Laupäev, 4.detsember

Praegu toimuvad Quitos pidustused, mis kestavad nädal aega, novembri lõpust 6.detsembrini. Nende pidustustega tähistatakse Quito asutamist, sel aastal täitus 476 aastat. Quito, kes veel ei tea, on Ecuadori pealinn. Quito keskmine kõrgus on 2850m, mis teeb temast maailma kõrgeima pealinna. Linn on 324 km2 suur ja ainuüksi Quitos on rohkem elanike kui Eestis kokku, nimelt ~1,6 miljonit. Jaanuaris saab täpsemad andmed teada.
Hommikul kaheksa paiku hakkasimegi sinna poole sõitma. Jõudsime kõrval linna Latacungasse ja oh seda rõõmu ja üllatust – auto läks katki. Täitsa katki kohe, ei liikunud enam ei edaspidi ega tagurpidi. Õnneks oli lähedal kohe mehaanik(neid on siin üldse iga nurga peal), läksime sinna. Määrdunud mehaaniku poiss ütles, et läheb umbes tund aega. Tegelikult läks kolm tundi. Seal oli üks kole suur kalkun, ajasin talle mesijuttu, et ta ilusti pildi jaoks poseeriks. Ta vana paganas tahtis mind naksata, solvusin ja läksin autosse magama. Kui üles ärkasin, oli päike mu põsed roosaks maalinud. Lõpuks saime ka liikuma. Quitos käisime muidugi autolaadalt läbi, see on nagu mingi maine ahvatlus Darwini jaoks. Seal läks ka paar tundi, keskised tahtid me autot ära osta kohe. Jutud olid juba räägitud, kui nad järsku meelt muutsid. Mis siis ikka, läksime edasi põhja poole. Pidustused toimuvad enamasti kesklinnas, otsustasime seal hotelli otsida. Nii kerge see aga ei olnud. Darwin väga hästi Quitot ei tunne ja mina tunnen ainult vanalinna. Igasugused juhatasid meid, aga eksisime ikka kogu aeg ära. Liiklus on ka soovida, lihtsalt meeletu. Jõudsime vanalinna, leidsime hotelli ka, aga kuskile polnud parkida. Tiirutasime ja tiirutasime kuni ma lõpuks autosse mingi suvalise garaaži ette jäin ja Darwin asja uurima läks. Hirmus oli, igasugused cholod ja kurjade nägudega mehed käisid mööda, tõmbasin vaikselt jaki üle pea ja mõmisesin omaette lastelaule. Pärast tuli välja, et see sama garaaž oligi selle hotelli oma, kuigi hotell oli ümber nurga hoopis teises kohas. Kuna kell oli juba täitsa õhtu, siis sättisime end ruttu korda ja läksime välja elu uurima. Nende pidustuste käigus toimub palju härjavõitlusi, paraade, ooperi ja teatri esitusi, esinevad paljud erinevad artistid nii Ecuadorist kui ka mujalt riikidest ning veel igasuguseid üritusi. Vanalinnas toimusid väljakutel ja suvaliste nurkade peal kontserdid, rahvas jämmis mõnusalt. Ka on võimalus chivaga sõita, see on avatud peobuss, mille katusel esineb bänd. Me jämmisime keskööni, siis läksime hotelli ära, linn hakkas kuidagi ohtlikuks muutuma.
Pühapäeva hommikul käisime autolaadal. Jällegi olid Darwini onud kohal, tundub et see on ahvatlus kogu nende suguvõsale. Päike kõrvetas, mina olin tihe külaline jätsionule. Koju tulles käisime laguun Yambol. See on Ambatole suhteliselt lähedal. Selle laguuni kohta käivad igasugused müüdid. Räägitakse, et see on põhjatu ja ühineb teisel pool maakera mingi veekoguga, aga millisega ei teata. Ükskord kukkus sinna rong kahe vaguniga, mitte kunagi ei leitud laipu ega rongi. Lähedal elavad inimesed räägivad, et öösiti on laguunist kuulda inimeste karjeid. Sinna on veel päris palju inimesi uppunud, keda kunagi leitud ei ole. Seal kaldal oli hotell ja lastele mänguplats, pered käivad seal nädalavahetustel piknikul. Samuti sai vesirattaid laenutada, me ka vulisesime ühega. Laguuni keskel seisis suurem paat, sinna võis ka ronida.
Vulkaan Tungurahua (5023 meetrit) on meil siin juba tükk aega tossanud ja tahma välja ajanud. Täna öösel lõpuks purskas ka. Algul anti punane alarm, mis pärast oranžiks üle läks. Ajas veel kive väja ja tuhapilv küündis kahe kilomeetrini. Euroopas ilmselgelt uudistes liialdati, et on sajandi suurim purse ja mida kõike veel. Ei olnud üldse nii hull. Muidugi kõik lähedal elavad inimesed on pikemaks ajaks evakueeritud, meie siin peame tuha tõttu maskidega ringi käima. Autod on tuhast valged, taimed ka. Loomakasvatajatel on äriga jama, piima ei taheta osta kuna lehmad ju söövad tuhast muru. Kui juhtubki suuremat moodi purskama, siis minuga ikka midagi juhtuda ei saa. Ambatoni laava ei jõua, see voolab mitmete kanalite kaudu jõkke. Eelmine purse toimus selle aasta 29.mail ja sellest eelmine suurem purse algas 2006.aasta 14.juulil ning purskas limiteeritult ühe kuu. Enne oli Tungurahua tipp ka lumine nagu Cotopaxil ja Chimborazol, aga pärast 1999.aasta aktiivsuse kasvu lumi ja jää sulasid ära. Ketšua keeles, see on siinsete põlisrahvaste keel, on Tungurahua tulekurk. Samuti on ta tuntud kui Hiiglaslik Must ja põlisrahvaste mütoloogias kui Ema Tungurahua.