Pühapäev, 24.oktoober

Nagu ikka pühapäeviti, käisime supermercados. Hiljem korjasime Grace peale ja käisime Quisapinchas. Nii palju igasugu asju nagu seal on, ei ole nahast kindaid. Ja kui mõnes üksikus poes on, siis on väga väikesed või koledad. Vähemalt sain lohutuseks maisi juustu-majoneesikastmes. Ma sõidaks need 20 minutid sinna kas või ainult selle maisi pärast, see on lihtsalt nii hea.
Samal ajal kui mina palavikku põdesin ja luulusid nägin, vaatas Grace mu arvutist pilte ja küsis – SEE on seal, Eestis? NEED on sinu sõbrad? SINA niidad ise muru? Miks teil nii koledad kleidid seljas on?(rahvariided) PURJUS?(Narva tripp) Mida te teete?(Anni-Juula sünnipäeval khmkhm pornoajakirjaga pildid) Miks neil ülikonnad seljas on? Te käite meres? :D
Kui esmaspäeval said antibiootikumid otsa, kõhuvalu oli kadunud ja palavik läinud, siis teisipäeval algas kõik otsast peale. Neljapäevaks olin ma magamisest nii väsinud, et läksime haiglasse. Arst kutsus mind Onu Sufkeniks, küsis palju asju, katsus igalt poolt ja lõpuks tehti mulle kaks süsti. Üks käe peale, mis on valude vastu ja teine tuhara peale, mis annab kehale proteiine. Sain jälle antibiootikume, ma küll vaidlesin vastu, et alles võtsin, aga mis ma arstiga ikka vaidlen. Kolmepäevase magamise vahepeal sain lõpuks ajalooga valmis.

Teate ju küll, et ma ei ole ajaloos kunagi eriti taibukas olnud. Algul kui Darwin Ecuadori ajaloost jutustas, oli kõik nii selge ja tore, aga ma tahtsin rohkem teada. Otsisin internetist informatsiooni juurde ja juurde ja nüüd on kõik nii segamini, et isegi Darwin enam aru ei saa. Proovin segapudru kõrvale jätta ja kirja panna selle natukese selgema osa. Eelmine kord jäi mul midagi kahe silma vahele. Nimelt kui Atahualpa hispaanlaste poolt kinni võeti, siis andsid need, teades inkade harimatust, talle piibli. Atahualpa ei teadnud mis see on, katsus, vaatas, kuulas, hammustas ja lõpuks viskas maha. Inkade jumalaks oli loodus. Hispaanlased aga kasutasid seda ära ja kuulutasid, et Atahualpa on jumala vastu pöördunud ja ta tuleb ära tappa. Nii et pisikesed inkad oleks võinud kas või kolm toatäit kulda kokku tassida, ta oleks ikka ära tapetud.
Vabariigi ajaloo võib jaotada nelja etappi: Enne hispaanlaste etapp, Hispaanlaste etapp(vallutamine, kolonoseerimine ja koloonia), Iseseisvus ja Vabariik.
Esimene rahvastik Ecuadori territooriumil leidis võimalikult aset juba 4200 aastat enne Kristust. Esimesed registrid inimasutustest praegusel Ecuadori territooriumil on umbes 12 500 aastat tagasi. Inkade sisseränne jääb 15.sajandi keskpaika. Enne inkade perioodi elas rahvastik klannides. Mõned nendest klannidest moodustasid suuri hõime ja mõned hõimud liitusid omavahel moodustades võimsaid liite nagu Quito Konföderatsioon. Ükski nendest liitudest aga ei elanud üle quechuade tõuget. Inkade läbitungiga jäid paljud hõimud samahästi kui orjadeks. Pärismaalaste aeg enne inkade sissetungi jaotub nelja perioodi, mis räägivad kuidas kujunesid kultuurid erinevates regioonides. Neid kultuure on jube palju, tähtsamad neist on Las Vegas ja El Inga.
1534.aastal vallutas hispaanlane Sebastián de Benalcázar Ecuadori ala ja lõi Quito kui esimese linna praeguses Ecuadoris. Pärismaalased ületasid neid numbriliselt, aga hispaanlastel oli parem sõjaline osavus, tänu millele nad allutasid pärismaalaste asulad. Pärismaalaste linnaasulad hävitati ja territooriumist sai alus uute segavereliste linnade loomiseks, hõivatud ala koloniseerimiseks kasutati mitmeid põliseid ühiskonna struktuure. Inkad vaesekesed ei tundnud tulirelvi, ka polnud neil hobuseid ega kaitsvat soomusrüüd. Öeldakse, et pärismaalased arvasid, et hispaanlased, kes hobustega sõitsid on nelja jalaga olevused ja nad võrdlevad kahuri häält kõuemürinaga. Kuid ei läinud palju aega kuni pärismaalased oma puudujääki mõistsid. Nagu ma juba enne kirjutasin, suri suur hulk inkasid, eriti suure laastamistöö tegid leetrid. Seetõttu toodi siia Aafrikast elanikke kui orjasid juurde. Enamik mustanahalisest rahvusest elab ühes rannikuäärses provintsis Esmeraldases. Räägitakse, et üks orjade laev hukkus esmeraldalaste ranniku alal ja suur hulk orjadest jäi sinna elama. Orjus kestis peaaegu 300 aastat.
1739.aastal ühines Ecuador Virreinato de Nueva Granadaga, mis oli iseseisev territoorium Hispaania impeeriumis. Pealinn asus tänapäeva Bogotás. Sinna kuulusid Ecuador, Colombia, Venezuela, Panama, osa Peruust, Brasiiliast ja Guayanast. Selle asutas kuningas Felipe V 1717.aastal. Paar korda see hävines, siis jälle taastati. 1819-1822 aastate vahel võitsid Virreinato territooriumid Hispaanialt oma iseseisvuse, millega see lõplikult hävis.
1809.aastal toimus criolloste(nii nimetatakse pärismaalaste ja hispaanlaste järeltulijaid) vastuhakk hispaanlaste võimule, mida tuntakse kui Ameerika Esimest Iseseisvushüüet. 10.augustil korraldasid mässajad koosoleku, aga sellest osavõtjad tapeti Peruu ja Nueva Granada(praegune Colombia) saadetud sõjavõeliste poolt. Kuigi sellel koosolekul ei räägitud iseseisvusest, vaid autoriteetide vahetamisest, kutsutakse Ecuadoris seda juhtumit Hispanoameerika Esimeseks Vabadushüüdeks. Teine mässajate korraldatud tegevus kestis natuke kauem, kuni järgnevad sõjaväelised läbikukkumised selle hävitasid. Kümme aastat ei toimunud midagi, keegi ei võtnud iseseisvuse võitmiseks midagi ette. Siis 9.oktoobril 1820.aastal criollosed ja Guayaquili sõjaväelased mässasid ja märatsesid, tõukasid tähtsad autoriteedid välja ja tekkis Provincia Libre de Guayaquil(ehk siis Guayaquil kui provints sai vabaks). Järgmine grupp mässajaid palus abi kindral Simón Bolívarilt, kes saatis siia António José de Sucre koos mõnesaja sõduriga. 24.mai 1822 toimus Pichincha lahing, mille Sucre võitis ja Quito sai vabaks. Ecuadoril kui riigil ei ole iseseisvuspäeva, igal provintsil on oma. Kõige tähtsamaks peetakse siiski Quito oma, seda tunnistavad ekvadorlased kui nende vabanemist hispaania võimu alt. Natuke pärast seda ühines Ecuador Gran Colombiaga.
Gran Colombia oli riik Lõuna-Ameerikas, mille lõi 1821.aastal Simón Bolívar. Sinna kuulusid tänapäeva Colombia, Venezuela, Ecuadori ja Panama territoorimid, samuti väiksemad maatükid Costa Ricast, Peruust, Nicaraguast, Guayanast ja Brasiiliast. Juba 1815.aastal oli Bolívaril idee luua suur ja ühtne riik, millega ta hakkama ei saanud. Tegelikult alustas selle loomist Francisco de Miranda, aga temaga juhtus midagi, võib-olla suri ära, ma ei mäleta. Igatahes viis Bolívar oma unistuse ja teise mehe pooliku töö lõpuni. Gran Colombia eksisteeris 1821-1831 aastani. Suurte poliitiliste erinevuste tõttu föderalismi ja tsentralismi vahel ning tahe olla regionaalselt vabam viisid Ecuadori ja Venezuela eraldumiseni sellest võimsast riigist. 13.mail 1830 tunnistas Ecuador end vabaks ja moodustus Ecuadori Vabariik. Vabariiki oodati valitsema tema vabastajat Antonio José de Sucret, kes Colombiast tuli. Teel Ecuadori ta aga tapeti. Teda saatis tapma venezuelalane Juan José Flores, kes lõpuks ise Ecuadori esimeseks presidendiks sai. Kui ta juba oma kolmandale valitsusperioodile jõudis, taipas rahvas et ohoo, neile ei meeldi see välismaine võim ja kukutasid ta. Presidendiks sai José Joaquín de Olmedo, kuid ega ta kaua seda rõõmu nautida ei saanudki. Kolmandaks presidendiks oli vahva Vicente Ramón Roca, kes oli võimul 1845-1859. Saabus selline sitke meha nagu Gabriel García Moreno, tema valitsemisaeg kestis 1859 kuni 1875 aastani kui ta tapeti. Ta küll ehitas raudtee, koole ja haiglaid, kuid samas rikkus pidevalt inimõigusi ja kultuurilist vabadust. Kolmandal valitsusajal ta tapeti ühe liberaali poolt kui oma palee rõdul kõnet pidas. Liberaalid tahtsid ise võimule saada. Pärast Moreno surma proovisid Ecuadori kaks poliitilist parteid oma ideed ühendada õnneliku liberaalse konservatismi suunas(öhöhööö ma ei ole kindel kas ma isegi aru saan mida kirjutan, ei ole kerge see tõlkimistöö, ei ole kerge :D) Igatahes tuli selle ühenduse tagajärjena võimule president, kes seal püsis vaevalt aasta, järgnes teine ja talle kohe kolmas, kelleks oli reformist Eloy Afaro. Järgmine president oli Luis Cordero, ma usun et ta on üks vihatuim inimene Ecuadori ajaloos. Arvas teine, et vot kus mul on alles miljoni plaan – pani lipu müüki. Ja mina veel mõtlesin, et miks Ecuadoril, Colombial ja Venezuelal nii sarnased lipud on. Ei tegelikult ma usun, et sellel pole asjaga üldse pistmist. Kahjuks ma rohkem sellest lipu müügist ei tea ja ma tõesti ei viitsi jälle cabinasesse minna, et netist infot otsida ja siis kodus mitu tundi lugeda ja mõistatada. Justnimelt mõistatada, sest nagu siin riigiski kõik nii jube saladuslik ja varjatud on, siis ega ajalugugi parem pole. Igatahes vallandas see jultumus militaride seas mässu, mis pani aluse Ecuadori liberalismile. Eelmine president Eloy Afaro oli samuti militar ja muidugi oli tal ühest valitsemisperioodist väheks jäänud, hammas oli verel ja tahtis rohkem. Nii ta upitas seda mässu rohkem üles ja saigi uuesti presidendiks. Vahepeal peaks mainima, et enne ei olnud presidendi valitsemisaeg neli aastat, igaüks valis ise kui kaua tahab olla või siis määrati talle valitsusaeg. Pärast Alfarot ei olnud presidenti, oli tsiviil-militaarne valitsus, kus iga liige valitses ühe nädala ja nii kuni 1926.aastani kui juhatus oma ameti maha pani ja presidendiks kuulutati Isidro Ayora, kes oma nelja valitsemisaasta jooksul palju igasugu riiklike asutusi lõi. Siis vahetusid presidendid kiiremini kui meil lilled peenras, midagi suurt korda saatmata kuni aastani 1934 kui võimule sai José María Velasco Ibarra ja püsis seal peaaegu 30 aastat. 1941.aastal valdas Peruu El Oro provintsi, millest sai alguse Ecuadori-Peruu sõda. Sellel ajal oli Ecuador hõivatud siseriiklike poliitiliste pingutustega, mistõttu polnud riiklik kaitse hästi korraldatud. Lõpuks oli Ecuador sunnitud alla irjutama „Rahu, Sõpruse ja Piiride lepingule“. Peruuga on olnud igasugu väiksemaid konflikte. Ülemaailmselt tuntud on Cenepa sõda, mis sai alguse 1995.aasta jaanuaris. Selle sõja käigus näppas P Elt suure osa Amazonase vihmametsast endale. Kui nad niimoodi kolm aastat märatsenud olid, siis brasiiliastel läks närv mustaks ja käskisid neil rahulepingule alla kirjutada. Nii kirjutatigi kolm aastat hiljem 17.veebruaril alla Itimaraty lepingule. Ausõna, kui ma seda ajalugu uurisin siis mul läks vahepeal mõte nii krussi sest nimesid oli kohati rohkem kui muud teksti. Suur hulk siinseid presidente on ära tapetud erinevatel põhjustel ja teine suur hulk on enne tapmist teise riiki suutnud põgeneda. Ja presidendid on siin ikka igasugu sulid olnud, riigi vara helikopterite kaupa minema vedanud.
Aastal 2000 tuli siia dollar.
Ecuador on peamine banaanide eksportija maailmas, samuti üks peamisi lillede, merivähi ja kakao eksportijaid. Poliitiliselt on see demokraatlik, osavõtlik ja unitaarne vabariik. Ecuadori pindala jaotub nelja regiooni: mäestik, rannik, vihmamets ja Galápagos. Poliitiline-administratiivne jaotus on 24 provintsi. Pealinn on Quito. Ecuadoris on 70 vulkaani, millest 14 on aktiivsed, 14 tegevusetud ja 42 passiivsed. Kõrgeim tipp on vulkaan Chimborazo 6310 meetrit merepinnalt. Ecuadoris on ühe ruutkilomeetri maalapi peal kõige rohkem jõgesid maailmas. Ja loomulikult rikkalikuim taimestik, loomastik maailmas.