Pühapäev, 10.oktoober

Sain raamatu läbi, see on nüüd Sue Monk Kiddi „Mesilaste salajase elu“ kõrval mu teine lemmik. Ma kujutan ette, et Harper Lee on samasugune rassismivastane nagu mina ja mul on tohutu hea meel, et ta nii hea tüki kirja on pannud. Oleks minu teha, lisaksin ma tema raamatu gümnaasiumis kohustusliku kirjanduse hulka. Mulle ei mahu pähe, kuidas saab nahavärvuse järgi kedagi endast halvemaks pidada? Ometi ei ole mu pea liiga väike..

Mõni lõik raamatust:
„..millal iganes valge inimene mustale ülekohut teeb ja olgu ta kes tahes, olgu ta kui rikas tahes ja pärinegu kuitahes peenest perekonnast – see valge inimene on rämps...“
„Mulle ei ole miski vastikum kui mõni alaväärtuslik valge, kes neegri harimatust ära kastutab. Ei maksaks ennast petta – see kuhjub ja kuhjub ja ühel heal päeval tuleb meil see arve kinni maksta...“
„..häbitust eeldusest, mida seostatakse neegrite madala arengutasemega - et k õ i k neegrid valetavad, et k õ i k neegrid on põhiliselt moraalitud olendid, et k õ i k i neegrimehi tuleb meie naiste suhtes umbusaldada. See, džentelmenid, nagu me teame, on vale, niisama must nagu Tom Robinsoni nahk ja mul ei pruugi seda teile seletada. Te teate tõde, ja tõde on see: mõned neegrid valetavad, mõned neegrid on ebamoraalsed, mõnda neegrimeest ei või naiste – ei mustade ega valgete – suhtes usaldada. Aga see on tõde, mis käib kogu inimkonna kohta ja mitte mingi rassi kohta eraldi...“

Me kõik oleme inimesed, me kõik hingame, näeme, sööme, kuuleme..meil kõigil on kaks jalga, kaks kätt, pea...meie kõigi organism talitseb ühtemoodi, miks pagana pihta on mõnele see värv nii oluline? Kui eestlased esimese päikese ajal hullunult päevitama ruttavad ja poole suve paiku pruunid nagu šhokolaad on, kas see ei tee siis sama välja? Nende nahk on ju ka siis tume. Minu jaoks on see midagi nii rumalat, et ma võrdleksin seda silmavärviga. Kui mul on sinised silmad, aga sul rohelised, siis dios mio – kaks täeisti erinevat värvi ju...vihkame nüüd teineteist?
Ma ütlen ausalt, et minus tekitaks kahtlust, kui keegi siit tahaks tulevikus mulle Eestisse külla tulla. Loomulikult võtaksin ma ta suurima rõõmuga vastu! Aga minus tekitaks kahtlust tutvustada teda teistele, sest ma tean, et kuigi nad võib-olla suudaksid end tema juuresolekul vaos hoida, siis seljataga käiksid hoopis teistsugused jutud. Mul oleks lihtsalt häbi oma kaasmaalaste, lähedaste, sõprade pärast. Mustanahalised seevastu on palju sallivamad, nad ei vaata su peale viltu kui oled valgenahaline, ole kas või albiino ja kui tahad, värvi end siniseks, nad võtavad su vastu täpselt sama soojalt kui iga teise mustanahalisegi. Valgetele meeldib end tähtsaks teha öeldes, et nemad on haritud. Minu arust on kooliharidusest palju tähtsam see, kuidas sa käitud teiste suhtes ja ka see on haritus. Seega võiks ju väita, et mustanahalised on haritumad. JAH, on ka erandeid, AGA neid on kogu inimkonnas, mäletate!?
Veel ei saa ma aru inimestest, kes väidavad, et nad jälestavad homoseksuaale. Kuni inimene on inimesega, on kõik inimlik. Keegi ei käsi sul samasuguseks hakata, ole ise ja lase teistel ka olla.
Ma ütlen selle välja kõigile, kes minu kuuldes väljendavad oma rassistlikke kalduvusi ja ma teen seda nii kaua, kuni elan.
Loodetavasti ei ehmatanud ma teid nüüd ära. Peale rassismi on raamatus käsitletud ka muid teemasid, kõike seda on kujutatud lõbusalt 8 aastase tüdruku silme läbi. Naerda saab küll ja rohkemgi.