On alanud vähkide hooaeg. Mami helistas hommikul ja ütles, et papil on kõhunäärme vähk. Pidavat kaheksa sentimeetri suurune must pall olema. Kui saab, siis läheb teisipäeval operatsioonile.
Mina mõtlen, kui suhteline on maailm. Siin pakuti mulle tööd inglise keele õpetajana ühes ärihoones. Need oleks nagu järeleaitamistunnid neile, kes koolis asjale pihta ei saa. Mina ise tean väga hästi, et mu inglise keele tase ei ole üldsegi mitte hea, veel enam praegu, kui hispaania on vallutanud kõik mu keharakud. Ja ma kujutan ette, kuidas mu inglise keele õpetaja seda lugedes naeraks. Nemad siin turtsatavad selle peale ja ütlevad – ega sa neile ütlema ei pea, mis tasemel su inglise keel on, lihtsalt õpeta neile peamised asjad selgeks ja tõlgi neile mõned totakad laused nagu – mul on kõht tühi. Mõeldes kaks aastat tagasi, me ju aitasime siin koolis oma inglise keele õpetajal hispaaniast inglisesse tõlkida... Samas ma tean, kui vähesed õpetajad suudavad klassis korda luua, õpilasi end kuulama panna ja kui paljud kannatavad õpilaste vaimse vägivalla all. Ma tean, et kui sa ütled ühe vale sõna või eksid ühe pisikese asjaga, oled sa omadega läbi ja sind ei võeta enam kunagi tõsiselt. Ja ma tean, et minul ei ole kannatust töötada teismeliste tattninadega, kes teevad tunnis kõike muud, kui õpivad. VÕIB-OLLA ma lähen ja vaatan millalgi, kuidas tunnid toimuvad ja millised õpilased on.
Teine asi, mis mind naerma ajab – mind kutsuti modelliks. Maailm on täis üllatusi, siin tahetakse mind modelliks, samas kui Eestis olen ma tavaline hall hiireke. Ja see pole keegi isehakkaja, kes niisama sõnu pillub, vaid päris suur modelliagentuur. Isegi kui tahaks, ma ei saaks nõustuda. Ma ei soovi rohkem hullunuid pilke ja röövikatseid.
No comments:
Post a Comment