Neljapäev, 14.oktoober

Ma olen juba kolm korda migratsiooniametis käinud, et cencot teha ja iga kord on seal erinev mees, kes räägib erinevat juttu, mida mul vaja on. Tegin eile kõik koopiad ära, Darwin kirjutas ka selle värgi, no selle et ma tema majas elan, ära. Ja siis täna öeldi, et see peab teistmoodi kirjutatud olema ja ma pean oma paberite jaoks ümbriku ka ostma. Kirjutasime uuesti, nii hoolikalt kui vähegi saab. Ostsin igaks juhuks kolm ümbrikut – kes teab, võib-olla homme ütlevad, et iga paber peab eraldi ümbrikus olema. Läksime siis reedel uuesti, jube pikk järjekord oli seal, enamik olid laiapuusalised kolumbialased. Pärast pikka ootamist kutsuti mind, ma olin juba nii õnnelik, et oh saabki tehtud. AGA oh õnnetust, kuna ma siin juba ühe korra olen elanud ja cencot omanud, siis oleks pidanud mu vana cencot uuendama. Ja mille Anu enne tulekut rahakotist välja võttis? Halb, väga halb. Saatmine võtaks kuskil kolm nädalat aega, aga minul on see ruttu ruttu vaja korda ajada. Nii, pidin kesklinnas kuskil pärapõrgus mingi trükkija üles otsima, kes mulle tõendi kirjutas, et paar nädalat tagasi varastati mul kesklinnas käekott ära, milles oli ka minu cenco. Lahe vana oli, uuris kuidas me Darwiniga tutvusime ja kas meil lapsi on ja kas me abielus oleme...nagu alati. Ja siis kui me ära läksime, hüüdis veel järgi, et maailma on ilusaid lapsi juurde vaja :D Siis jooksime kuskile asutusse, kus mulle üks tempel juurde pandi ja lõpuks politseisse, kust ma kolmanda templi pidin saama. Seal oli hiiglaslik järjekord, ma juba mõtlesin, et peame paar tundi ootama, kui üks politseitädike meile lehvitas ja enda juurde kutsus. Darwin on seal iganädalane külaline, kui autode pabereid korda ajab, nii et vanad sõbrad juba. Saimegi sellest pikast jorust ette ja oi millised vihkavad pilgud. Sain oma templi ja lasime sealt ruttu plehkat enne kui mõni vihast roheline indigena meile kallale kargab. Tagasi migratsiooniametisse, seal oli jätkuvalt sama palju inimesi. Kui me juba pool tundi olime oodanud ja mitte ühtegi inimest sisse polnud kutsutud, ei viitsinud me enam oodata ja läksime küsima, mis jama on. Neil oli arvutisüsteem kokku jooksnud ja ei saanud midagi teha. Võiks ju inimestele öelda, aga ei, niisama lasevad neil oodata. Seda olen ma siin õppinud, et kui ise kuskil vahel ei torgi ja surgi, siis ei saa sa midagi. Kuna meie läksime küsima, siis meile öeldi ja kästi homme tagasi tulla. Ja mis sai homsest? Läksin, aga nad vist olid ära väsinud ja tunnike varem koju läinud. Elagu Ecuador.
Õhtul käisime väljas, meiega liitus muidugi meie truu kaaslane Cristian, kes tõi kaasa paar eriti litsiliku välimusega sõbrannet. Mul ei ole kunagi mingit allergiat olnud, ei toidu, tolmu ega ravimite vastu, siis nüüd taipasin, et mul on allergia litside vastu. Vabandan väga, et seda nii koledasti väljendan, aga nii on. Käisime klubis, muusika oli hea ja tantsida oli hea, aga joogid olid kohutavad. Tellisin cuba libre, mis maitses ülirõvedalt. Ma ei kujuta ette, mis veidrat rummi nad kasutavad. Ja mojito oli nagu mingi kibe vesi mõne piparmündilehega. Peale selle olid baarmenid koledad ja tigedad, baarilett sigaräpane ja kõik kohad olid tühjasid klaase täis. Mul tuli kohe Clazzi igatsus peale, kaunid inimesed! Kui me end tühjaks olime tantsinud, mina jookides, baarmenides ja üleüldse klubis sigapettunud olin, Cristian kurb oli kuna ühtegi naist ei saanud ja Darwin nagu ikka, õnnelik oli, läksime sööma. Söömise vahepalaks nägime pealt vägevat rüselust ja koju ära.