Esmaspäev, 11.oktoober

Käisime Quisapinchas, see on küla üleval mägedes, mis on kuulus oma nahast käsitöö poolest. Mõlemal pool teed on järjest poed, kus k õ i k kõõiiik on nahast – jakid, vestid, käekotid, seljakotid, rahakotid, võtmehoidjad, sendikotikesed, ehted, kingad, saapad, plätud...kõikvõimalikud asjad. Päris nahast siis. Ja hinnad on oii kui meeldivad!! ilma irooniata. Nahkjaki saad 50dollariga kätte, meil Eestis ei saa vast kunstnahast jakkigi selle hinna eest. Loomulikult on ka kallimaid, aga enamasti jääb hind 45-55dollari vahele. Veel on see tore paik kuna seal kohtab tihti turiste. Ma ei oskagi seletada, aga teate, tõesti on tore teisi blonde näha, selline hõumi tunne :) enamasti nad küll vuristavad ülikiiresti oma imelike aksentidega inglise keelt, nii et paljud sõnad mul kõrvust mööda jooksevad, aga vahva siiski. Darwin saatis endale kolm jakki tegemisele, mina nii nõudlik ei ole, valisin ühe. Kui te eurosentide jaoks kotikesi tahate, võite mulle ühe Ruudolfi üle kanda :D kuigi ma usun, et eks neid müüakse Eestis ka juba igasuguseid. JA ma avastasin täitsa ilusa maakoha seal üleval mägedes, täitsa nagu meil, jälle oli soe hõumi tunne.
Päeval olin mitu head tundi Jose Luisile Cabinas seltsiks. Mul olid mälupulga peal Anni trash the dress pildid, vaatasime neid ja Jose muudkui imestas - kui kena, oi kui kena :D uuris igasugu asju Eesti kohta ja jälle imestas. Mul on kohe kahju, et ma eelmine kord temaga nii lähedane ei olnud kuna ta vangis oli. Aga mul on hea meel, et ma võin nüüd julgelt väita – tema on mu neljas vend. Ja pagana pihta, ta on samasugune kratt nagu Pavel, ma olen rohkem kui kindel, et Josel on ka armuke. Pats kihla selle peale. Ta juba hakkas mulle nagu rääkima sellest, aga siis keerutas jutu mujale. Pole hullu, varsti räägib ta nii kui nii, sest kellelegi teisele neil selliseid saladusi rääkida ei ole :D
Kõik, kellele haridus tähtis, pange nüüd silmad kinni. Nagu te juba arvata võite, siis haridusega Ecuadoris just kiidelda ei saa. Eriti kurb on lugu avalikes koolides, privaatkoolides õpitakse ikka veidi rohkem. Muidugi oleneb koolist ja õpetajatest, mõned privaatkoolid on ka kohutavad, viska veits nutsu lauale ja aasta ongi läbitud. Kuhu ma selle jutuga jõuda tahtsin on see, et õpilased on siin igavesed looderdajad. Tegelikult peab nende laiskuse vanemate inimeste süüks ajama, kes nende laiskuse pealt raha teevad. Nimelt on siin olemas täitsa selliseid kohti, kus õpilaste kodutööd raha eest ära tehakse. Lihtsalt mine, lao oma viis A4 matemaatika ülesandeid, kirjanduse või ajaloo küsimused, geograafia uurimustöö, mida iganes ette, maksa mõnusat raha ja mine hiljem järgi. Näiteks Vicky saatis eelmine aasta neli A4 mata ülesandeid tegemisele ja maksis selle eest peaegu 7dollarit. Ka Cabinas´tes tegeletakse sellega, mitte just nii jõhkral moel, aga siiski. Alati kui ma olen seal olnud, siis on Jose Luis ametis kodutöödedega. Saab ühe tehtud, tuleb järgmine ja neid kuhjub ja kuhjub meeletult. Tavaliselt jätavad õpilased oma raamatud või vihkud sinna ja näitavad leheküljed kätte, millele vastust vaja otsida või mida vaja. Jose muidugi nii korralikult ei tee, tema otsib mingi info netist, loomulikult ta ei jõuaks kõike seda läbi lugeda, lihtsalt prindib mingi asjalikumana näiva teksti välja. Ta ei võta üldse palju raha selle eest, olenevalt kui palju lehekülgi on, tavaliselt 30-60centavot. Eelmine nädal näiteks tegi Jose 50dollari eest kodutöid, kas pole mitte tore? Minu arust aga on inimesed ikka nii rumalad, selle asemel et järjekorras seista ja oodata kuni ta lõpuks sinuni jõuab, võiks ta ju ise arvutist infot otsima minna ja printima saata. Aga ei, mugavus missugune ja aega ju on. Üks päev oli eriti naljakas, tuli üks selline üsna suur tüdruk, ütles et tal on natuke konsultatsiooni vaja. Jose siis võttis juba google lahti, et otsima hakata ja küsib, et no mis sul vaja on. Tüdruk ütles siis hästi aeglasti, nagu see oleks midagi eriti keerulist, oma küsimuse – kuidas nimetatakse inimesi, kes ei näe? Ma mõtlesin, et Jose naerab ta raudselt välja, no ta naeriski alguses, aga tüdrukule see miskipärat nalja ei pakkunud, mille peale Jose tõsiselt – c i e g o ütles. Tüdruk vaatas kohmetult talle otsa, küsis igaks juhuks veel, kas ta on kindel ja kirjutas selle endale käe peale. Siis küsis, et kuidas nimetatakse inimesi, kes ei tohi päikese käes olla? Jose nägu oli veel tõsisem ja ta ütles eriti aeglaselt – a l b i n o. Tüdruk oli nii segaduses, arvatavasti ei saanud ta aru, miks Jose midagi netist ei otsi ja küsis, kas ta teeb nalja. Siis Jose vaatas teda juba haletsusega ja küsis, kas sulle tundub, et ma naeran? Tüdruk küsis veel mõne sama rumala küsimuse, kirjutas kõik käe peale üles ja läks kiiresti ära. Minul kui kõrvaltvaatajal oli nalja nabani. Hiljem Jose uuris kas meile Eestis ei olegi selliseid kohti, kus kodutööd raha eest ära tehakse, justkui oleks see nii loogiline. Mul on hea meel, et meil ei ole.(minu teada vähemalt küll mitte) Nojah, see et mõni targem klassikaaslane kümpa või kahe kümpi eest su füüsika koduse kontrolltöö ära teeb, ei lähe vist väga arvesse.