Laupäev, 13.november

Juba mitu nädalat tagasi pidid Marena pulmad olema, aga nagu ikka, muutuvad siin plaanid kiiremini kui sa sokke vahetada jõuad. Kõigepealt pidid pulmad olema oktoobri viimasel reedel, siis novembri esimesel reedel, siis teisel, siis neljapäeval..kogu aeg tuli midagi ette, kas ei olnud peigmehel aega Ambatosse tulla või polnud kedagi, kes neid paari paneb. Lõpuks otsustati, et olgu mis on, aga 13.novembril peavad pulmad toimuma. Te kindlasti mõtlete, et miks neil sellega nii jube kiire on, et meil Eestis ikka plaanitakse aasta või pool ette – koht, söök, riided, sõrmused, kutsed ja veel sada asja. Esiteks, kuna neil on laps, keda enne abiellumist tegelikult olla ei tohiks või siis äärmisel juhul, kui saadakse teada, et laps on tulekul, peab ruttu ruttu abielluma. Niisiis on nad lootusetult hiljaks jäänud. Teiseks, Marena tahab Quitosse mehe juurde elama minna, aga enne abielu on kooselu välistatud. Ja kolmandaks, neil pole midagi plaanida ega otsida, sest pulmad toimuvad parapapapaa – KODUS! Lihtsalt kodus, suurestoas. Ma küsisin Marenalt, kust ta nii ruttu pulmakleidi leiab. Ta tegi selle peale turtsatuse ja ütles, et paneb mingi ülikonna, viigipüksid või midagi sellist. Mul oli raske oma üllatunud nägu varjata. Ütles veel, et kui ta oleks peenem, nagu enne rasedust, siis otsiks kleidi, aga nii paksuna ei taha ta isegi mitte ilus välja näha. Jah, mu perekond on naljakas, väga naljakas :D
Eile ütles mami, et ma pool üksteist hommikul sinna läheks, ma igaks juhuks helistasin hommikul üle, et kas ikka on see kell. Ei, hoopis kell üksteist. Unustasin end sättima, järsku oli kell 11.20 Pool jooksujalu läksin pere juurde, ise hirmust kange, et mind uuesti röövima ei tulda. Ma olin täiesti kindel, et kõik on juba seal ja nad on paari pandud ja kõik läbi. Aga oh üllatust, mitte kedagi ei olnud, ma olin esimene. Mis ma ikka valetan, ega see mind tegelikult väga ei üllatanudki. Vaikselt hakkas rahvast juurde tulema, peigmees jõudis ka päälinnast oma perekonnaga kohale. See naine, kes neid paari pidi panema, ei võtnud telefoni vastu, nii et Jose Luis läks teda otsima. Ma helistasin igaks juhuks Lissettele, et äkki ta on ära unustanud. Oligi, see mind ka enam ei üllata, aga poole tunni pärast jõudis ka tema kohale. Kogu Santiago(peigmees) perekond ja minu pere vanad istusid suurestoas ja mulisesid omavahel, ma tundsin end seal üsna veidralt, eelistasin pigem köögis teenija seltskonda. Teenija on täitsa muhe, kui välja arvata see, et ta süüa teha ei oska. Mami ja papi muudkui käisid ja utsitasid mind tagant – Anu, mine istu ka sinna, mine räägi juttu, sa oled nii kaunis. Lõpuks kella ühe paiku tuli Jose koos paaripanijaga(mingi nimetus tal?) Suurestuppa oli üks väike laud valge linaga pandud, sinna pani see naine hiiglasliku raamatu. Marenal olid tumepruunid viigipüksid ja tumepruun velvetjakk seljas, Santiagol beežikad viigipüksid ja heleroheline triiksärk, nagu läheks tööle. Ja siis käis kõik nii kähku, ma isegi ei mäleta, mis see naine rääkis, aga no mõlemad ütlesid ikka selge jah, panid mitme paberi peale ja sinna suurde raamatusse allkirjad, tegid ühe musi ja olidki abielus. Ei mingeid sõrmuseid. (ma usun, et päriselt ikka on sõrmused ka, aga no mis ma oma perest räägin:D) Paaripanijale pidi maksma viis või kuus dollarit, oli see vast odav pulm :D poole kõrvaga kuulsin kedagi rääkimas, et lahutamine maksab 15 dollarit. Lissette arvas et abiellumine peaks palju rohkem maksma, siis äkki kestaks kauem ka. Ja mina arvan, et lahutamine peaks ka rohkem maksma, siis ehk ei lahutaks nii paljud. Nende cedula, see on nagu meie id-kaart, sisse tehti augustajaga auk, see tähendab et need ei kehti enam. Peavad nüüd uued tegema, kus on kirjas kellega nad abielus on. Siis kõik sõid hästi kaua ja rääkisid hästi kaua nagu ikka. Pärast pakkis Marena oma asjad kokku ja õhtul läksidki Quitosse ära. Mami, papi ja tädi nutsid, arvasid nad ju et Marena ei lähegi nende juurest kunagi ära, jääbki nende „väikseks“ tüdrukuks. Marena ka nuttis, aga Pavel lohutas teda ja ütles, et ta ikka perele süüa ka prooviks teha. Kõik naljatasid selle kulul, sest ta ju ei oska süüa teha :D Pärast kui nad ära olid läinud, algas pikk jutuajamine, kuidas mami ja papi peaksid oma suhteid parandama. Mami ei kannata papi Jehoova hullustus, tahab kuusepuud ja jõule, sünnipäevasid pidada ja üldse pidutseda, aga papi on rangelt oma religioonis kinni ja ei taha sellest midagi kuuldagi. Kõik muudkui õpetasid ja seletasid, mami porises omaette nagu väike tüdruk, et temale ei meeldi see religioon ja tema ei lähe papiga koos nendele koosolekutele ja tema nägi üks päev tänaval ühte meest, kes iga sammu juures pomises – jehoova, jehoova, jehoova – ja tema kardab, et papi läheb ka varsti nii hulluks. Peagi võeti Jose Luis ja Cristina ette, ega nende suhe ka just hiilgav pole, pealegi on Cristina rase. Paveli pruut ona ka rase, neil on Cristinaga üks kuu vahet. Marena ja Andrea(teine õde, kes USAs elab) tütardel on ka üks kuu vahet. Ma ei oskagi midagi öelda, väga huvitav jutuajamine, kuidas kuuekümnendates inimesi õpetatakse nendevahelisi suhteid parandama.