Esmaspäev, 29.november

Käisime täna Lissettega seal orbudekodus kus ma eelmine kord vabatahtlikku tööd tegin. Lissette viis väikseks jäänud riided sinna ja mina tahtsin lihtsalt külla minna. Tiristasin väljas kella ja kui siis koristaja ust avama tuli, oh te ei kujuta ette tema näoilmet – ANU!? MIDA SINA SIIN TEED? :D:D
Sain sooja vastuvõtu osaliseks, kõik olid hämmingus ja õnnelikud. Ka mina olin õnnelik, sest nägin, et seal ei ole asju lihtsalt hooletusse jäetud, tehkase remonti ja nii mõnigi tuba oli varustatud uue mööbliga. Veel rõõmustab mind see, et lapsi on palju vähem kui eelmine aasta ja et enamik vanadest olijatest on leidnud perekonna ja kodu. Üks kuue aastane poiss lapsendati Šveitsi. Läksime natuke halval ajal, kõik kooliealised olid alles koolis ja beebid magasid. Uurisin neid natuke ja tundsin oma pisikese lemmiku, Melany, ära. Tore teda näha, aga kurb et tema veel kellegi südant pole võitnud. Minu arvestuse järgi peaks ta praegu aasta ja seitsme kuune olema. Mida peaks tegema nii pisikene, et võita kellegi süda? Mida ta oskakski teha? Ma mõtlen, need inimesed, kes tahavad adopteerida, kuidas nad valivad? Lähevad orbudekodusse, jälgivad lapsi ja nende käitumist, vestlevad nendega, uurivad nende vanemate kohta? Ka mina tahan kunagi adopteerida, mille järgi ma valiksin? Tegelikult kõlab ja tundub see ju täiesti absurdsena – valida laps. Ma ei tahaks valida, aga ma tahaksin anda kellelegi kodu ja perekonna. Samas ma ei tahaks, et mulle lihtsalt antaks üks laps. Ma olen kindel, et kõiki huvitab, milline on selle lapse iseloom, millised olid tema vanemad. Juhul, kui vanemad on/olid vargad, mõrvarid...kohkuks igaüks ja kahtleks. Geenid, need geenid. Aga milles on süüdi laps? Nagu öeldakse – me võime valida kõike siin elus, peale ühe - perekonna.
Igatahes olen ma sinna tagasi oodatud ja kuna me eelmine kord Annaga usinasti lastest pilte tegime, siis ootavad nad mind kaameraga, et facebooki pilte panna :D:D Nüüd natuke Annale.
Anna, como me dijistes que estas leyendo mi blog entonces esa parte es para ti. Me fui al orfanato hoy. No me preguntes porque no he ido antes, no sé ni yo. Bueno, todos estaban tan felizes al volver a verme y me preguntaron sobre ti – y la Anita, vino tambien la Anita?? Ella tomó unas fotos tan hermosas, a todos los que vienen les gustan esas fotos :) Si ves, hicimos un bien trabajo, se acuerdan y nos quieren :) La situacion en el orfanato esta mejorando, hay menos ñiños que anterior año. Mayoria de los bebes son nuevos, mi favorita, la Melany, todavia esta ahi. Por desgracia ella todavia no ha conquistado algun corazón. Te acuerdas de Adrian? Claro que te acuerdas, como pudieras olvidar de alguien que cada dia nos preguntó nuestras nombres y peinó nuestra pelo. Sabes que, le adoptaron a Suiza! :) No sé mucho, porque los bebes estaban durmiendo y los demas estaban en la escuela. Iré otro dia y te contaré mas! Estoy segura que muchos mis amigos que estan leyendo ese blog, son tan curiosos ahora y tratan de traducirlo en google :D pero solo tú y algunos mas lo pueden entender correctamente.