Teisipäev, 12.oktoober

Lubasin ajaloost kirjutada, üritan nüüd. Miks just täna? Sest täna 518 aastat tagasi avastas Cristopher Colón (Columbus) Ameerika. Niisiis enne Ecuadori ajaloo juurde asumist, kirjutan lühidalt Ameerika avastamisest, et meie kõigi mälu värskendada.
Cristopher Colón tahtis minna Indiasse, et sealt kulda, vürtse, kangast, kõike mis hinnaline tuua. Kuna aga kõiki, kes seda tegema olid läinud, rööviti ja tapeti tee peal, siis Cristopher otsustas minna ringiga. Sellel ajal usuti, et maailm on lame, Cristopher aga oli teistest väheke taibukam, päikest ja kaugustesse kaduvaid laevu jälgides mõistis ta, et maailm on kerakujuline. Niisiis otsustas ta riskida ja ringiga Indiasse minna. Kõik inimesed pidasid teda lolliks, keegi ei toetanud teda ja keegi ei tahtnud temaga kaasa minna. Hispaania kuninganna uskus temasse ja andis talle kõik oma ehted, mille eest Colón kolm laeva: La Niña, La Pinta ja La Santa Maria ehitas. Kuna inimesed arvasid, et ta läheb kindlasse surma, siis polnud tal kellestki meeskonda moodustada. Nii palus ta, et tal lubataks kaasa võtta vangid, kes nii kui nii olid surma mõistetud. Kolm laevatäit vange koos, asusidki teele. Indiasse nad loomulikult ei jõudnud :) ka mitte Ameerikasse, vaid ühele Kariibi mere saartest. Võiks ju öelda, et Cristopher Colón koos sadade mõrtsukatega avastas Ameerika, aga ei. Päris Ameerika avastas itaallane Fracisco Pizarro, kes Cristopheri saavutustest kuulis ja saartele kulla jahile läks. Vaeseke eksis ühe kraadi võrra, reisis ühe nädala kauem ja jõudis Ameerikasse, kus ta kohe inkasid alistama hakkas. Sellel ajal oli Ecuadoris kuningas Atahualpa ja Peruus tema vend Huáscar. Atahualpa tappis oma venna ära ja valitses nüüd kogu territooriumit. Kui Francisco Pizarro oma armeega Ecuadori jõudis, ei osanud Atahualpa ja inkad midagi halba aimata. Kuna inkad olid kõik lühikest kasvu, väikesed, tumedama nahaga, aga itaallased ja hispaanlased pikad ja suured, valgenahalised, habeme, soomusrüüde ja hobustega, siis arvasid inkad et nad on midagi taevalikku - jumalad. Nii korraldas Atahualpa nendega ühel suurel väljakul kokkusaamise. Inkad läksid sinna heade mõtetega, et sõprust sobitada, Pizarrol olid kurjemad plaanid. Inkad allusid ainult oma kuningale, Atahualpale, kui tema neile ette ei öelnud, mida teha, siis olidki nad lihtsalt lollid ja ei teinud midagi. Pizarro võttis esimese ajana Atahualpa vangi ja ta veeti minema, kuna Atahualpa ei jõudnud inkadele mingit käsklust anda, siis ei osanud tood midagi teha, arvasid naiivselt, et nende kuningast tehakse nüüd jumal. Pizarro lubas Atahualpa vabaks lasta, kui too talle terve toa täie kulda annab. Nii hakkasidki inkad üle Ecuadori ja Peruu kulda kokku tassima, lootuses kuningas tagasi saada. Kui toatäis kulda koos oli, hakkas Pizarro mõtlema, et kui nad Atahualpa vabaks lasevad, siis too kutusb oma sõjaväe kokku ja tapab nad ära. (Pizarrol oli sada meest, Atahualpal mitmeid tuhandeid) Nii tapsid nad ta hoopis ära ja valetasid inkadele, et nende kuningas on elus ja terve, mida need loomulikult ka uskusid. Atahualpa sõjaväe eesotsas oli mees nimega Rumiñahui (ruminjaui, tema nimi quechua keeles tähendab kivinägu), kellele kogu see kokkusaamine ja jumalate asi ei meeldinud, mistõttu ta ka kaasa ei läinud, mis oli väga hea, kuna kõik teised tähtsamad ja vähe arukamad inkad olid koos Atahualpaga kinni võetud. Kui teised inkad talle rääkisid, mis juhtunud oli, siis Rumiñahui sai kohe aru, et nende kunigas on surnud. Et mitte lasta sissetungijatel kogu nende kuld ja vara minema tassida, hakkas Rumiñahui kiirelt tegutsema. Ta kogus kõikidest kuninga templitest kokku kulla ja muu varanduse ning asus seda ära peitma. Kuninga templites võisid elada ainult süütud noored naised, Rumiñahui lasi nad kõik koos teiste templites elavate inimestega ära tappa, et sissetungijad nende süütust ja puhtust ära ei kasutaks ja et keegi kulla äravedamisest midagi ei piuksataks. Koos mõnesaja inkaga peitsid nad kogu varanduse ühe mäe sisse, mida nimetatakse El Doradoks. Kui kuld peidetud oli, tapsid inkad üksteist ära, et saladus kuskilt välja ei tuleks. Siis toimus Rumiñahui ja Pizarro vägede vahel võitlus, viimane aga oli vahepeal suurel hulgal mehi juurde saanud, mistõttu Rumiñahui lüüa sai. Ta võeti vangi, teda piinati, ta käed ja jalad põletati ära, aga ta ei öelnud kunagi kuhu nad varanduse peitsid. 1.detsebril mälestatakse Rumiñahuit kui inkade kangelast ja eestkostjat. Tema nimed kannavad mitmed tänavad, koolid, mägi ja varem oli siin raha sucre, mille tuhandene rahatäht kujutas Rumiñahuit. Seda mäge otsivad ajaloolased siiani, aga ei mõhkugi. Pärast täielikku hävitustööd algas orjus. Kuna aga väga suur hulk inkasid oli ära tapetud, siis jäi tööjõust puudu, mistõttu toodi siia Aafrikast orjasid juurde. Varem siin mustanahalisi ei olnud.
Pean tunnistama, et ajaloo kirjapanemine ei ole kerge. Möni teine päev kirjutan edasi!