Kolmapäev, 17.november

Täiesti kohutav, pühapäevast saadik on kõik päevad meeletult sadanud. Sellel pinche majal on ju katus katki, te ei oska ettegi kujutada kuidas mu suurestuba ujutas. Pühapäeval ma ärkasingi mingi imeliku tilks-tilks peale üles, läksin siis vaatama mis värk on ja oh õnnetust. Mul polnud nii palju potsikuidki kuskilt võtta, kui palju igalt poolt tilkus ja nirises. Esmaspäeval avastasin väiksema uputuse köögist ja vannitoas nirises ka vesi mööda seinu alla. Ma olin õnnetu, paganama õnnetu. Jooksin lappide ja kaussidega ringi nagu meeleheitel koduperenaine. Samas olin natuke õnnelik ka, et veel seinu ära värvinud ei olnud, muidu oleks kõik jälle untsus. Ma pole isegi väljas käinud, sest ma ei taha koju tulles avastada, et mu magamistuba ka ujutab. Niisiis olen kogu aeg kodus olnud ja kausse tühjendanud. Eile käisime maja omanikuga rääkimas ja täna hommikul tuligi koos oma pojaga katust parandama. See katus on ka üli algeline, mingi vana eterniit kuidagi üksteise peale pandud. Ma küll ei näe sinna ülesse, aga loodan, et seekord tegid väheke korralikumalt.