Pühapäev, 14.november

Lugesin vahepeal ühte raamatut, Souad „Elusalt põletatud“ ja olen jälle hämmingus. Souad on noor araabia naine, kes 17nda eluaastani uskus, et üks lehm või kits on väärt rohkem kui üks naine. Souad teadis, et nende peres peaks olema 14 last, aga neist alles oli ainult 7, kõik teised oli ta ema ära lämmatanud puhtalt sellepärast, et nad olid tüdrukud. Tüdrukud olid perekonna nuhtlus ja hirm. Hirm et nad ei saa mehele ja hirm häbi ees, kui nad tagasi koju pöörduvad kui mees neid peksab. Souad kirjutab kommetest oma külas, meeste õigusest ja aukuritegudest. Sellest kuidas kõik tüdrukud jumaldasid oma vendasid, neile vannivett keetsid, neile söögi ette kandsid, nende riiete eest hoolitsesid, hoolimata sellest, et need samad vennad tapsid perekonna au nimel oma õdesid kui need olid julenud mõnda poissi vaadata. Souad on üks vähestest, keda on õnnestunud surmast päästa. Ta kirjutas selle raamatu lootuses, et see rändab ringi kogu maailmas, et see tõlgitaks nii paljudesse keeltesse kui võimalik ja et inimesed aitaksid naisi, kes iga päev lähevad magama hirmuga, et nad homset enam ei näe. Kohati väga õudne, aga väga hea raamat.