Teisipäev, 2.november

Juba septembris rääkisin Darwinile, et ma tahan hingedepäeval surnuaeda minna. Läksimegi, kõigepealt Pilahuini surnuaeda. See on väike küla maakohas. Vana traditsiooni kohaselt söövad pärismaalased(edaspidi indigenad [indihenad], mulle on see sõna mugavam kasutada) hingedepäeval oma esivanemate haudadel ja jätavad neile toitu nagu meie setudki. Tavaliselt viiakse haudadele merisea või jänese praadi kartuli, riisi ja maisiga, joogiks keedetakse colada-moradat, mis on sarnane kissellile. Nii palju kui mina aru olen saanud ja mõistatanud, siis on seal sees manna. Kui ma Darwinilt küsisin, kas seal sees on manna, ei teadnud ta mis see on ja jauras midagi mingist spetsiaalsest jahust, mis seal sees pidavat olema. Jahu joogi sees? Ja põhilise osa moodustavad puuviljad. Kahjuks on see traditsioon kadumas, väga vähestes kohtades peetakse sellest veel kinni. Pilahuinis seda väga näha ei olnud, kuigi oli ka erandeid. Üldiselt käis surnuaias meeletu lärm ja trall. Enamasti joodi ja mitte colada-moradat, vaid veini ja muud alkoholi. Sellest tingitud ka kogu see trall. Et joogised indigenad liiga hoogu ei läheks, olid valves politseid. Haudasid oli igasuguseid, oli selliseid nagu meil Eestis ja selliseid nagu te seebikatest näinud olete – tsemendist seinad ja nende sees tihedalt hauad. Hauaplaadid olid väga huvitavad, enamasti oli nendel kujutatud Kristust või mõnda muud püha tegelast, ka oli kujutatud lehekülgi piiblist, ingleid ja lisatud väikseid kuntslillekesi. Hauaplaadid on kõik klaasi taga. Mõlemal pool hauaplaati on lillede jaoks vaasid seina küljes. Samuti oli maha ehitatud tsemendist haudasid ja need keraamiliste plaatidega ümbritsetud.
Edasi läksime Ambato linna surnuaeda. Seal nii kirev seltskond ei olnud, indigenaid eriti ei olnud, aga rahvast oli küll palju. See surnuaed oli nagu linna sisse ehitatud teine linn. Seal nii palju meie moodi haudasid ei olnud. Darwin ei olnud ka kunagi surnuaias käinud: neil õnneks pole keegi ära surnud, isegi vanavanavanemad on elus. Nii me siis koos ahetasime ja imestasime. Juba alguses oli igasugu huvitavaid haudasid..ma ei oska sobivat sõna leida, ei saa ju öelda ühe kivist seina kohta, mille sees on terve ühe perekonna hauad, lihtsalt haud!? Loodan, et olete facebookist pilte vaadanud ja mõistate. Igatahes mida rohkem surnuaia keskele me liikusime, seda suuremaks ja vägevamaks muutusid hauad. Enamikud olid nii umbes kahe poole meetri kõrgused, oli ühe-, kahe-, kolme- ja rohkemgi realisi, olenevalt kui suur on perekond. Niisiis igal perekonnal on oma sein, kus on kõigi pereliikmete hauad. Või siiski, rikkamatel on, kellel pole raha enda perekonnale midagi sellist ehitada lasta, lähevad ühe suure ja pika ühisseina/haua sisse. Või äkki peaks neid hoopis tsemendist kastideks nimetama? Kui on ühe perekonna oma, siis on tavaliselt üleval ääres perekonnanimi. Paljudel oli nii-öelda haua katusel rist või Kristus, leidus ka elusuuruses jumala ja inglite kujusid. Nagu ma ütlesin, muutusid hauad aina vägevamateks. Mõndadel olid kaunistuseks sambad äärtes, mõned olid keraamiliste plaatidega ümbritsetud, mõned olid klaasist majakese sees, mõned olid täies hiilguses marmorist ehitatud.. Lõpuks olid täiesti normaalses suuruses majad, aga mitte ka päris lihtsalt neli seina ja katus peal, vaid igasugu huvitavad ja keerukad. Neid ümbritses väike aed muru, lillede ja kujukestega. Mõne maja uksed olid lahti, nii et ma sain sisse piiluda, seal olid ikka maast laeni kõik seinad haudasid täis. See oli tõesti nagu linn, surnute linn ja seal käiks justkui perekondade vahel võistlus, kellel on suurem ja uhkem surnute maja/haud, haud-maja.