Esmaspäev, 20.september

Lubasin seletada, mida see autode ost ja müük, millega Darwin tegeleb, endast kujutab. Kindlasti mõtlevad paljud teist kohe, et see mingi must äri ja pättide värk. Tegelikult käib kõik seaduse järgi ja on igati legaalne, selleks on lihtsalt veits nutti vaja. Darwin ostab enamasti vanu autosid, kuskil 92-97aasta omasid, teeb nad odavalt korda ja müüb maha umbes 200-500dollarilise kasuga, olenevalt autost. Odavalt saab ta need korda teha esiteks kuna siin on kõik odav:D teiseks, peab olema nutikas ja kolmandaks kuna ta isal on autoremonditöökoda, pesula ja autotarvete pood ning nende jaoks töötab 24/7 mitu meest. Ma ei liialda, lihtsalt need mehed on sinna tööle võetud, kuna neil ei ole olnud perekonda, toitu ega varjualust..nii et Darwini isa võimaldab neile peale töö ka tasuta elukoha(mis iseenesest on kohutav, aga koht siiski). Ja ärge nüüd managa endale silme ette sellist uhket autopesulat nagu Eestis on, oh ei, siin käivad asjad ikka Ecuadori moodi. Hommikul läksingi Darwiniga autolaadale kaasa, et näha kuidas see värk käib siin. Kõik, kes tahavad autot osta või müüa võivad sinna minna, sissepääsutasu on u. kümme krooni. Need, kes müüvad, peavad muidugi ka koharenti tasuma, aga kuna see on feria libre ehk vaba laat, siis enamasti keegi seda ei tasu:D Ma ei saanud sellele maksusüsteemile päris hästi pihta, kuidagi igatahes deklaleeritakse nulliks ja siis ei pea maksma. Millalgi uurin ja kirjutan. Nii - ma arvasin, et see on üks suur plats, nagu laadad ikka. Tegelikult toimub see tee peal, on hästi pikk teelõik, inimesed seisavad autodega mõlemal pool teed, aga kuna kõik teeäärtesse ära ei mahu, siis on tee kogu aeg ka sõitvaid autosid täis. Ambato autolaat on suuruselt Ecuadoris teine. Kogu seda suurt sigimist-sagimist ja paberite õigsust kontrollib loomulikult politsei. See on nii naljakas vaatepilt kuidas inimesed sõitvate autode kõrval jooksevad ja hinda alla kauplevad:D või kuidas grupp indigenaid autot kõikvõimalikest kohtadest katsuvad ja silitavad, justkui kanga kvaliteeti proovides, siis quechua keeles midagi kiiresti seletavad, uue auto juurde lähevad ja sama teevad. Jalutasime Darwiniga laada algusest lõpuni, mis võttis poolteist tundi ja siis tagasi. Päike oli nii tugev ja ma põlesin jubedalt ära, nüüd on mul pikaks ajaks maika seljas :) nagu ma eelpool mainisin, tegeleb ka enamik Darwini onusid samaga ja neid on tal palju. Ka nägin esimest korda Edisoni. Korra põrkasime kokku Darwini ema ja ta noorema õega, ma teadsin, et nad ei suhtle omavahel, aga need pilgud olid küll hirmuäratavad. Sellest, mis nende vahel juhtus, kirjutasin ma oma arust eelmises blogis ja kui ei, siis polegi tähtis. Igatahes ei suhtle ka Susanna nendega. Ruthie suhtleb ainukesena emaga, kuna ta on ise samasugune bitch:D ja Edison säilitab sooja suhet, sest on omakasupüüdlik. Mingi aeg kadusid kõik ära ja ma jäin üksi autosse, siis hakkas inimesi tulema nagu seeni pärast vihma. Ma julgen kahtlustada, et ega nad auto kohta nii väga teada ei tahtnudki. See on nii tavaline, kui küsitakse kust ma pärit olen ja ma vastan – de Estonia, siis inimesed huilgavad rõõmsalt – oo DE ESPAÑA. Egas midagi, kui nad tõesti arvavad, et mul Hispaania aktsent on, ma ei riku nende rõõmu. Tagasi esialgse teema juurde, miks nii suur hulk inimesi autodega äritseb? Ma olen ka Darwinilt pärinud, miks ta normaalset töökohta ei otsi. Iseenesest on tal hea haridus, mingisugune insener, ma ei mäletagi, midagi masinatega, mis siin Ecuadoris on hea. Aga isegi paberitega sellise hariduse omaja saaks siin palka umbes 500$ kuus. Ja kui ta autodega äritsedes teenib nädalas umbes 200$ ühe auto pealt ning vahepeal müüb kaks või isegi kolm autot nädalas, siis ega tõesti enam ei taha hommikust õhtuni töötada 500dollari eest kuus. Vot nii on lood. Kui auto läbi ja lõhki uuritud ning hind sobilik, siis tuleb proovisõit ja minnakse ostjate koju. Seal kirjutatakse ostu-müügi leping, loetakse viis korda raha – ja oh õnnetust, kui ostjad on indigenad, sest nende raha haiseb tavaliselt jubedalt ja kodu on külm ja kõle nagu mahajäetud kivilaut. Siis minnakse lähimasse Cabinasesse, kus tehakse kesteabmitu koopiat kesteabmitmest dokumendist ja lõpuks politseisse registreerima, kus tavaliselt on hiiglama pikad järjekorrad. Pluss veel järgneb pikk jutuajamine autode teemal. Ühe korra ma olin kaasas, nägin selle värgi ära ja rohkem ei kipu mitte.