Laupäev, 27.november

Täna toimus Nicole sünnipäev, sai 7aastaseks. Sünnipäev toimus kodus, kõik kohad olid õhupallidega ära kaunistatud, mida hiljem väiksed mudilased hoolega lõhkusid. Väikseid päntajalgu oli seal nii palju, et võttis silme eest virelema. Ja ega suurigi vähem polnud, kusjuures enamikul neist olid veel eriti pisikesed süles vääksumas. Lissettele oli Lumivalgukese kostüüm selga tõmmatud ja ühele ta sõbrannale ka miskisuguse tegelase kostüüm, nii nad pidid seal lastele nalja tegema ja mänge organiseerima. Enamik nende mängudest olid tantsupõhised, pisikesed aga ei olnud neist eriti vaimustuses, natukene küll õõtsusid ühe jala pealt teisele, aga ei midagi enamat. Kõikidel tüdrukutel olid printsessi kroonid peas ja poistel isast sorti kroonid, igati uhked olid. Kõige uhkem kroon oli Nicolel, ta oli üldse täitsa printsess valmis. Me muljetasime Marenaga, ta kiitis potti, mis ma talle pulmadeks kinkisin ja samas kurtis, et ega talle ikka söögitegemine ei istu küll. Veel nägin palju teisi sugulasi, nad olid alguses segaduses, mõtlesid et oi, näe uus vahetusõpilane, aga siis vaatasid et kuidagi tuttav nägu :) Kogu õue oli igasugu värvilisi pallikesi, sätendavat paberit ja muud sodi täis. Ma mäletan hästi, et eelmine kord pärast Arlette sünnipäeva üritasin mina kogu seda soga plaatide pealt lahti kraapida, seekord ma nii abivalmis ei olnud. Kuna homme on meil siin cenco de poblacion y vivienda ehk rahva- ja eluasemeloendus, siis on eilsest saadik ley seca – kuiv seadus, mis nagu te juba arvata võite, keelab ära igasuguse alkoholi tarbimise. Seega on loomulikult ka alkoholi müük keelatud. Kui kõik pidulised kõhud täis pakkinud ja enamik koju läinud, jäid alles kõikse näljasemad ja joogisemad. Jose Luis mõtles siis morssi teha! Vähemalt nii ta väitis, aga tuli köögist hoopis suure whisky pudeliga ja hakkas aga jagama. Üks Jose sõber istus kogu aeg mu kõrval ja vähe jäi puudu, et ma naerust tilgad püksi oleks teinud. Mu meelest oli ta juba sinna tulles natuke võtune, igatahes pole ta kunagi varem nii nilbe olnud. Minule see muidugi sobis, igatsesingi juba kuimetsaliste nilbust. Mulle nii meeldisid salvrätikud, need olid nii armsad roosa pildikesega, ütlesin siis Marenale, et nii ilusad teised, mille peale see tüüp mulle sõbraliku kopsu vastu õlga lõi ja maialt aitäh ütles. Kõik hakkasid naerma, tüübil silmad särasid ja ütles, et ta teab küll, et salvrätik oli ainult ettekääne, tegelikult ütlesin ma seda ikka talle, tal ju ülikond seljas... Vahepeal ilmus Pavel sinna, justkui poole jooksu pealt tulles. Ma siis naljatades küsisin talt, kas armukesed on tähtsamad kui õetütar, mille peale ta mind õudusega vaatas ja küsis kust ma tean. Ah, ma ju tunnen teda. Kuid sellest hoolimata ei suuda ma uskuda, milline perro – litsakas mees ta on. Kõigepealt oli tal üks armuke, siis nagu lõpetas temaga kõik ära, kui see talle raseduse kohta valetas ja seletas muudkui, et tema on oma naisele truu ja hea mees. Ja nüüd viimasel ajal alati kui me kuskil koos oleme, on ta jube hõivatud sõnumite saatmisega, tuleb siis itsitades minu juurde ja näitab oma armukeste saadetud sõnumeid. Ma heidan talle muidugi tema truuuudust ja heaaad meest ette, mille peale tema ütleb – aga ma ju olengi truu...oma kolmele naisele! Ja nagu ma juba enne kahtlustasin on ka Jose Luisil armuke. Kogu aeg kui Cabinas käin kurdab ta mulle oma suurt väsimust, mille peale ma tal öösiti magada soovitan, mitte teiste naistega ringi tõmmata. Selle peale ta küsib - aga millal ma siis veel Cristina teadmata nendega koos saaksin olla? Uskumatu, mu vennad on litsid. Ja nad mõlemad saavad järgmisel aastal jälle isaks - vased lapsed. Kuid olgem ausad, siiski on nad nii vahvad ja toredad. Mulle meedib kuidas Jose Luis kõiki oma naabreid togib ja „peksab“ kui nad jälle nutunäoga kodutöid talle tooma tulevad. Mulle meeldib kuidas Pavel nagu tuulispask kodust läbi jookseb, tema ustav koer alati kannul. Mulle meeldib kuidas Jose Luis lastelaule fännab ja kaasa laulab. Mulle meeldib kuidas Pavel oma segaminipööratud toas pisikesi arvutijuppe taga otsib, ise seejuures alati mind süüdistades. Tulles tagasi peo juurde hakkasid kõik allesjäänud jooma ja lällama, mina läksin peagi ära. Jälle üks tore päev pere seltsis. Eelmine kord siin olles ma tõesti ei osanud neid nii palju hinnata, aga nüüd ma saan aru, kuidas mul nendega vedanud on.