Reede, 19.november

Ma ei tea, kas mina tõmban õnnetust kaela või mis värk on. Kaks päeva sain rahulikul hingata. Täna mina kirjutan rahulikult blogi, kui järsku algab igavene pragin igal pool, justkui keegi pilluks kive mööda katust. Rahet sadas, vot kus see oli alles rahe, sellised suured jurakad, nagu oleks kõikide ekvadorlaste külmkappidest jääkuubikud ära varastatud. Rahele järgnes veel meeletum padukas kui seda eelnevatel päevadel on olnud. Mina rahumeeli kirjutasin edasi, katus ju parandati ometigi ära. Lähen siis vannituppa ja mida peavad minu kaunid silmad nägema – vannitoa kõrval olev sein, mida ma nii hoole ja armastusega pahteldasin, oli täiesti untsus. Vesi voolas mööda seina alla, endale pahtli sees teed rajades. Põrand oli valget vett täis ja sein sooneline. Võiks ju öelda, et mis sitasti see uuesti. Aga proovi sa ekvadorlasele seda öelda, saadavad mind ennast katusele. Ja lähengi kui vaja. Suurestuba ka ujutas, katus pidas seal kohal hästi vastu, aga kuna vihm peksis mööda ust, siis voolas selle alt nagu jõgi tuppa. Ma mäletan, et kaks aastat tagasi novembris ka sadas päris tihti. Loodan, et ülejäänud neli kuud läheb vihmapilv meist üle. Ärge nüüd arvake, et ma nii jube õnnetu ja meeleheitel olin, ei polnud. Kui kõik jube jama on, siis see ajab mind hoopis naerma. Ja ometigi, see on ju ainult vesi. Vot siis oleksin meeleheitel kui vihma asemel mõne vulkaani laava mu maja katusele potsatanud oleks.
Halbadest uudistest veel nii palju, et Edisonil on vähk. Ta oli end nii umbe joonud, et ega ma ta seletusest väga hästi aru ei saanudki, mis vähk tal on. Darwinile seletas et kõhuvähk. On ikka ka totakas, saab teada et tal on vähk ja siis veel joob nagu loom. Enda tädi on heal tasemel arst, võiks ju enne natuke rohkem uurida, kui elule adios öelda.
Käisime kinos Harry Potterit vaatamas. Täiesti hull, seal oli punt noori, kes olid lasknud endale Sigatüüka koolivormi teha. Vabandan väga, aga nad nägid oma võlurikepikeste ja keepidega nii haledad välja. Veendusin veel, et mul on üks narkarist fänn. Suht tihti, kui Mallis käin, on see tüüp ka seal ja alati ta jälgib mind. Läheb nii umbes viie meetri kaugusele, toetab ühe jala vastu seina, imeb kõrrest mingit jooki ja lihtsalt vahib. Ta on nii hirmus, pikk ja peenike, kahvatu, pikemate krussis juustega ja tal on hullumeelse pilk. Darwin ütles, et ta on Cristiani sõber või no tuttav. Nad olid koos võõrutuskeskuses, aga näha on, et seda tüüpi seal küll millestki ei võõrutatud.