Kolmapäev, 29.september

Näpud sügelesid mul juba Eestis olles, nüüd olen ma teisel pool maakera, ekvaatoril, ja tahan sellest sügelusest lahti saada. Selle blogiga oleksin pidanud alustama juba 11.septembril, aga aeg hakkas nuiaga taga ajama. Lühidalt neile, kes ei tea - mis juhtus 11.septembril? Anu lendas Ecuadori. Miks Ecuadori? Ei, ma ei osutanud silmad kinni maailmakaardil ühele suvalisele riigile, lootuses seal õnne leida. Olin Ecuadoris vahetusõpilane aastatel 2008-2009, meeldis ja tulin tagasi.

Ja nüüd pikemalt neile, kes teavad, kes on kaasa elanud, kes on mõistnud, kes ei ole mõistnud, kes on püüdnud mind ümber mõtlema panna, kes on minu otsust toetanud, kes on minuga koos rõõmustanud, kes on minu mineku üle halanud, kes teavad natuke, aga mitte kõike. Teile kõigile, et te teaksite, mida mina mõtlen ja miks ma ikkagi tagasi läksin/tulin.
Kui alguses mind ajasid naerma, siis lõpuks mind ajasid vihale irooniat täis küsimused nagu – „Kas Eesti mees ei ole piisavalt hea? Said latiinot proovida ja nüüd muuga ei lepi? Kaugemalt ei tahtnud meest otsida väää? Kes see loll ikka üheks aastaks tõsist suhet aretab!? Kas armastus on tõesti nii suur, et peab tagasi minema? Jälle lased pool aastat mõtetult raisku.“ Ja milleks selgitada inimesele, kes nii kui nii mõista ei taha. Ei viitsi ka kümme korda ühte juttu jaurata. Mees on mees, olgu ta siis eestlane või ekvadorlane, aafriklane või hiinlane, soomlane või austraallane, hindi või araablane. See, et ta on latiino ja tumedama nahaga, ei tähenda veel, et ta on neeger! Rohkem sallivust kallid kaasmaalased. Ja igal neegril ei ole suur. Selle järgi võiks ju öelda, et iga mees, kellel on suuremat sorti varustus, on neeger. Mina ei oleks nii müütides kinni. Jah, latiinod on temperamentsed, kuumad, kirglikud..aga kas on mõni fakt, mis väidab, et need omadused tingimata head on? Kõik oleneb siiski iseloomust. Ma usun, et ega eriti kaugemalt enam otsida ei saakski :) ja ei läinud ma mitte meheotsingule, vaid vahetusaastale. Õnne ei otsita, see tuleb ise sinu juurde. Aastaks, kaheks või kolmeks..ei ole eriline plaanija tüüp, elu on täis ootamatusi. Üleüldse, miks selline suhtumine, et üheks aastaks? Tulin tagasi Eestisse, aga ega see veel ei tähenda, et kõik otsa pidi saama. Kui tahtmist on, toimib ka kaugsuhe. Armastuse koha pealt – silmad mis ei näe, süda mis ei tunne. Mille peale kõik kohe ründavad – miks sa siis lähed, kui armastust ei ole? Aga kas sellel pole mitte mitu tasandit nagu kõikidel teistelgi tunnetel ja emotsioonidel.? Ja pealegi, kui silmad näevad, siis ehk tunneb ka süda. Just nii- ehk! Neile, kes arvavad, et see on järjekordne „aja raiskamine“, tunnen ma lihtsalt kaasa. Mul pole kuskile kiiret, elu on alles ees. Ükski kogemus ei jookse külgemööda maha ja ülikool ei kao ka maa pealt ära. Nii kaua vaatan ringi ja uurin elu, kuni tean, mida tahan, kulub selleks siis üks, kolm või viis aastat. Tegelikult ei tulnud see tagasimineku otsus ka päris lihtsalt, niimuuseas. Mõtlesin ja leidsin, et minu elu on nagu poolik film. (rohkem siis ikka see ookeanitagune elu). Esimene osa meeldis mulle väga ja nagu ikka kipub olema, lõppes see kõige huvitavama koha pealt. Nüüd tahaks teada, mis edasi saab, tahaks ka teist osa näha. Ma ei tea, kas see osa jääb viimaseks. Ma ei tea ka, kas ma seda osa lõpuni näen või selle lõppu üldse näha tahangi. Samuti nagu ma ei oska ette aimata, kas see on sama huvitav nagu esimene. Aga ma ei saakski teada, kui ma ei prooviks. Ma kas nutan või naeran, aga kaotada ei ole mul midagi. Kõik mis ei tapa, teeb tugevaks :)

Miks ma ei lubanud kellelgi end ära saatma tulla? Sest eelmine kord oli terve terminal teid täis ja see oli üsna traumeeriv kogemus :) seekord olid emme, Anni ja ta vidinad ning veidi pisaraid. Läksin ma siis kõigepealt Soome. Laevasõit venis kuidagi jubedalt, ümberringi olid ainult purjus sommid ja kuskil nende vahel mina oma Viiden Vuoden Päivakirjaga. Soomes tuli mulle vastu Anna oma isaga. Läksime ta isa juurde, kes meile uhke õhtusöögi valmistas. Pärast mängis ta isa klaveril Saaremaa valssi ja laulsime kõik koos. Läksime Anna juurde, kedagi teist kodus polnud, olime kahekesi ja muljetasime poole hommikuni. Üheksa paiku tuli ta isa, et meid lennujaama viia. Check-in tehtud, kohver antud ja viimased jutud räägitud, ma läksingi. Kuna tegin elektroonilise check-inni, siis sain oma istekoha ära vahetada. Olin aknaäärse kohe üle nii õnnelik, kuigi erilist põhjust polnud: nii pilves oli, et midagi väga näha ei õnnestunud. Amsterdami jõudsin veerand tundi varem. Ma jubedalt pabistasin Amsterdami lennujaama pärast, aga asjata, kõik oli väga selge ja aega jäi isegi üle. Soomes ei hakanud turvakontrollis mu nabaneet piiksuma, aga seal hakkas. Kurja olemisega mustanahaline turva käskis mul see ära võtta. Mmokei, ma siis hakkasin võtma ja tüüp hakkas täiega naerma, tõmbas mu pluusi alla ja tegi silma. Mul on kahtlane tunne, et ta tahtis lihtsalt mu kõhtu näha.. Lennukis istusin keskmises reas, minu kõrval istus paks ja mitte eriti sõbralik Mehhiko vanema oma lapselapsega, kes igal võimalikul hetkel stjuardesse piinas ja mulle aeg-ajalt, ingli naeratus näol, nätsukomme pihku pistis. Lend Amsterdamist Panamale kestis 11 tundi. Anna juures ma selle mõttega eriti ei maganudki, kuna arvasin et no pika lennu ajal aega magada küll. Aga ei saanud üldse magada, küll segas üks ja teine asi, polnud mugav asend ja see vanatädi mu kõrval oli nii suur, et hõivas osa ka minu kohast. KLM on hea mugav, kõigil on pisike telekas ja palju erinevat muusikat, filme, keeleõppe võimalusi ja muud jama. Ma vaatasin kaks filmi – „Seks ja linn2“ ja „Kirjad Juliale“ (või Juliettele?), õppisin veits prantsuse ja itaalia keelt, kuulasin muusikat. Turbulentsid või ma ei tea misasjad olid päris tugevad ja lennuk rappus kõvasti, hirm tuli isegi peale vahepeal :) Kui ma õigesti mäletan, siis lendasime umbes 7480m kõrgusel ja külma oli -46kraadi. Jama ikka kui nii pika lennu ajal sõpra kõrval pole, mingi tigeda vanamemme õlale ju oma pead ei toeta. Igatahes olid kõik mu kondid pikast istumisest haiged, jube väsimus oli ja seda oli ka näost näha. Panamal oli mul kolm tundi aega, mind saatsid paljud huvitavad pilgud, ei teagi nüüd kas sellepärast, et ma olin seal üks vähestest blondidest või selle näotu olemise pärast. Otsisin oma värava üles, istusin maha ja üritasin mõelda, mis nüüd siis saab - viie tunni pärast olen ma Ecuadoris. Olin seljaga värava poole ja jumala rahuga istun, mingi aeg siis vaatan selja taha ja mis ma näen? Lend LIMASSE väljub sellel ja sellel ajal. Otsisin siis ruttu pileti välja, ise samal ajal kirudes et kuidas ma sain valesti vaadata, aga no pileti peal sama värav kirjas. Ja kuna ma olin seal juba ikka tund aega istunud, siis imelik, et midagi muudatuste kohta ei öeldud. Mis siis ikka, kablutasin õiget väravat otsima, see oli hoopis teisel pool lennujaama. Vahetasin riided ära ja üritasin end veidike rohkem inimeseks muuta. Lennukis istus minu kõrval üks brasiilia noormees ja tema kõrval noor saksa poiss, kes ütles et ta on Ecuadoris kaks aastat elanud ja usub, et ta on indigena, mhmhh. Aga kusjuures nägi sedamoodi välja küll. Ma olin nii väsinud ja samas nii ärevil. Ei tahtnud üldse magama jääda, aga muudkui nokkisin. Söögiks oli hamburger kanaga, mis mind jubedalt naerma ajas – juba lennukis oli Ecuadori hõngu tunda. Jõudsin Ecuadori veidi enne ühtteist õhtul. Öine Quito oli täpselt sama ilus nagu kaks aastat tagasi. Passikontroll läbitud, läksin kohvrit vaatama, minu suureks üllatuseks oli see täitsa olemas. Turvakontollist läbi ja vot siis hakkas süda puperdama. Siis alles jõudis mulle kohale, et sellest on möödas aasta ja kaks kuud. Otsisin rahvamassist tuttavat nägu ja mis ma leidsin? Punane silt – ANU MUSU, mida hoidis mingi suure valge naeratusega mees. Otsisin veel ja leidsin. Oleks tahtnud kõik maha visata ja joosta, aga mu pagas on mulle siiski liiga kallis, et lasta see ära varastada:D see oli nii naljakas, nagu filmis, ausalt. Tema jälgis mind, mina teda, kõik ümberringi olid nii vaiksed või mulle ainult tundus nii, ma ei tea. Ma oleks tahtnud nutta, ma oleks tahtnud naerda, ma oleks tahtnud midagi öelda, aga ma ei osanud. Ja lõpuks kui ütlesin, tuli välja ainult – estoy tan cansada – ma olen nii väsinud :D mille peale Darwin vastas – ma näen :D
See suure valge naeratusega mees on üks ta isa töölistest. Quitost Ambatosse sõidab umbes kaks ja pool tundi, enamiku sellest ajast ma kas magasin või olin pool unes, pool ärkvel, ise mõeldes - kas see on ikka päriselt?