Reede, 1.oktoober

Hommikul ärkasin vara, et pesu pesta. Jah, käsitsi pesin, mille peale Darwin naerukrampidesse ära pidi surema. Ma ei tea, ma eelmine kord ka ikka pesin aeg-ajalt käsitsi, aga talle tundus see nii naljakas, sest meil Eestis on ju pesumasin. Siis koristasin ilget moodi, ma ei tea, siin on lihtsalt nii palju tolmu ja see lendleb ja lendeb ja tundub, et seda ei saagi kunagi kõike koristatud. Mina teen kõik korda ja siis tuleb Darwini õetütar Ailin, tuuseldab ringi nagu segane, loobib kõik oma sodi maha ja ei tee väljagi, kui ma ütlen, et prügi käib prügikasti. Ta on poiss tüdruku nahas, ausalt. Teisipäeviti ja nejapäeviti käib Susanna juuksuri- ja kosmeetiku kursustel, siis tuleb Ailin meie juurde. Ma valetaks, kui ütleksin, et need päevad on toredad. Ta ei kuula mitte kedagi, teeb seda, mis heaks arvab. Ta on kohutavalt memmekas ja küsib nelja tunni jooksul vähemalt sada korda kus Susi on ja tönnib iga kord, kui ema talle meelde tuleb. Tönnib justnimelt, sest ta ei oska armsalt nutta. Ta kutsub sind kuradiks, kui sa ei tee seda, mida tema tahab. Ta on meeletult vägivaldne. Vähemalt kolm korda päevas peab tal riideid vahetama. Temaga koos poodi minna on hullem kui ekvadorlaselt teleka äravõtmine. Ta sööb ainult magusat ja seda on ka ta hammastest näha, sest neid tal peaaegu polegi. Ja kui mitte magusat, siis kana. Küsi ekvadorlaselt, mis ta süüa tahab ja 99% kindel värk, et ta vastab kana.
Õhtul jõudis lõpuks mami koju, läksin ka nende juurde. Ta oli nii õnnelik mind nähes :) Toimus rikkalik õhtusöök, mis nagu te juba arvata võite, oli kana riisi ja friikartulitega.