Pidime varakult Ambatosse tagasi sõitma hakkama, et päeval normaalsel ajal kohale jõuda, sest Anu kavatses tee peal sada peatust teha pildistamiseks. Aga jalutasime Puyos igal pool ringi ja tegime palju pilte. Olime ühes pargis ja Darwin hakkas just minust pilti tegema, kui järsku jooksid kuskilt kuus poissi meie poole karjudes, et tahavad ka pildile. Hiljem tänasid mind nagu ma oleks neile kommi või midagi andnud. Tagasisõites tegimegi sada peatust ja koju jõudsime suht hilja.
Muñecoso rääkis, mis temaga kaks aastat tagasi juhtus. Siiani ma arvasin, et sellised asjad juhtuvad ainult filmides. Tal oli üks sõber Pokemon, kes oli igavene krutski, pätt ja kaabakas. Pokemon ja kaks teist tüüpi jootsid ühele Ambato vanale narkoärikale midagi sisse, võtsid ta auto ja tegid Ecuadori peal lõbusõitu. Kõik olid narkouimas ja see vana hakkas neile ette jääma, mistõttu nad ta autost lihtsalt välja viskasid kuskil suvalises kohas. Vana külmus surnuks. Pokemon rändas ringi nagu tuulispask ja ainus, kes alati teadis kus ta on, oli Muñecoso. Politse selliste kaabakatega ei tegele, neid otsivad taga tõsiselt ohtlikud tüübid. Ma nime ei mäleta, aga mingi rühm, kes raha eest inimesi maha notib..no kujutage ette nagu filmides no. Kuskilt kaamerate pealt oli nähtud, et Pokemon oli autos ja kuna Muñecoso on tema parim päll, siis arvati, et järelikult pidi tema ka olema. Need tüübid olid ikka põhjalikku uurimistööd teinud. Muñecoso kodu võti on temal ja ühel ta sõbral. Selle sõbra olid nad uimaseks tagunud ja võtme võtnud. Muñecoso elab kolmandal korrusel, esimesel korrusel oli kolm koera, kes ära mürgitati ja allkorruse inimesed uimastati ka ära. Teda ennast klobiti veits, seoti silmad, käed ja jalad kinni ning topiti pagasti. Tiirutati mööda linna ringi, et ta aru ei saaks kuhu teda viiakse, aga mäed reedavad siin, nii et ta sai ikkagi aru. Viidi ühe vana kooli keldrisse. Seal hakati talt küsima kuhu ta vana ja auto jättis, aga Muñecosol polnud õrna aimugi millest nad jauravad, Pokemon polnud sellest talle veel rääkida jõudnud. Teda peksti ja klobiti, väänutati ja piinati igate moodi, aga tal polnud midagi rääkida. Kui ta juba päris vigane oli, küsiti talt kas ta Pokemoni teab. Küsiti veel igasugu nimesid, kes tema tuttavad on, aga kellest ta hetkel midagi ei teadnud. Muidugi tüübid ei uskunud, et ta ei tea kus nad on ja millega tegelevad. Siis seoti ta tooli külge kinni, tõmati käterätik suu vahelt läbi ja seoti pea ümber kinni. Öeldi, et kui ta rääkida tahab, liigutagu vasakut jalga, kuigi see oli kinni seotud ja ta seda üldse liigutada ei saanud. Siis kallati kannude viisi vett suhu, kuni tal pilt eest ära kadus. Üles ärkas selle peal, et teda kõvasti jalgadega klobiti, nende kauboisaabastega, millel taga see terav värk on. Surm oli juba nii ilmselge, et ta ei jõudnud midagi mõeldagi. Tüübid helistasid kellelegi ja küsisid, et mis teevad taga, et hakkab ära surema. Muñecoso kuulis vastust – laske maha ja visake kuskile jõkke. Seoti jälle igate pidi kinni ja veeti autosse. Ta visati politsei maja ees autost välja ja öeldi, et kui ta nende peale kaebama peaks, lasevad ta maha. Elama jäi ta ainult tänu sellele, et kui teda kodust välja tassisti, oli üks naabruses elav sõber ta karjumist kuulnud ja välja jooksnud. See sõber tundis nendest tüüpidest ühe oma tuttava ära ja suure palumise peale jäeti ta ellu.
Selline kaunis elu Ladina-Ameerika narkopesas.
29 September, 2010
Laupäev, 25.september
Ärkasime vara, et Puyosse minna. See asub siit kuskil 2,5tunni autosõidu kaugusel. Puyo on nagu väike selva: lopsakas taimestik, mõnus soe ja niiske vihmametsa kliima. Meiega tulid veel Lissette, tema sõber Jhon ja Darwini sõber Muñecoso (muñeco - nukk ja oso – karu) Muñeco sellepärast, et ta on nuku moodi ja oso pandi sinna lõppu sellepärast, et ta on natuke kole:D Kuna meil kodus sooja vett ei ole ja me hommikul ennast külma veega pesta ei tahtnud, siis pidime Bañosest läbi käima, et seal kuskil ujulas pesta. Aga ma ei teadnud, et Darwin selle „ujula“ all Bañose naturaalseid soojavee basseine mõtleb. Need asuvad õues ja vett soojendab vulkaan. Need samad külmad kivipõrnadaga niisked kabiinid ja üks pesemisnurk – kõik asuvad õues. Nii et ei mingit privaatsust, kõik mehed ja naised segamini väikses pesemisnurgas. Ühel mehel läks sõna otseses mõttes silmnähtavalt kõvaks kui ta mulle otsa vaatas. Väiksed poisid ka pesemise asemel jõllitasid mind, nii et oli päris koomiline seal oma jalakarvu ajada XD siis otsisin kohta kus saaks fööni seina pista, aga ei ühtegi. Lõpuks leidsin lae all ühe, kuhu oli raadio ühendatud. Küsisin kas ma võiksin natukeseks oma fööni sinna panna, Võisin, aga ma ei teadnud, et sellest raadiost tulebki kogu see muusika mis pargis mängis. Viis minutit kuulasid inimesed fööni sahinat ja vaatasid imelikku blondi lae all juukseid kuivatamas. Ma üritasin neist pilkudest mitte välja teha. Puyos toimus üritus nimega Tanga Bonita – ilus tanga, kus valiti kõige ilusam tagumik. Kõigepealt esines kaks tundi trobikond artiste, kelle hulgas üks Ecuadori laulja, keda kiideti ette ja taha, AGA kes laulis nii mööda kui mööda. Enne ürituse päris algust tuldi minult küsima, kas ma ei tahaks osaleda. See oli küll nüüd aasta nali! Esimeses voorus tsikid lihtsalt tutvustasid end napis rõivas ja loomulikult küsiti neilt kõigilt siin elutähtis küsimus – kas neil poiss on ja kui ei olnud, siis kutsuti mehi üles neid sebima. Suht haige mu meelest. Teises voorus tulid tsikid lihtsalt seksikas pesus ja kolmandas voorus pidid nad tangat kandma. Üks oli nii paks ja kole, et ma ei tea kuidas teda sinna osalema lubati üldse, vabandust:D aga tõesti. Võitis suure, silikoni täis topitud tagumiku ja ma ei taha teada kui mitu rasvaimu läbi teinud columbialanna. Auhinnaks oli 2500dollarit ja muud pudipadi. Silvia muutus imelikuks, lubas Lisi ööseks jääda, aga õhtul helistas ja nõudis, et ta peab kohe koju minema. Läksidki siis Jhoniga koos bussiga koju. Muñecoso kadus ka kuskile peole ära. Mul oli ikka nii korras päev, et vajusin juba pool kümme magama. Pühapäeval muidugi kahjatsesin, et õhtul peole ei jõudnud.
Kolmapäev, 22.september
Saime hommikul selle vanaga kokku, ta seletas, et praegu on kõik korterid välja üüritud, aga üks maja on küll meile pakkuda. Suure tuhinaga rääkis kui kena maja see on, noorele paarile sobilik ja ilusas kohas, just üle värvitud ja..ma isegi juba uskusin, et ongi midagi ilusat. Aga vot midagi nii koledat polnud ma veel näinud :D:D ma küll ei saanud aru, mida ta sellest just värvimisest jauras, sest värv koorus igalt poolt maha. Kahekorruseline, kõikidesse tubadesse viis eraldi uks väljast, aknad olid peaaegu eest ära kukkumas, köögis oli kole betoonpõrand ja mitu korda hullem kraanikauss kui meil ühikas oli:D see mida tema vannitoaks nimetas, ei nimetaks mina isegi mitte peldikuks. See oli jõle :D ausalt. Ise muudkui seletas, et jaa soe vesi on olemas ja puha...ainult et kaablid peate ise üles otsima ja ühendama. Siis ta kiitis asukohta, et kõik on lähedal - näiteks elab siin samas preester ja matusebüroo on teisel pool teed. Me Darwiniga lihtsalt irvitasime kogu aeg vaikselt, ei saanud ju vanakesele öelda ka, et kuule aitab, me rohkem ei taha näha. Asus maakohas, aga maakohad siin ei ole sellised nagu meil Eestis..siin ma eelistan maale linna. Siis ta arvas, et ma peaks 10-20 kana ostma ja neid kasvatama hakkama, et kanakasvatus on hea äri Ecuadoris XD natukese aja pärast küsis kas ma süüa oskan teha, et veel parem äri oleks kiirtoidu koht avada. Nagu sellest veel vähe oleks, see mägi mille peal maja asub, pidevat olema mingist kivist, millest saab tsementi teha ja kuna vesi on meil endal olemas – siis saame ju tsemnediplokke müüma hakata XD Vana tegeles ka kunagi autoäriga ja no seda tema ärivaistu oli näha.
Õhtul oli Cristina sünnipäev. Läksime koos Lissette ja Arlettega sinna. Kogu pere, mõned ta töökaaslased ja sõbrannad olid ka seal. Sünnipäevad siin ei ole sellised sööma ja joomaorgiad nagu Eestis:D ka ei tehta kingitusi. Lihtsalt tullakse kokku üksteise seltskonda nautima. Vahepeal käivad ringi küpsise, kommi, krõpsu, vahvlitaldrikud. Sellist asja, et kõik oma alkotopsiga ringi kaagerdavad, ei ole. Tavaliselt on üks inimene, kelle käes on pudel ja klaas, tema valab siis nii kahe lonksu jao sinna klaasi ja nii see SAMA klaas käib suust suhu. Suht rõve, ma tean. Jose Luis tegi Cristinale üllatuse ja kutsus mariachid laulma, see oli vahva. Hiljem avaldas Jose kõigile saladuse – Cristina on teist kuud rase. Siis ütles Marena – minul ja Andreal on lapsed, Cristina ja Sofia on rasedad..ANU on veel puudu ja kõik vaatasid mulle ootavalt otsa. Jose Luis muidugi pidi lisama, et milleks ma muidu ikka Ecuadori tulin kui mitte Darwiniga abielluma ja pere looma. Suudate te seda uskuda?? Nagu saatuse kiuste juhtuvad sellised asjad alati minuga. Muidugi jään mina ikka oma põhimõtete juurde ja valmistasin neile pettumuse. Enamuse ajast rääkisin Marenaga, ta rääkis kui jubedalt tal rasedus möödus, kuidas papi teda kodust välja tahtis visata kui teada sai, et ta rase on. Kõik peale mami olid jube vihased olnud ta peale, kuigi nagu põhjust ju polnud. Marena oli selle mehega juba ammu sebinud ja vanust on tal rohkem kui küll, et oma elu üle otsustada. Aga no vanad traditsioonid ja religioon – enne abielu, siis kooselu ja siis lapsed. Pavel käis muudkui minu juures, pistis kaks näppu püsti vihjates oma kahele rasedale naisele ja tegi haleda nutunäo:D Veider, et enne ma sain ainult mami ja Paveliga väga hästi läbi, teised jäid kuidagi tagaplaanile, aga nüüd on kõigiga tore.
Õhtul oli Cristina sünnipäev. Läksime koos Lissette ja Arlettega sinna. Kogu pere, mõned ta töökaaslased ja sõbrannad olid ka seal. Sünnipäevad siin ei ole sellised sööma ja joomaorgiad nagu Eestis:D ka ei tehta kingitusi. Lihtsalt tullakse kokku üksteise seltskonda nautima. Vahepeal käivad ringi küpsise, kommi, krõpsu, vahvlitaldrikud. Sellist asja, et kõik oma alkotopsiga ringi kaagerdavad, ei ole. Tavaliselt on üks inimene, kelle käes on pudel ja klaas, tema valab siis nii kahe lonksu jao sinna klaasi ja nii see SAMA klaas käib suust suhu. Suht rõve, ma tean. Jose Luis tegi Cristinale üllatuse ja kutsus mariachid laulma, see oli vahva. Hiljem avaldas Jose kõigile saladuse – Cristina on teist kuud rase. Siis ütles Marena – minul ja Andreal on lapsed, Cristina ja Sofia on rasedad..ANU on veel puudu ja kõik vaatasid mulle ootavalt otsa. Jose Luis muidugi pidi lisama, et milleks ma muidu ikka Ecuadori tulin kui mitte Darwiniga abielluma ja pere looma. Suudate te seda uskuda?? Nagu saatuse kiuste juhtuvad sellised asjad alati minuga. Muidugi jään mina ikka oma põhimõtete juurde ja valmistasin neile pettumuse. Enamuse ajast rääkisin Marenaga, ta rääkis kui jubedalt tal rasedus möödus, kuidas papi teda kodust välja tahtis visata kui teada sai, et ta rase on. Kõik peale mami olid jube vihased olnud ta peale, kuigi nagu põhjust ju polnud. Marena oli selle mehega juba ammu sebinud ja vanust on tal rohkem kui küll, et oma elu üle otsustada. Aga no vanad traditsioonid ja religioon – enne abielu, siis kooselu ja siis lapsed. Pavel käis muudkui minu juures, pistis kaks näppu püsti vihjates oma kahele rasedale naisele ja tegi haleda nutunäo:D Veider, et enne ma sain ainult mami ja Paveliga väga hästi läbi, teised jäid kuidagi tagaplaanile, aga nüüd on kõigiga tore.
Teisipäev, 21.september
Majaotsingud jätkuvad. Lehes pole enam ühtegi kuulutust, mida ma näinud ei oleks. Me olime juba üsna väsinud ja hakkasime koju minema, kui leidsime ühe maja, mida värviti. Igaksjuhuks läksime küsima, kas see renditakse välja. Oli juba välja renditud, aga meile anti selle pere aadress, kes sinna kolivad, et äkki tahame nende maja vaatama minna. Läksime ja oh õnne, kui kõik hästi läheb, saab 5.oktoobrist sellest meie uus kodu :) asub suht hea koha peal, nii palju kui kuulnud oleme, siis ka üsna turvaline paik. Maja on kahekorruseline, kolme magamistoaga – ei tea mis nendega peale hakkame, aga eks midagi ikka. Minule meeldis kõige rohkem vannituba, sest seal on vann ja loomulikult soe vesi :D köök on ka siiani kõige ilusam, mis näinud ja õues on ruumi kolmele autole. Üür on 200$ kuus ja 300$ on garantii. Selle maja üür, kus praegu oleme, oli 2000$ aasta, mis teeb 167$ kuus ja võrreldes teise majaga, peaks see minu arust poole väiksem olema. Aga eks asukoht loeb. Darwin halas, et hakkab siinset ümbruskonda, söögikohti ja inimesi igatsema. Ma ei tea, ta ei pea isegi linna vahetama, kolib lihtsalt kümne minuti autosõidu(kui sedagi) võrra kaugemale. Väike vihje talle – ma jätsin kõik teisele poole maakera maha ja halamisel oli lõpp. Üks tuttav soovitas meil siiski homme veel ühe vanaga rääkida, kes ka kortereid ja maju üürib, eks vaatame need ka igaksjuhuks üle. Aa mis mind veel naerma ajab. Darwini isal on bensiinijaam. Jah just nii, bensiinijaam on tema oma. Kuna see asub teises linnas ja suht tüütu oleks kogu aeg seal tankimas käia, siis tuuakse talle sealt suurte tünnidega bensiini koju. Niisiis saab Darwin isalt bensiini tasuta, aga alati kui ta märkab, et bensu pole nii palju, et isa juurde jõuaks, siis oh seda vingu kui peab raha eest tankima:D siis tangib ka mitte rohkem kui kahe dollari eest. 2$ eest saab 1,3gallooni. Üks galloon on neli liitrit. Piisab mul ainult mainida, et minu vend peab maksma kuskil 70dollarit, et paak täis tankida ja sealt tuleb – oo, mis kena elu :D:D
Esmaspäev, 20.september
Lubasin seletada, mida see autode ost ja müük, millega Darwin tegeleb, endast kujutab. Kindlasti mõtlevad paljud teist kohe, et see mingi must äri ja pättide värk. Tegelikult käib kõik seaduse järgi ja on igati legaalne, selleks on lihtsalt veits nutti vaja. Darwin ostab enamasti vanu autosid, kuskil 92-97aasta omasid, teeb nad odavalt korda ja müüb maha umbes 200-500dollarilise kasuga, olenevalt autost. Odavalt saab ta need korda teha esiteks kuna siin on kõik odav:D teiseks, peab olema nutikas ja kolmandaks kuna ta isal on autoremonditöökoda, pesula ja autotarvete pood ning nende jaoks töötab 24/7 mitu meest. Ma ei liialda, lihtsalt need mehed on sinna tööle võetud, kuna neil ei ole olnud perekonda, toitu ega varjualust..nii et Darwini isa võimaldab neile peale töö ka tasuta elukoha(mis iseenesest on kohutav, aga koht siiski). Ja ärge nüüd managa endale silme ette sellist uhket autopesulat nagu Eestis on, oh ei, siin käivad asjad ikka Ecuadori moodi. Hommikul läksingi Darwiniga autolaadale kaasa, et näha kuidas see värk käib siin. Kõik, kes tahavad autot osta või müüa võivad sinna minna, sissepääsutasu on u. kümme krooni. Need, kes müüvad, peavad muidugi ka koharenti tasuma, aga kuna see on feria libre ehk vaba laat, siis enamasti keegi seda ei tasu:D Ma ei saanud sellele maksusüsteemile päris hästi pihta, kuidagi igatahes deklaleeritakse nulliks ja siis ei pea maksma. Millalgi uurin ja kirjutan. Nii - ma arvasin, et see on üks suur plats, nagu laadad ikka. Tegelikult toimub see tee peal, on hästi pikk teelõik, inimesed seisavad autodega mõlemal pool teed, aga kuna kõik teeäärtesse ära ei mahu, siis on tee kogu aeg ka sõitvaid autosid täis. Ambato autolaat on suuruselt Ecuadoris teine. Kogu seda suurt sigimist-sagimist ja paberite õigsust kontrollib loomulikult politsei. See on nii naljakas vaatepilt kuidas inimesed sõitvate autode kõrval jooksevad ja hinda alla kauplevad:D või kuidas grupp indigenaid autot kõikvõimalikest kohtadest katsuvad ja silitavad, justkui kanga kvaliteeti proovides, siis quechua keeles midagi kiiresti seletavad, uue auto juurde lähevad ja sama teevad. Jalutasime Darwiniga laada algusest lõpuni, mis võttis poolteist tundi ja siis tagasi. Päike oli nii tugev ja ma põlesin jubedalt ära, nüüd on mul pikaks ajaks maika seljas :) nagu ma eelpool mainisin, tegeleb ka enamik Darwini onusid samaga ja neid on tal palju. Ka nägin esimest korda Edisoni. Korra põrkasime kokku Darwini ema ja ta noorema õega, ma teadsin, et nad ei suhtle omavahel, aga need pilgud olid küll hirmuäratavad. Sellest, mis nende vahel juhtus, kirjutasin ma oma arust eelmises blogis ja kui ei, siis polegi tähtis. Igatahes ei suhtle ka Susanna nendega. Ruthie suhtleb ainukesena emaga, kuna ta on ise samasugune bitch:D ja Edison säilitab sooja suhet, sest on omakasupüüdlik. Mingi aeg kadusid kõik ära ja ma jäin üksi autosse, siis hakkas inimesi tulema nagu seeni pärast vihma. Ma julgen kahtlustada, et ega nad auto kohta nii väga teada ei tahtnudki. See on nii tavaline, kui küsitakse kust ma pärit olen ja ma vastan – de Estonia, siis inimesed huilgavad rõõmsalt – oo DE ESPAÑA. Egas midagi, kui nad tõesti arvavad, et mul Hispaania aktsent on, ma ei riku nende rõõmu. Tagasi esialgse teema juurde, miks nii suur hulk inimesi autodega äritseb? Ma olen ka Darwinilt pärinud, miks ta normaalset töökohta ei otsi. Iseenesest on tal hea haridus, mingisugune insener, ma ei mäletagi, midagi masinatega, mis siin Ecuadoris on hea. Aga isegi paberitega sellise hariduse omaja saaks siin palka umbes 500$ kuus. Ja kui ta autodega äritsedes teenib nädalas umbes 200$ ühe auto pealt ning vahepeal müüb kaks või isegi kolm autot nädalas, siis ega tõesti enam ei taha hommikust õhtuni töötada 500dollari eest kuus. Vot nii on lood. Kui auto läbi ja lõhki uuritud ning hind sobilik, siis tuleb proovisõit ja minnakse ostjate koju. Seal kirjutatakse ostu-müügi leping, loetakse viis korda raha – ja oh õnnetust, kui ostjad on indigenad, sest nende raha haiseb tavaliselt jubedalt ja kodu on külm ja kõle nagu mahajäetud kivilaut. Siis minnakse lähimasse Cabinasesse, kus tehakse kesteabmitu koopiat kesteabmitmest dokumendist ja lõpuks politseisse registreerima, kus tavaliselt on hiiglama pikad järjekorrad. Pluss veel järgneb pikk jutuajamine autode teemal. Ühe korra ma olin kaasas, nägin selle värgi ära ja rohkem ei kipu mitte.
Esimene nädal (13 – 19.september)
Kus ma siin elan? Darwini juures. Ma tean, paljudele ütlesin, et lähen elama oma vahetuspere juurde, vältimaks liigseid küsimusi ja pikka arutelu.
Kui jällenägemine oli ilus ja kõik vinksvonks, siis päris nii tore see algus ka ei olnud. Pühapäeva öösel olin ma nii väsinud, et ei pööranud ümbritsevale erilist tähelepanu. Esmaspäeval aga kui silmad avasin, ei tahtnud ma üleski ärgata, rääkimata millegi puudutamisest või wc kasutamisest. Ma ei ole küll eriti poissmeeste kodusi näinud, aga ma usun, et hullemat annab otsida. Kuna te tunnete mind kui puhtusefriiki, siis kindlasti arvate, et liialdan. Ei liialda! Ei ole midagi, millega liialdada. See seapesa, mustus ja rääm on ise üks paras liialdus. Darwin küll väitis, et ta koristas, aga ilmselgelt on tema ja minu arusaam koristamisest väga erinevad. Kui enne oli siin ilus parkettpõrand, siis nüüd on see täis igasugu võimalikke värvi ja ma ei tea mis löga plekke, kriipse, kraapse, mis ma usun, et maha ei tulegi. Ja kuna põrandad on nii ära sitatud, siis on siin nähtavasti mööda seinu käima hakatud. Nagu päris reaalselt on seinad mustasid jalanõude ja käe jälgi täis. Muidugi on Darwini armsad sõbrad purjus peaga oma maalimisvõimeid proovinud ja ohtralt tüdrukutele armastust avaldanud - seda siis seina peal demonstreerides. Tüdrukud vastukajaks on oma telefoninumbrid kirja pannud, nice. Ailin (Darwini kahe aastane õetütar) on ka seintel mõnusalt oma kätt proovinud. Edi (Darwini vend), proovis rusikat akna peal, kust nüüd õhtuti mõnusalt külma sisse puhub. Vannitoast ma ei tahaks üldse rääkidagi, lihtsalt mainin, et sooja vett siin majas ei ole. Sooja vee kraani üldse ei eksisteerigi. Kööki ei ole ta vist terve aasta jooksul kordagi koristanud, pliidit pole arvatavasti selle ostmisest saadik puhastada üritatud. Külmutuskappi kasutatakse lihtsalt igasugu asjade mahutamiseks. Ühest toast on saanud autoremonditöökoda või midagi säärast, koos kõikvõimaliku muu mittevajaliku koliga, pluss veel on katus selle toa koha pealt veidi katki ja kui vihma sajab, siis muusika minu kõrvadele – tilks-tilks. Välisuksed on küll ära vahetatud, aga kuna siia ühe korra sisse murti, siis ega needki enam ilusad pole. Juba eelmine aasta, kui ma siin olin, lasi maja omanik kogu õue ära betoonida, mis on kohutavalt kole. Seda kõike nähes olin ma rohkem kui paanikas. Ta elab nagu loom. Või siiski, isegi loomad on puhtamad. Ma tean, et ta enamasti ainult magab siin ja võib-olla tal tõesti polegi aega olnud siin midagi korda seada. Aga no ausalt, see on liig mis liig. Hea küll, enne ei pidanud me koos elama ja ta ei teadnud, milline puhtusefriik mina olen ja mina ei teadnud, milline siga tema on. Samas ei saa ma teda süüdistada, kõik algab ju ikkagi kodust ja perekonnast, mis tal suht puudlikud on olnud. Ta ema ei ole kunagi nende eest hoolitsenud, igaüks vaatas ise, kuidas hakkama sai. Darwin on kõige vanem 27, Edison on 26, Susanna 23 ja Ruthie 20. Kogu perekond tegeleb compravende carros ehk siis ostavad ja müüvad autosid. Enamik onudest tegeleb samaga. Hiljem seletan pikemalt. Igatahes lahutasid ta vanemad sellepärast, et üks tahtis parem olla kui teine, rahaarmastus kasvas nii suureks. Siiani käib nende vahel „võistlus“ kellel rohkem raha on. Ja seda on neil rohkem kui küll. Iga normaalne inimene ehitaks endale ilusa maja, ostaks uue auto, elaks hästi ja inimlikult. Aga nemad elavad räpastes tingimustes, Donna kuut on ka ilusam no. Neid ei huvita kuidas nad elavad, tähtis on ainult see summa, mis pangaarvel on. Ma võiks sellest veel pikalt ja laialt kirjutada, aga ei viitsi. Lihtsalt, mulle ei mahu pähe. Igatahes ei suutnud ma seda kõike lihtsalt alla neelata ja pahvatasin kõik välja, mis ma tema elamisest arvan. Tegin juba esimesel päeval selgeks, et mina sellesse majja ei jää, me kas otsime uue elamise või ma lähen vahetuspere juurde.
Esmaspäeva õhtul läksin ma oma pere Cabinasse. Mõtlesin küll ette helistada, aga saldot polnud, nii et tegin üllatuse. Jose Luis(vend) oli seal, hiilisin vaikselt ja ehmatasin teda. Ta oli nii üllatunud, pidi mind pooleks kallistama. Kuna ma Eestis olles suhtlesin ainult Paveliga(teine vend) msnis, siis ütlesin talle alati, et ta teistele ka ikka räägiks minust. Mida Pavel muidugi kunagi ei teinud. Kõik teadsid, et ma tulen, aga keegi ei teadnud millal. Ja loomulikult ei öelnud Pavel neile, et ma Darwini juurde elama lähen, nii et pidin veidi selgitama. Minu suureks üllatuseks, ei olnudki see neile eriline probleem või siis nad lihtsalt ei näidanud seda välja. Pavel on üldse selline valevorst, ütles mulle et ta läks Sofiaga lahku, aga Jose Luis rääkis, et nad elavad juba eelmisest aastast saadik koos ja Sofia on teist kuud rase. Ka ei öelnud Pavel mulle kunagi, et mami on juba aprillist saadik USA´s Andrea(õde) juures. Kohutav, aga no mida ma üldse lootsin, ta on ju Pavel :D Mingi aeg tuli Lissette sinna, tal läksid silmad vapsee suureks mind nähes :D hiljem tuli Pavel ja kordus sama. Muudatustest nii palju – Cabinas on nüüd Jose Luisi ja ta naise Christina oma, ostsid selle Pavelilt ära. Pavel ja Jose Luis töötavad nüüd mõlemad ka ühes karaoke baaris, mis on Cabinasest teisel pool teed. Organiseerivad seal igasugu üritusi nädalavahetustel, aga mina arvan, et nad töötavad seal ainult sellepärast, et tasuta juua :D:D läksime Lissettega koju, ehk siis sinna kus ma enne elasin. Marena, tädi ja papi olid kodus, kõik üliõnnelikud :) Christina ja Nikol(ta tütar) tulid ka sinna. Jagasin neile Eesti nänni, leiva üle olid nad kõige õnnelikumad. Marenal on 6 kuune laps, tüdruk, aga ma nime ei mäleta. Ja nagu siin tavaks, tehti talle juba kahe kuuselt kõrvaaugud. Läksime Lissettega tema juurde. Oii, ta ema Silvia pidi mind nähes nutma hakkama. Arlette inises õnnest nagu porgand, vanaema Charo ja Aleksandra olid omamoodi nagu alati :D jagasin neile ka nänni, sõime koos leiba ja mustikamoosi saia. Nagu Darwin, arvasid ka nemad, et mu ema peaks siia moosiäri tegema tulema :D
Teisipäeval tahtsin ajalehte osta, et korterite kuulutusi vaadata, aga ega siin ju poes ajalehti ei müüda. Hommikul vara kõnnivad ajalehe müüjad mõnikord kuskil ringi ja aeg-ajalt müüakse ringteedel ajalehti, aga mujalt väga ei saa. Aga paljud inimesed ei panegi ajalehte kuulutusi, lihtsalt kleebivad akna peale sildi – SE VENDE(müüa) ja telefoninumbri. Sõitsimegi siis lihtsalt ringi ja otsisime selliseid kuulutusi. Üks maja oli täitsa normaalne, aga suur meile kahele, nii et ei. Käisime mõne sõbra juures ja pläkutasime niisama. Kõik on nii üllatunud, et ma tulingi päriselt tagasi.
Kui ma alguses lubasin endale, et ma isegi mitte ei korista seda elamist siin, siis kolmapäeval pidin enda sõnu sööma. Kõik algas sellest, et ma tahtsin kohvi teha, AGA kõik oli ju nii must ja ma ei saa sellistes tingimuses isegi mitte piima keeta. Nagu te teate, ma ei ole eriti kannatlik inimene, eriti kui pean kellelegi midagi seletama. Ma olin väsinud Darwinile kõige seletamisest, miks ma midagi kuidas teen, miks ma kõike teistmoodi teen. Mind ajas vihale, et ta lihtsalt ei mõista, kuigi on ju loomulik, et ei mõista - kaks täiesti erinevat kultuuri ikkagi. Kannatust pean ämbrite viisi varuma. Kõige parem viis pingete alandamiseks on koristamine!!! Kõigepealt laotasin ma kõik potid, pannid, toidunõud ja muud köögiriistad põrandale laiali ja nagu mulle meeldib asju ära visata...siis viskasin enamiku minema, sest neid ei oleks ka kõige suurema küürimisega puhtaks saanud või olid nad tõeliselt inetud. Õnneks oli tal ka terve komplekt uusi kasutamata toidunõusid, täiesti uus kohvimasin ja mikrokas. Söögiriistadest leidsin ma kaks lusikat, ahoi. Ei ühtegi nuga ega kahvlit. No mis sa teed, kui inimene on harjunud ainult väljas söömas käima. Tavaline köök siin on kivist ja ära plaaditud. Oii kuidas ma neid plaate ja pliiti küürisin. Ainult pliidi leotamise, puhastamise, küürimisega läks mul TUND aega, see oli ikka väga must! Ja kusjuures, see on ilma ahjuta pliidi. Ma pesin kõõõiik võimaliku puhastusvaheditega üle, isegi prügikastid, ajasin põrandapiitade ja uksemustrite vahel mustust vatipulgaga taga. Darwin vaatas suurte silmadega ja ei julgenud midagi öelda. Nüüd ta vähemalt teab, mis tähendab koristamine minu jaoks. Samal ajal üritas tema veidi korda luua selles kolitoas. Aknad on siin ikka koledad ja lasevad jubedalt külma läbi. Ma hakkasin väljast neid aknatrelle lapiga puhastama, Darwin aga arvas et survepesuriga on vähe lihtsam. Okei, ta siis hakkas sellega askeldama ja kui kõik aknad olid puhtaks pestud ja ma tuppa läksin..ma oleks tahtnud maa alla vajuda. Need aknad on ikka väga jamad, vesi voolas mööda seinu alla ja kõik uputas. Olukord oli nii sitt, et see ajas mind lõpuks naerma. Kõik uuesti korras, asusin ma Darwini riidekapi kallale. Ega talle lõpuks sinna kappi midagi väga ei jäänudki :D enamik riideid olid talle väiksed ja ma olen kindel, et ta pole neid vähemalt kaks aastat proovinudki. Tal oli vähemalt SEITSE ülikonda, millest alles jäi üks. Tegelikult kõigest sellest kolist läheb äraviskamsele vähene, enamik läheb vaestele maal elavatele indigenatele – nemad kasutavad kõike. Õhtuks olin ma päris läbi omadega, aga see oli selline hea väsimus. Kui mul päeval käisid tigedushooga igasugu koledad mõtted peast läbi, siis püüdsin ikka meelde tuletada – kõik mis ei tapa, teeb tugevaks. Kui ma praegu tugevaks ei saa, siis ei saa kunagi. Enne ma siit ära ei lähe, kui olen selle inimese inimese moodi elama õpetanud. Õnneks õpib ta kiiresti:D Mhh, lõpuks öösel sain ma ka selle kohvi, mida hommikul tegema läksin ja elu on jälle lill :)
Neljapäeval sain ajalehe, otsisin enamvähem normaalsed kuulutused välja ja läksime otsima. Maja/korteri võisime ju üles leida, aga omanikke polnud tavaliselt kohal ja saame alles nädalavahetusel vaatama minna. Ja kuna Darwin on nii pagana nõutud, siis tema telefon on 24/7 punane - kõik pöörduvad oma autojamadega, paberimajandusega ja muude jamadega tema poole või tahab keegi autot osta või müüa, siis tavaliselt saame ühe maja ära vaadata, kui juba peab ta kuskile midagi tegema kiirustama. Mis mind, nagu te juba arvate, närvi ajab :) ole abivalmis, aga pagana pihta, sa ei saa sellepärast oma elu tagaplaanile jätta. Darwin tahab juba nii väga uut mööblit ostma minna. Ma tahaks ka, oi kuidas tahaks. Aga ma tean, et kui me praegu ostaks uue mööbli, siis hakkaks ta end siin nii mugavalt tundma ja ei tahaks üldse enam uut kohta otsida.
Reedel käisime veel tosina jagu maju läbi. Raske on sobivat leida. Esiteks asuvad enamik linnast väljas, kus ei liigu eriti busse ega taksosid, nii et minul läheks raskeks. Ka ei taha me väga kaugele praegusest asukohast kolida kuna praegu olen ma oma vahetusperele nii läedal ja saan iga kell nende juurde minna kui midagi vaja. Darwin on küll eesmärgiks võtnud, et õpetab mind sõitma, aga mina punnin vastu. Siinne liikluskultuur on kohutav, mulle kas sõidetaks uimasuse pärast sisse või siis jääksin ma kellelegi ette, kui ta kaherealise tee kolmerealiseks otsustab muuta. Susanna on ka äksi täis, et õpetame jah Anu sõitma, siis ostab kindlasti nende isa mulle auto. Ah et miks ta peaks mulle auto ostma? Ma küsin seda sama, nemad vastavad - ta vist hakkab ära surema ja on nii lahkeks muutunud, et kindlasti ostaks, mhmhh. Teiseks on raske leida turvalist või enamvähem turvalist rajooni, kus ma oma blondide kiharatega nina toast välja võiksin pista ilma, et mind röövitaks. Kuna palju vaeseid inimesi rannikult on siia mägedesse elama tulnud, on olukord turvalisusega veelgi hullem kui enne. Kolmandaks on enamik maju meile kahele liiga suured, seega eelistaksin mina korterit, aga korteritel ei ole tavaliselt garaaži või mingitki ruumi autode jaoks, mida meil väga vaja on. Ka ei ole korterelamu eriti hea kuna inimesed on siin väga uudishimulikud ja räägivad palju. Siinses kultuuris ei ole eriti tavaline mitte abielus olev kooselav paar, veelgi enam kui üks neist on gringa. Vältimaks probleeme, oleks individuaalne maja parem. Sellised jamad. Ja tegelikult mulle tundub, et ega Darwin väga tõsiselt seda asja ei võta, tema jääks parema meelega siia. Ma olen küll mõelnud, et siin annaks kõik korda teha, aga ma ei kavatse poole sellest ajast, mis siin olla saan, maja remontida. Pealegi ma usun, et selle korda tegemine läheks kallimaks kui uue maja üürimine ja see pole ju tema maja, ta ainult üürib seda, seega milleks?
Õhtul läksime Malli, mõtlesime kinno minna, aga nii jamad filmid olid. Cristian oli ka oma emaga Mallis, sõime koos ja rääkisime. Ta ema on nii nooruslik ja no mis nilbe jutt, ma tundsin end täitsa koduselt kohe :D tellisime söögi ja seal olid mingid erinevad kastmed ja kreemid, Darwin siis jauras seal kreemidest ja Cristiani ema ütleb niimuuseas – ah, Anu on sinu kreemidest juba väsinud XD kesklinnas on uus baar ROHO, läksime sinna, mõned Darwini sõbrad olid seal. Ma tundsin end suht veidralt, minu inimesi ju ei ole. Eelmine aasta käisime ikka alati plikadega koos igal pool ja poisid olid ka alati koos. Kui enne oli põhiline kooslus – Darwin, Edison, Cristian, Fernando, Javier, Tote, Aleks ja meie plikad, siis nüüd on kõik muutunud. Darwin ja Javier olid enne nagu sukk ja saabas, nüüd ei vaata nad teineteisele otsagi, rääkimata mõne sõna vahetamisest. Javier varastas Darwini tagant kõvasti, kasutas tüdrukuid ära ja ajas palju paksu pahandust kokku. Nüüd on Javier Edisoni parem käsi, aga vaatame kui kauaks. Kuna Javier Fernando tüdrukut pani, palus Fercho Edisoni, et too teda kaklema õpetaks – siis saab Javierile tappa anda. Asi võttis aga sellise hoo, et Edi lõi õnnetuseks Ferchol lõualuu katki. Fernando pidi seda kuidagi oma perele seletama ja ütles lihtsalt, et Edi andis talle tappa - siis saavad Edilt valuraha nõuda. Asi läks isegi kohtuni ja nüüd suhtleb Fercho ainult Aleksi ja Totega. Kuna kõik on nii lõhestunud, siis ei saagi enam midagi koos teha.
Laupäeval pidin hommikul Lissettega koos ta ema ülikooli minema. Silvia organiseeris seal midagi ja Lis pidi pesumodell olema, nad tahtsid mind ka modelliks, aga ma nii sale siiski ei ole :D aga Lis ei helistanud mulle hommikul, kuna arvas et ma magan alles oma kõige magusamat und, nii et ei läinud. Darwin läks ka hommikul vara kuskile ära, nii et mul oli rahulik hommik. Käisin Cabinases, Cristina oli seal, rääkisime pikalt ja laialt kõigest. Naljakas, eelmine kord ma ei suhelnud üldse temaga, ta tundus nii imelik ja mitte eriti sümpaatne, võib-olla sellepärast, et siis oli Jose vanglas ja sellega oli nii palju jamasid. Igatahes tegelikult on ta väga mõistev ja hea on temaga rääkida. Siis läksin Marenale külla, ta peika oli ka seal ja ta tundus seekord palju inimlikum:D imesid sünnib – Marena tegi koos teenijaga süüa!!! Esimest korda nägin teda süüa tegemas, mille peale ta ise ütles – mõtlesin et oleks aeg veidi õppida:D ega jah, 36aastane juba ju. Õhtul käisime Darwiniga ujumas, ega me eriti ei ujunudki, rohkem ligunesime mullivannis. Siin on nii nõme pesemis- ja riietevahetamissüsteem ujulates. Kui meil Eestis on need ruumid eraldi, siis siin on need ühes suures ruumis ja enamikes ujulates on mehed ja naised koos. Nii et alasti väga pesta ei saa, ujukad seljas ikka. Kuigi mõnes ujulas eksisteerib ka suure pesemisruumi kõrval paar kabiini, kus sa varjatult pesta saad. Riiete vahetamiseks on ikka kabiinid, igas kabiinis on pink ja nagi. Aga nõme on see, et need asuvad seal samas niiskes ja märjas külma kivipõrandaga ruumis.
Pühapäeva hommikul käisime mustal turul mulle kaamerat ja telefoni otsimas. Enne oli see turg piiikal tänaval, ma kirjutasin sellest ka pikalt-laialt eelmises blogis, aga nüüd ehitati turumaja ja kõik kolis sinna. Enam ei ole seal ka nii palju varastatud asju kui enne, sest politsei kontrollib neid nüüd rohkem. Käisime ühe kaupleja juurest teise juurde ja vaatasime kaameraid, jutt levis et otsitakse kaamerat ja pakkumisi tuli iga nurga pealt. Ma uurisin ikka põhjalikult kõiki kaameraid, paljudel ei töödanud üks või teine asi. Viimane kaamera mida uurisin, selle ka võtsin. Olympus 850 SW, tundub heas korras, aga vee alla ma sellega siisk minna ei riskiks. Samalt mehelt ostsime ka telefoni ja laadija, kõik kokku 90dollarit ehk veits üle tuhande krooni, hea kaup.
Rääkisin Jose Luisile sellest, et me otsime uut elukohta. Tal sõber just oli rääkinud, et üürib sisustatud korteri välja. Päeval läksimegi vaatama. Kahekorruseline, all pisike köök, elutuba, wc, üleval magamistuba, kontori moodi tuba, vannituba ja nii-öelda trennituba, kus olid mõned masinad. Katuseterrass oli norm, vaade oli ilus, pesuruum oli täitsa norm ja neil on isegi pesumasin:D AGA see asub jube jama koha peal, ei sõida seal busse ega taksosi. Selles elamurajoonis on kaks kortermaja. Tüübi vanemad elavad kõrvalkorteris ja seinad on õhuksed:D sellistes rajoonides kipuvad inimesed oma nina väga teiste ellu toppima. Kui me sinna läheks, ei peaks me uut mööblit ostma. Aga kui mina ära lähen ja Darwin enam seal elada ei taha, siis ei ole tal ju isegi mööblit, millega mujale kolida :D Jätame selle tagavaraks, kui midagi paremat ei leia. Õhtul oli Pavel Cabinases, tegi seal mingit tööd, ma olin talle siis mõned tunnid seltsiks. Manitsesin teda suure valelikkuse eest ja oh santamaria, mida kõike ta mulle rääkis. Vähe sellest, et Sofia rase on, Pavel hullas veidi ühe oma töökaaslasega ja pani selle ka paksuks. Mõlemal on teine kuu. Ma ei uskunud teda alguses, ta valetab ju pidevalt, aga siis ta helistas neile mõlemale, pani valjuhääldi peale, küsis kuidas lapsega on ja ajas mesijuttu mõlemale. Ma lihtsalt kuulasin silmad punnis ja mulle jõudis kohale, et ma olengi jälle keset seebiooperit. Oii kuidas ta seletas, et see ei olnud üldse tema süü, et see naine hakkas talle külge lööma, käis ja musitas, rääkis mesijuttu ja avaldas armastust. Okei, ei suutnud kiusatusele vastu panna, aga kasutanud siis kondoomi – temal ei tulnud meeldegi, endal kodus rase naine. Hiljem see naine oli rääkinud, et ta ei hakka Pavelilt lapse jaoks raha ega midagi nõudma. Et nad olid oma mehega juba ammu last tahtnud, aga naine ei jäänud ega jäänud rasedaks – arvasid et probleem on naises, aga võta näpust, ei olnudki. Peale minu teab seda veel ainult Paveli parim sõber. Ma tegin talle mõnusat peapesu, mille peale Pavel ütles – pagan, ma rääkisin sulle, sest sa oled mõistev ja ma arvasin, et sa nii kui nii ei oska nii palju koledaid sõnu, et riielda XD kurtis oma kurba saatust ja siis ta veel ulgus, et see naine tahab teda tema pojast ilma jätta. Ma ei saa aru, minu arust peaks ta õnnelik olema, saaks ühest jamast lahti :D
Kui jällenägemine oli ilus ja kõik vinksvonks, siis päris nii tore see algus ka ei olnud. Pühapäeva öösel olin ma nii väsinud, et ei pööranud ümbritsevale erilist tähelepanu. Esmaspäeval aga kui silmad avasin, ei tahtnud ma üleski ärgata, rääkimata millegi puudutamisest või wc kasutamisest. Ma ei ole küll eriti poissmeeste kodusi näinud, aga ma usun, et hullemat annab otsida. Kuna te tunnete mind kui puhtusefriiki, siis kindlasti arvate, et liialdan. Ei liialda! Ei ole midagi, millega liialdada. See seapesa, mustus ja rääm on ise üks paras liialdus. Darwin küll väitis, et ta koristas, aga ilmselgelt on tema ja minu arusaam koristamisest väga erinevad. Kui enne oli siin ilus parkettpõrand, siis nüüd on see täis igasugu võimalikke värvi ja ma ei tea mis löga plekke, kriipse, kraapse, mis ma usun, et maha ei tulegi. Ja kuna põrandad on nii ära sitatud, siis on siin nähtavasti mööda seinu käima hakatud. Nagu päris reaalselt on seinad mustasid jalanõude ja käe jälgi täis. Muidugi on Darwini armsad sõbrad purjus peaga oma maalimisvõimeid proovinud ja ohtralt tüdrukutele armastust avaldanud - seda siis seina peal demonstreerides. Tüdrukud vastukajaks on oma telefoninumbrid kirja pannud, nice. Ailin (Darwini kahe aastane õetütar) on ka seintel mõnusalt oma kätt proovinud. Edi (Darwini vend), proovis rusikat akna peal, kust nüüd õhtuti mõnusalt külma sisse puhub. Vannitoast ma ei tahaks üldse rääkidagi, lihtsalt mainin, et sooja vett siin majas ei ole. Sooja vee kraani üldse ei eksisteerigi. Kööki ei ole ta vist terve aasta jooksul kordagi koristanud, pliidit pole arvatavasti selle ostmisest saadik puhastada üritatud. Külmutuskappi kasutatakse lihtsalt igasugu asjade mahutamiseks. Ühest toast on saanud autoremonditöökoda või midagi säärast, koos kõikvõimaliku muu mittevajaliku koliga, pluss veel on katus selle toa koha pealt veidi katki ja kui vihma sajab, siis muusika minu kõrvadele – tilks-tilks. Välisuksed on küll ära vahetatud, aga kuna siia ühe korra sisse murti, siis ega needki enam ilusad pole. Juba eelmine aasta, kui ma siin olin, lasi maja omanik kogu õue ära betoonida, mis on kohutavalt kole. Seda kõike nähes olin ma rohkem kui paanikas. Ta elab nagu loom. Või siiski, isegi loomad on puhtamad. Ma tean, et ta enamasti ainult magab siin ja võib-olla tal tõesti polegi aega olnud siin midagi korda seada. Aga no ausalt, see on liig mis liig. Hea küll, enne ei pidanud me koos elama ja ta ei teadnud, milline puhtusefriik mina olen ja mina ei teadnud, milline siga tema on. Samas ei saa ma teda süüdistada, kõik algab ju ikkagi kodust ja perekonnast, mis tal suht puudlikud on olnud. Ta ema ei ole kunagi nende eest hoolitsenud, igaüks vaatas ise, kuidas hakkama sai. Darwin on kõige vanem 27, Edison on 26, Susanna 23 ja Ruthie 20. Kogu perekond tegeleb compravende carros ehk siis ostavad ja müüvad autosid. Enamik onudest tegeleb samaga. Hiljem seletan pikemalt. Igatahes lahutasid ta vanemad sellepärast, et üks tahtis parem olla kui teine, rahaarmastus kasvas nii suureks. Siiani käib nende vahel „võistlus“ kellel rohkem raha on. Ja seda on neil rohkem kui küll. Iga normaalne inimene ehitaks endale ilusa maja, ostaks uue auto, elaks hästi ja inimlikult. Aga nemad elavad räpastes tingimustes, Donna kuut on ka ilusam no. Neid ei huvita kuidas nad elavad, tähtis on ainult see summa, mis pangaarvel on. Ma võiks sellest veel pikalt ja laialt kirjutada, aga ei viitsi. Lihtsalt, mulle ei mahu pähe. Igatahes ei suutnud ma seda kõike lihtsalt alla neelata ja pahvatasin kõik välja, mis ma tema elamisest arvan. Tegin juba esimesel päeval selgeks, et mina sellesse majja ei jää, me kas otsime uue elamise või ma lähen vahetuspere juurde.
Esmaspäeva õhtul läksin ma oma pere Cabinasse. Mõtlesin küll ette helistada, aga saldot polnud, nii et tegin üllatuse. Jose Luis(vend) oli seal, hiilisin vaikselt ja ehmatasin teda. Ta oli nii üllatunud, pidi mind pooleks kallistama. Kuna ma Eestis olles suhtlesin ainult Paveliga(teine vend) msnis, siis ütlesin talle alati, et ta teistele ka ikka räägiks minust. Mida Pavel muidugi kunagi ei teinud. Kõik teadsid, et ma tulen, aga keegi ei teadnud millal. Ja loomulikult ei öelnud Pavel neile, et ma Darwini juurde elama lähen, nii et pidin veidi selgitama. Minu suureks üllatuseks, ei olnudki see neile eriline probleem või siis nad lihtsalt ei näidanud seda välja. Pavel on üldse selline valevorst, ütles mulle et ta läks Sofiaga lahku, aga Jose Luis rääkis, et nad elavad juba eelmisest aastast saadik koos ja Sofia on teist kuud rase. Ka ei öelnud Pavel mulle kunagi, et mami on juba aprillist saadik USA´s Andrea(õde) juures. Kohutav, aga no mida ma üldse lootsin, ta on ju Pavel :D Mingi aeg tuli Lissette sinna, tal läksid silmad vapsee suureks mind nähes :D hiljem tuli Pavel ja kordus sama. Muudatustest nii palju – Cabinas on nüüd Jose Luisi ja ta naise Christina oma, ostsid selle Pavelilt ära. Pavel ja Jose Luis töötavad nüüd mõlemad ka ühes karaoke baaris, mis on Cabinasest teisel pool teed. Organiseerivad seal igasugu üritusi nädalavahetustel, aga mina arvan, et nad töötavad seal ainult sellepärast, et tasuta juua :D:D läksime Lissettega koju, ehk siis sinna kus ma enne elasin. Marena, tädi ja papi olid kodus, kõik üliõnnelikud :) Christina ja Nikol(ta tütar) tulid ka sinna. Jagasin neile Eesti nänni, leiva üle olid nad kõige õnnelikumad. Marenal on 6 kuune laps, tüdruk, aga ma nime ei mäleta. Ja nagu siin tavaks, tehti talle juba kahe kuuselt kõrvaaugud. Läksime Lissettega tema juurde. Oii, ta ema Silvia pidi mind nähes nutma hakkama. Arlette inises õnnest nagu porgand, vanaema Charo ja Aleksandra olid omamoodi nagu alati :D jagasin neile ka nänni, sõime koos leiba ja mustikamoosi saia. Nagu Darwin, arvasid ka nemad, et mu ema peaks siia moosiäri tegema tulema :D
Teisipäeval tahtsin ajalehte osta, et korterite kuulutusi vaadata, aga ega siin ju poes ajalehti ei müüda. Hommikul vara kõnnivad ajalehe müüjad mõnikord kuskil ringi ja aeg-ajalt müüakse ringteedel ajalehti, aga mujalt väga ei saa. Aga paljud inimesed ei panegi ajalehte kuulutusi, lihtsalt kleebivad akna peale sildi – SE VENDE(müüa) ja telefoninumbri. Sõitsimegi siis lihtsalt ringi ja otsisime selliseid kuulutusi. Üks maja oli täitsa normaalne, aga suur meile kahele, nii et ei. Käisime mõne sõbra juures ja pläkutasime niisama. Kõik on nii üllatunud, et ma tulingi päriselt tagasi.
Kui ma alguses lubasin endale, et ma isegi mitte ei korista seda elamist siin, siis kolmapäeval pidin enda sõnu sööma. Kõik algas sellest, et ma tahtsin kohvi teha, AGA kõik oli ju nii must ja ma ei saa sellistes tingimuses isegi mitte piima keeta. Nagu te teate, ma ei ole eriti kannatlik inimene, eriti kui pean kellelegi midagi seletama. Ma olin väsinud Darwinile kõige seletamisest, miks ma midagi kuidas teen, miks ma kõike teistmoodi teen. Mind ajas vihale, et ta lihtsalt ei mõista, kuigi on ju loomulik, et ei mõista - kaks täiesti erinevat kultuuri ikkagi. Kannatust pean ämbrite viisi varuma. Kõige parem viis pingete alandamiseks on koristamine!!! Kõigepealt laotasin ma kõik potid, pannid, toidunõud ja muud köögiriistad põrandale laiali ja nagu mulle meeldib asju ära visata...siis viskasin enamiku minema, sest neid ei oleks ka kõige suurema küürimisega puhtaks saanud või olid nad tõeliselt inetud. Õnneks oli tal ka terve komplekt uusi kasutamata toidunõusid, täiesti uus kohvimasin ja mikrokas. Söögiriistadest leidsin ma kaks lusikat, ahoi. Ei ühtegi nuga ega kahvlit. No mis sa teed, kui inimene on harjunud ainult väljas söömas käima. Tavaline köök siin on kivist ja ära plaaditud. Oii kuidas ma neid plaate ja pliiti küürisin. Ainult pliidi leotamise, puhastamise, küürimisega läks mul TUND aega, see oli ikka väga must! Ja kusjuures, see on ilma ahjuta pliidi. Ma pesin kõõõiik võimaliku puhastusvaheditega üle, isegi prügikastid, ajasin põrandapiitade ja uksemustrite vahel mustust vatipulgaga taga. Darwin vaatas suurte silmadega ja ei julgenud midagi öelda. Nüüd ta vähemalt teab, mis tähendab koristamine minu jaoks. Samal ajal üritas tema veidi korda luua selles kolitoas. Aknad on siin ikka koledad ja lasevad jubedalt külma läbi. Ma hakkasin väljast neid aknatrelle lapiga puhastama, Darwin aga arvas et survepesuriga on vähe lihtsam. Okei, ta siis hakkas sellega askeldama ja kui kõik aknad olid puhtaks pestud ja ma tuppa läksin..ma oleks tahtnud maa alla vajuda. Need aknad on ikka väga jamad, vesi voolas mööda seinu alla ja kõik uputas. Olukord oli nii sitt, et see ajas mind lõpuks naerma. Kõik uuesti korras, asusin ma Darwini riidekapi kallale. Ega talle lõpuks sinna kappi midagi väga ei jäänudki :D enamik riideid olid talle väiksed ja ma olen kindel, et ta pole neid vähemalt kaks aastat proovinudki. Tal oli vähemalt SEITSE ülikonda, millest alles jäi üks. Tegelikult kõigest sellest kolist läheb äraviskamsele vähene, enamik läheb vaestele maal elavatele indigenatele – nemad kasutavad kõike. Õhtuks olin ma päris läbi omadega, aga see oli selline hea väsimus. Kui mul päeval käisid tigedushooga igasugu koledad mõtted peast läbi, siis püüdsin ikka meelde tuletada – kõik mis ei tapa, teeb tugevaks. Kui ma praegu tugevaks ei saa, siis ei saa kunagi. Enne ma siit ära ei lähe, kui olen selle inimese inimese moodi elama õpetanud. Õnneks õpib ta kiiresti:D Mhh, lõpuks öösel sain ma ka selle kohvi, mida hommikul tegema läksin ja elu on jälle lill :)
Neljapäeval sain ajalehe, otsisin enamvähem normaalsed kuulutused välja ja läksime otsima. Maja/korteri võisime ju üles leida, aga omanikke polnud tavaliselt kohal ja saame alles nädalavahetusel vaatama minna. Ja kuna Darwin on nii pagana nõutud, siis tema telefon on 24/7 punane - kõik pöörduvad oma autojamadega, paberimajandusega ja muude jamadega tema poole või tahab keegi autot osta või müüa, siis tavaliselt saame ühe maja ära vaadata, kui juba peab ta kuskile midagi tegema kiirustama. Mis mind, nagu te juba arvate, närvi ajab :) ole abivalmis, aga pagana pihta, sa ei saa sellepärast oma elu tagaplaanile jätta. Darwin tahab juba nii väga uut mööblit ostma minna. Ma tahaks ka, oi kuidas tahaks. Aga ma tean, et kui me praegu ostaks uue mööbli, siis hakkaks ta end siin nii mugavalt tundma ja ei tahaks üldse enam uut kohta otsida.
Reedel käisime veel tosina jagu maju läbi. Raske on sobivat leida. Esiteks asuvad enamik linnast väljas, kus ei liigu eriti busse ega taksosid, nii et minul läheks raskeks. Ka ei taha me väga kaugele praegusest asukohast kolida kuna praegu olen ma oma vahetusperele nii läedal ja saan iga kell nende juurde minna kui midagi vaja. Darwin on küll eesmärgiks võtnud, et õpetab mind sõitma, aga mina punnin vastu. Siinne liikluskultuur on kohutav, mulle kas sõidetaks uimasuse pärast sisse või siis jääksin ma kellelegi ette, kui ta kaherealise tee kolmerealiseks otsustab muuta. Susanna on ka äksi täis, et õpetame jah Anu sõitma, siis ostab kindlasti nende isa mulle auto. Ah et miks ta peaks mulle auto ostma? Ma küsin seda sama, nemad vastavad - ta vist hakkab ära surema ja on nii lahkeks muutunud, et kindlasti ostaks, mhmhh. Teiseks on raske leida turvalist või enamvähem turvalist rajooni, kus ma oma blondide kiharatega nina toast välja võiksin pista ilma, et mind röövitaks. Kuna palju vaeseid inimesi rannikult on siia mägedesse elama tulnud, on olukord turvalisusega veelgi hullem kui enne. Kolmandaks on enamik maju meile kahele liiga suured, seega eelistaksin mina korterit, aga korteritel ei ole tavaliselt garaaži või mingitki ruumi autode jaoks, mida meil väga vaja on. Ka ei ole korterelamu eriti hea kuna inimesed on siin väga uudishimulikud ja räägivad palju. Siinses kultuuris ei ole eriti tavaline mitte abielus olev kooselav paar, veelgi enam kui üks neist on gringa. Vältimaks probleeme, oleks individuaalne maja parem. Sellised jamad. Ja tegelikult mulle tundub, et ega Darwin väga tõsiselt seda asja ei võta, tema jääks parema meelega siia. Ma olen küll mõelnud, et siin annaks kõik korda teha, aga ma ei kavatse poole sellest ajast, mis siin olla saan, maja remontida. Pealegi ma usun, et selle korda tegemine läheks kallimaks kui uue maja üürimine ja see pole ju tema maja, ta ainult üürib seda, seega milleks?
Õhtul läksime Malli, mõtlesime kinno minna, aga nii jamad filmid olid. Cristian oli ka oma emaga Mallis, sõime koos ja rääkisime. Ta ema on nii nooruslik ja no mis nilbe jutt, ma tundsin end täitsa koduselt kohe :D tellisime söögi ja seal olid mingid erinevad kastmed ja kreemid, Darwin siis jauras seal kreemidest ja Cristiani ema ütleb niimuuseas – ah, Anu on sinu kreemidest juba väsinud XD kesklinnas on uus baar ROHO, läksime sinna, mõned Darwini sõbrad olid seal. Ma tundsin end suht veidralt, minu inimesi ju ei ole. Eelmine aasta käisime ikka alati plikadega koos igal pool ja poisid olid ka alati koos. Kui enne oli põhiline kooslus – Darwin, Edison, Cristian, Fernando, Javier, Tote, Aleks ja meie plikad, siis nüüd on kõik muutunud. Darwin ja Javier olid enne nagu sukk ja saabas, nüüd ei vaata nad teineteisele otsagi, rääkimata mõne sõna vahetamisest. Javier varastas Darwini tagant kõvasti, kasutas tüdrukuid ära ja ajas palju paksu pahandust kokku. Nüüd on Javier Edisoni parem käsi, aga vaatame kui kauaks. Kuna Javier Fernando tüdrukut pani, palus Fercho Edisoni, et too teda kaklema õpetaks – siis saab Javierile tappa anda. Asi võttis aga sellise hoo, et Edi lõi õnnetuseks Ferchol lõualuu katki. Fernando pidi seda kuidagi oma perele seletama ja ütles lihtsalt, et Edi andis talle tappa - siis saavad Edilt valuraha nõuda. Asi läks isegi kohtuni ja nüüd suhtleb Fercho ainult Aleksi ja Totega. Kuna kõik on nii lõhestunud, siis ei saagi enam midagi koos teha.
Laupäeval pidin hommikul Lissettega koos ta ema ülikooli minema. Silvia organiseeris seal midagi ja Lis pidi pesumodell olema, nad tahtsid mind ka modelliks, aga ma nii sale siiski ei ole :D aga Lis ei helistanud mulle hommikul, kuna arvas et ma magan alles oma kõige magusamat und, nii et ei läinud. Darwin läks ka hommikul vara kuskile ära, nii et mul oli rahulik hommik. Käisin Cabinases, Cristina oli seal, rääkisime pikalt ja laialt kõigest. Naljakas, eelmine kord ma ei suhelnud üldse temaga, ta tundus nii imelik ja mitte eriti sümpaatne, võib-olla sellepärast, et siis oli Jose vanglas ja sellega oli nii palju jamasid. Igatahes tegelikult on ta väga mõistev ja hea on temaga rääkida. Siis läksin Marenale külla, ta peika oli ka seal ja ta tundus seekord palju inimlikum:D imesid sünnib – Marena tegi koos teenijaga süüa!!! Esimest korda nägin teda süüa tegemas, mille peale ta ise ütles – mõtlesin et oleks aeg veidi õppida:D ega jah, 36aastane juba ju. Õhtul käisime Darwiniga ujumas, ega me eriti ei ujunudki, rohkem ligunesime mullivannis. Siin on nii nõme pesemis- ja riietevahetamissüsteem ujulates. Kui meil Eestis on need ruumid eraldi, siis siin on need ühes suures ruumis ja enamikes ujulates on mehed ja naised koos. Nii et alasti väga pesta ei saa, ujukad seljas ikka. Kuigi mõnes ujulas eksisteerib ka suure pesemisruumi kõrval paar kabiini, kus sa varjatult pesta saad. Riiete vahetamiseks on ikka kabiinid, igas kabiinis on pink ja nagi. Aga nõme on see, et need asuvad seal samas niiskes ja märjas külma kivipõrandaga ruumis.
Pühapäeva hommikul käisime mustal turul mulle kaamerat ja telefoni otsimas. Enne oli see turg piiikal tänaval, ma kirjutasin sellest ka pikalt-laialt eelmises blogis, aga nüüd ehitati turumaja ja kõik kolis sinna. Enam ei ole seal ka nii palju varastatud asju kui enne, sest politsei kontrollib neid nüüd rohkem. Käisime ühe kaupleja juurest teise juurde ja vaatasime kaameraid, jutt levis et otsitakse kaamerat ja pakkumisi tuli iga nurga pealt. Ma uurisin ikka põhjalikult kõiki kaameraid, paljudel ei töödanud üks või teine asi. Viimane kaamera mida uurisin, selle ka võtsin. Olympus 850 SW, tundub heas korras, aga vee alla ma sellega siisk minna ei riskiks. Samalt mehelt ostsime ka telefoni ja laadija, kõik kokku 90dollarit ehk veits üle tuhande krooni, hea kaup.
Rääkisin Jose Luisile sellest, et me otsime uut elukohta. Tal sõber just oli rääkinud, et üürib sisustatud korteri välja. Päeval läksimegi vaatama. Kahekorruseline, all pisike köök, elutuba, wc, üleval magamistuba, kontori moodi tuba, vannituba ja nii-öelda trennituba, kus olid mõned masinad. Katuseterrass oli norm, vaade oli ilus, pesuruum oli täitsa norm ja neil on isegi pesumasin:D AGA see asub jube jama koha peal, ei sõida seal busse ega taksosi. Selles elamurajoonis on kaks kortermaja. Tüübi vanemad elavad kõrvalkorteris ja seinad on õhuksed:D sellistes rajoonides kipuvad inimesed oma nina väga teiste ellu toppima. Kui me sinna läheks, ei peaks me uut mööblit ostma. Aga kui mina ära lähen ja Darwin enam seal elada ei taha, siis ei ole tal ju isegi mööblit, millega mujale kolida :D Jätame selle tagavaraks, kui midagi paremat ei leia. Õhtul oli Pavel Cabinases, tegi seal mingit tööd, ma olin talle siis mõned tunnid seltsiks. Manitsesin teda suure valelikkuse eest ja oh santamaria, mida kõike ta mulle rääkis. Vähe sellest, et Sofia rase on, Pavel hullas veidi ühe oma töökaaslasega ja pani selle ka paksuks. Mõlemal on teine kuu. Ma ei uskunud teda alguses, ta valetab ju pidevalt, aga siis ta helistas neile mõlemale, pani valjuhääldi peale, küsis kuidas lapsega on ja ajas mesijuttu mõlemale. Ma lihtsalt kuulasin silmad punnis ja mulle jõudis kohale, et ma olengi jälle keset seebiooperit. Oii kuidas ta seletas, et see ei olnud üldse tema süü, et see naine hakkas talle külge lööma, käis ja musitas, rääkis mesijuttu ja avaldas armastust. Okei, ei suutnud kiusatusele vastu panna, aga kasutanud siis kondoomi – temal ei tulnud meeldegi, endal kodus rase naine. Hiljem see naine oli rääkinud, et ta ei hakka Pavelilt lapse jaoks raha ega midagi nõudma. Et nad olid oma mehega juba ammu last tahtnud, aga naine ei jäänud ega jäänud rasedaks – arvasid et probleem on naises, aga võta näpust, ei olnudki. Peale minu teab seda veel ainult Paveli parim sõber. Ma tegin talle mõnusat peapesu, mille peale Pavel ütles – pagan, ma rääkisin sulle, sest sa oled mõistev ja ma arvasin, et sa nii kui nii ei oska nii palju koledaid sõnu, et riielda XD kurtis oma kurba saatust ja siis ta veel ulgus, et see naine tahab teda tema pojast ilma jätta. Ma ei saa aru, minu arust peaks ta õnnelik olema, saaks ühest jamast lahti :D
Kolmapäev, 29.september
Näpud sügelesid mul juba Eestis olles, nüüd olen ma teisel pool maakera, ekvaatoril, ja tahan sellest sügelusest lahti saada. Selle blogiga oleksin pidanud alustama juba 11.septembril, aga aeg hakkas nuiaga taga ajama. Lühidalt neile, kes ei tea - mis juhtus 11.septembril? Anu lendas Ecuadori. Miks Ecuadori? Ei, ma ei osutanud silmad kinni maailmakaardil ühele suvalisele riigile, lootuses seal õnne leida. Olin Ecuadoris vahetusõpilane aastatel 2008-2009, meeldis ja tulin tagasi.
Ja nüüd pikemalt neile, kes teavad, kes on kaasa elanud, kes on mõistnud, kes ei ole mõistnud, kes on püüdnud mind ümber mõtlema panna, kes on minu otsust toetanud, kes on minuga koos rõõmustanud, kes on minu mineku üle halanud, kes teavad natuke, aga mitte kõike. Teile kõigile, et te teaksite, mida mina mõtlen ja miks ma ikkagi tagasi läksin/tulin.
Kui alguses mind ajasid naerma, siis lõpuks mind ajasid vihale irooniat täis küsimused nagu – „Kas Eesti mees ei ole piisavalt hea? Said latiinot proovida ja nüüd muuga ei lepi? Kaugemalt ei tahtnud meest otsida väää? Kes see loll ikka üheks aastaks tõsist suhet aretab!? Kas armastus on tõesti nii suur, et peab tagasi minema? Jälle lased pool aastat mõtetult raisku.“ Ja milleks selgitada inimesele, kes nii kui nii mõista ei taha. Ei viitsi ka kümme korda ühte juttu jaurata. Mees on mees, olgu ta siis eestlane või ekvadorlane, aafriklane või hiinlane, soomlane või austraallane, hindi või araablane. See, et ta on latiino ja tumedama nahaga, ei tähenda veel, et ta on neeger! Rohkem sallivust kallid kaasmaalased. Ja igal neegril ei ole suur. Selle järgi võiks ju öelda, et iga mees, kellel on suuremat sorti varustus, on neeger. Mina ei oleks nii müütides kinni. Jah, latiinod on temperamentsed, kuumad, kirglikud..aga kas on mõni fakt, mis väidab, et need omadused tingimata head on? Kõik oleneb siiski iseloomust. Ma usun, et ega eriti kaugemalt enam otsida ei saakski :) ja ei läinud ma mitte meheotsingule, vaid vahetusaastale. Õnne ei otsita, see tuleb ise sinu juurde. Aastaks, kaheks või kolmeks..ei ole eriline plaanija tüüp, elu on täis ootamatusi. Üleüldse, miks selline suhtumine, et üheks aastaks? Tulin tagasi Eestisse, aga ega see veel ei tähenda, et kõik otsa pidi saama. Kui tahtmist on, toimib ka kaugsuhe. Armastuse koha pealt – silmad mis ei näe, süda mis ei tunne. Mille peale kõik kohe ründavad – miks sa siis lähed, kui armastust ei ole? Aga kas sellel pole mitte mitu tasandit nagu kõikidel teistelgi tunnetel ja emotsioonidel.? Ja pealegi, kui silmad näevad, siis ehk tunneb ka süda. Just nii- ehk! Neile, kes arvavad, et see on järjekordne „aja raiskamine“, tunnen ma lihtsalt kaasa. Mul pole kuskile kiiret, elu on alles ees. Ükski kogemus ei jookse külgemööda maha ja ülikool ei kao ka maa pealt ära. Nii kaua vaatan ringi ja uurin elu, kuni tean, mida tahan, kulub selleks siis üks, kolm või viis aastat. Tegelikult ei tulnud see tagasimineku otsus ka päris lihtsalt, niimuuseas. Mõtlesin ja leidsin, et minu elu on nagu poolik film. (rohkem siis ikka see ookeanitagune elu). Esimene osa meeldis mulle väga ja nagu ikka kipub olema, lõppes see kõige huvitavama koha pealt. Nüüd tahaks teada, mis edasi saab, tahaks ka teist osa näha. Ma ei tea, kas see osa jääb viimaseks. Ma ei tea ka, kas ma seda osa lõpuni näen või selle lõppu üldse näha tahangi. Samuti nagu ma ei oska ette aimata, kas see on sama huvitav nagu esimene. Aga ma ei saakski teada, kui ma ei prooviks. Ma kas nutan või naeran, aga kaotada ei ole mul midagi. Kõik mis ei tapa, teeb tugevaks :)
Miks ma ei lubanud kellelgi end ära saatma tulla? Sest eelmine kord oli terve terminal teid täis ja see oli üsna traumeeriv kogemus :) seekord olid emme, Anni ja ta vidinad ning veidi pisaraid. Läksin ma siis kõigepealt Soome. Laevasõit venis kuidagi jubedalt, ümberringi olid ainult purjus sommid ja kuskil nende vahel mina oma Viiden Vuoden Päivakirjaga. Soomes tuli mulle vastu Anna oma isaga. Läksime ta isa juurde, kes meile uhke õhtusöögi valmistas. Pärast mängis ta isa klaveril Saaremaa valssi ja laulsime kõik koos. Läksime Anna juurde, kedagi teist kodus polnud, olime kahekesi ja muljetasime poole hommikuni. Üheksa paiku tuli ta isa, et meid lennujaama viia. Check-in tehtud, kohver antud ja viimased jutud räägitud, ma läksingi. Kuna tegin elektroonilise check-inni, siis sain oma istekoha ära vahetada. Olin aknaäärse kohe üle nii õnnelik, kuigi erilist põhjust polnud: nii pilves oli, et midagi väga näha ei õnnestunud. Amsterdami jõudsin veerand tundi varem. Ma jubedalt pabistasin Amsterdami lennujaama pärast, aga asjata, kõik oli väga selge ja aega jäi isegi üle. Soomes ei hakanud turvakontrollis mu nabaneet piiksuma, aga seal hakkas. Kurja olemisega mustanahaline turva käskis mul see ära võtta. Mmokei, ma siis hakkasin võtma ja tüüp hakkas täiega naerma, tõmbas mu pluusi alla ja tegi silma. Mul on kahtlane tunne, et ta tahtis lihtsalt mu kõhtu näha.. Lennukis istusin keskmises reas, minu kõrval istus paks ja mitte eriti sõbralik Mehhiko vanema oma lapselapsega, kes igal võimalikul hetkel stjuardesse piinas ja mulle aeg-ajalt, ingli naeratus näol, nätsukomme pihku pistis. Lend Amsterdamist Panamale kestis 11 tundi. Anna juures ma selle mõttega eriti ei maganudki, kuna arvasin et no pika lennu ajal aega magada küll. Aga ei saanud üldse magada, küll segas üks ja teine asi, polnud mugav asend ja see vanatädi mu kõrval oli nii suur, et hõivas osa ka minu kohast. KLM on hea mugav, kõigil on pisike telekas ja palju erinevat muusikat, filme, keeleõppe võimalusi ja muud jama. Ma vaatasin kaks filmi – „Seks ja linn2“ ja „Kirjad Juliale“ (või Juliettele?), õppisin veits prantsuse ja itaalia keelt, kuulasin muusikat. Turbulentsid või ma ei tea misasjad olid päris tugevad ja lennuk rappus kõvasti, hirm tuli isegi peale vahepeal :) Kui ma õigesti mäletan, siis lendasime umbes 7480m kõrgusel ja külma oli -46kraadi. Jama ikka kui nii pika lennu ajal sõpra kõrval pole, mingi tigeda vanamemme õlale ju oma pead ei toeta. Igatahes olid kõik mu kondid pikast istumisest haiged, jube väsimus oli ja seda oli ka näost näha. Panamal oli mul kolm tundi aega, mind saatsid paljud huvitavad pilgud, ei teagi nüüd kas sellepärast, et ma olin seal üks vähestest blondidest või selle näotu olemise pärast. Otsisin oma värava üles, istusin maha ja üritasin mõelda, mis nüüd siis saab - viie tunni pärast olen ma Ecuadoris. Olin seljaga värava poole ja jumala rahuga istun, mingi aeg siis vaatan selja taha ja mis ma näen? Lend LIMASSE väljub sellel ja sellel ajal. Otsisin siis ruttu pileti välja, ise samal ajal kirudes et kuidas ma sain valesti vaadata, aga no pileti peal sama värav kirjas. Ja kuna ma olin seal juba ikka tund aega istunud, siis imelik, et midagi muudatuste kohta ei öeldud. Mis siis ikka, kablutasin õiget väravat otsima, see oli hoopis teisel pool lennujaama. Vahetasin riided ära ja üritasin end veidike rohkem inimeseks muuta. Lennukis istus minu kõrval üks brasiilia noormees ja tema kõrval noor saksa poiss, kes ütles et ta on Ecuadoris kaks aastat elanud ja usub, et ta on indigena, mhmhh. Aga kusjuures nägi sedamoodi välja küll. Ma olin nii väsinud ja samas nii ärevil. Ei tahtnud üldse magama jääda, aga muudkui nokkisin. Söögiks oli hamburger kanaga, mis mind jubedalt naerma ajas – juba lennukis oli Ecuadori hõngu tunda. Jõudsin Ecuadori veidi enne ühtteist õhtul. Öine Quito oli täpselt sama ilus nagu kaks aastat tagasi. Passikontroll läbitud, läksin kohvrit vaatama, minu suureks üllatuseks oli see täitsa olemas. Turvakontollist läbi ja vot siis hakkas süda puperdama. Siis alles jõudis mulle kohale, et sellest on möödas aasta ja kaks kuud. Otsisin rahvamassist tuttavat nägu ja mis ma leidsin? Punane silt – ANU MUSU, mida hoidis mingi suure valge naeratusega mees. Otsisin veel ja leidsin. Oleks tahtnud kõik maha visata ja joosta, aga mu pagas on mulle siiski liiga kallis, et lasta see ära varastada:D see oli nii naljakas, nagu filmis, ausalt. Tema jälgis mind, mina teda, kõik ümberringi olid nii vaiksed või mulle ainult tundus nii, ma ei tea. Ma oleks tahtnud nutta, ma oleks tahtnud naerda, ma oleks tahtnud midagi öelda, aga ma ei osanud. Ja lõpuks kui ütlesin, tuli välja ainult – estoy tan cansada – ma olen nii väsinud :D mille peale Darwin vastas – ma näen :D
See suure valge naeratusega mees on üks ta isa töölistest. Quitost Ambatosse sõidab umbes kaks ja pool tundi, enamiku sellest ajast ma kas magasin või olin pool unes, pool ärkvel, ise mõeldes - kas see on ikka päriselt?
Ja nüüd pikemalt neile, kes teavad, kes on kaasa elanud, kes on mõistnud, kes ei ole mõistnud, kes on püüdnud mind ümber mõtlema panna, kes on minu otsust toetanud, kes on minuga koos rõõmustanud, kes on minu mineku üle halanud, kes teavad natuke, aga mitte kõike. Teile kõigile, et te teaksite, mida mina mõtlen ja miks ma ikkagi tagasi läksin/tulin.
Kui alguses mind ajasid naerma, siis lõpuks mind ajasid vihale irooniat täis küsimused nagu – „Kas Eesti mees ei ole piisavalt hea? Said latiinot proovida ja nüüd muuga ei lepi? Kaugemalt ei tahtnud meest otsida väää? Kes see loll ikka üheks aastaks tõsist suhet aretab!? Kas armastus on tõesti nii suur, et peab tagasi minema? Jälle lased pool aastat mõtetult raisku.“ Ja milleks selgitada inimesele, kes nii kui nii mõista ei taha. Ei viitsi ka kümme korda ühte juttu jaurata. Mees on mees, olgu ta siis eestlane või ekvadorlane, aafriklane või hiinlane, soomlane või austraallane, hindi või araablane. See, et ta on latiino ja tumedama nahaga, ei tähenda veel, et ta on neeger! Rohkem sallivust kallid kaasmaalased. Ja igal neegril ei ole suur. Selle järgi võiks ju öelda, et iga mees, kellel on suuremat sorti varustus, on neeger. Mina ei oleks nii müütides kinni. Jah, latiinod on temperamentsed, kuumad, kirglikud..aga kas on mõni fakt, mis väidab, et need omadused tingimata head on? Kõik oleneb siiski iseloomust. Ma usun, et ega eriti kaugemalt enam otsida ei saakski :) ja ei läinud ma mitte meheotsingule, vaid vahetusaastale. Õnne ei otsita, see tuleb ise sinu juurde. Aastaks, kaheks või kolmeks..ei ole eriline plaanija tüüp, elu on täis ootamatusi. Üleüldse, miks selline suhtumine, et üheks aastaks? Tulin tagasi Eestisse, aga ega see veel ei tähenda, et kõik otsa pidi saama. Kui tahtmist on, toimib ka kaugsuhe. Armastuse koha pealt – silmad mis ei näe, süda mis ei tunne. Mille peale kõik kohe ründavad – miks sa siis lähed, kui armastust ei ole? Aga kas sellel pole mitte mitu tasandit nagu kõikidel teistelgi tunnetel ja emotsioonidel.? Ja pealegi, kui silmad näevad, siis ehk tunneb ka süda. Just nii- ehk! Neile, kes arvavad, et see on järjekordne „aja raiskamine“, tunnen ma lihtsalt kaasa. Mul pole kuskile kiiret, elu on alles ees. Ükski kogemus ei jookse külgemööda maha ja ülikool ei kao ka maa pealt ära. Nii kaua vaatan ringi ja uurin elu, kuni tean, mida tahan, kulub selleks siis üks, kolm või viis aastat. Tegelikult ei tulnud see tagasimineku otsus ka päris lihtsalt, niimuuseas. Mõtlesin ja leidsin, et minu elu on nagu poolik film. (rohkem siis ikka see ookeanitagune elu). Esimene osa meeldis mulle väga ja nagu ikka kipub olema, lõppes see kõige huvitavama koha pealt. Nüüd tahaks teada, mis edasi saab, tahaks ka teist osa näha. Ma ei tea, kas see osa jääb viimaseks. Ma ei tea ka, kas ma seda osa lõpuni näen või selle lõppu üldse näha tahangi. Samuti nagu ma ei oska ette aimata, kas see on sama huvitav nagu esimene. Aga ma ei saakski teada, kui ma ei prooviks. Ma kas nutan või naeran, aga kaotada ei ole mul midagi. Kõik mis ei tapa, teeb tugevaks :)
Miks ma ei lubanud kellelgi end ära saatma tulla? Sest eelmine kord oli terve terminal teid täis ja see oli üsna traumeeriv kogemus :) seekord olid emme, Anni ja ta vidinad ning veidi pisaraid. Läksin ma siis kõigepealt Soome. Laevasõit venis kuidagi jubedalt, ümberringi olid ainult purjus sommid ja kuskil nende vahel mina oma Viiden Vuoden Päivakirjaga. Soomes tuli mulle vastu Anna oma isaga. Läksime ta isa juurde, kes meile uhke õhtusöögi valmistas. Pärast mängis ta isa klaveril Saaremaa valssi ja laulsime kõik koos. Läksime Anna juurde, kedagi teist kodus polnud, olime kahekesi ja muljetasime poole hommikuni. Üheksa paiku tuli ta isa, et meid lennujaama viia. Check-in tehtud, kohver antud ja viimased jutud räägitud, ma läksingi. Kuna tegin elektroonilise check-inni, siis sain oma istekoha ära vahetada. Olin aknaäärse kohe üle nii õnnelik, kuigi erilist põhjust polnud: nii pilves oli, et midagi väga näha ei õnnestunud. Amsterdami jõudsin veerand tundi varem. Ma jubedalt pabistasin Amsterdami lennujaama pärast, aga asjata, kõik oli väga selge ja aega jäi isegi üle. Soomes ei hakanud turvakontrollis mu nabaneet piiksuma, aga seal hakkas. Kurja olemisega mustanahaline turva käskis mul see ära võtta. Mmokei, ma siis hakkasin võtma ja tüüp hakkas täiega naerma, tõmbas mu pluusi alla ja tegi silma. Mul on kahtlane tunne, et ta tahtis lihtsalt mu kõhtu näha.. Lennukis istusin keskmises reas, minu kõrval istus paks ja mitte eriti sõbralik Mehhiko vanema oma lapselapsega, kes igal võimalikul hetkel stjuardesse piinas ja mulle aeg-ajalt, ingli naeratus näol, nätsukomme pihku pistis. Lend Amsterdamist Panamale kestis 11 tundi. Anna juures ma selle mõttega eriti ei maganudki, kuna arvasin et no pika lennu ajal aega magada küll. Aga ei saanud üldse magada, küll segas üks ja teine asi, polnud mugav asend ja see vanatädi mu kõrval oli nii suur, et hõivas osa ka minu kohast. KLM on hea mugav, kõigil on pisike telekas ja palju erinevat muusikat, filme, keeleõppe võimalusi ja muud jama. Ma vaatasin kaks filmi – „Seks ja linn2“ ja „Kirjad Juliale“ (või Juliettele?), õppisin veits prantsuse ja itaalia keelt, kuulasin muusikat. Turbulentsid või ma ei tea misasjad olid päris tugevad ja lennuk rappus kõvasti, hirm tuli isegi peale vahepeal :) Kui ma õigesti mäletan, siis lendasime umbes 7480m kõrgusel ja külma oli -46kraadi. Jama ikka kui nii pika lennu ajal sõpra kõrval pole, mingi tigeda vanamemme õlale ju oma pead ei toeta. Igatahes olid kõik mu kondid pikast istumisest haiged, jube väsimus oli ja seda oli ka näost näha. Panamal oli mul kolm tundi aega, mind saatsid paljud huvitavad pilgud, ei teagi nüüd kas sellepärast, et ma olin seal üks vähestest blondidest või selle näotu olemise pärast. Otsisin oma värava üles, istusin maha ja üritasin mõelda, mis nüüd siis saab - viie tunni pärast olen ma Ecuadoris. Olin seljaga värava poole ja jumala rahuga istun, mingi aeg siis vaatan selja taha ja mis ma näen? Lend LIMASSE väljub sellel ja sellel ajal. Otsisin siis ruttu pileti välja, ise samal ajal kirudes et kuidas ma sain valesti vaadata, aga no pileti peal sama värav kirjas. Ja kuna ma olin seal juba ikka tund aega istunud, siis imelik, et midagi muudatuste kohta ei öeldud. Mis siis ikka, kablutasin õiget väravat otsima, see oli hoopis teisel pool lennujaama. Vahetasin riided ära ja üritasin end veidike rohkem inimeseks muuta. Lennukis istus minu kõrval üks brasiilia noormees ja tema kõrval noor saksa poiss, kes ütles et ta on Ecuadoris kaks aastat elanud ja usub, et ta on indigena, mhmhh. Aga kusjuures nägi sedamoodi välja küll. Ma olin nii väsinud ja samas nii ärevil. Ei tahtnud üldse magama jääda, aga muudkui nokkisin. Söögiks oli hamburger kanaga, mis mind jubedalt naerma ajas – juba lennukis oli Ecuadori hõngu tunda. Jõudsin Ecuadori veidi enne ühtteist õhtul. Öine Quito oli täpselt sama ilus nagu kaks aastat tagasi. Passikontroll läbitud, läksin kohvrit vaatama, minu suureks üllatuseks oli see täitsa olemas. Turvakontollist läbi ja vot siis hakkas süda puperdama. Siis alles jõudis mulle kohale, et sellest on möödas aasta ja kaks kuud. Otsisin rahvamassist tuttavat nägu ja mis ma leidsin? Punane silt – ANU MUSU, mida hoidis mingi suure valge naeratusega mees. Otsisin veel ja leidsin. Oleks tahtnud kõik maha visata ja joosta, aga mu pagas on mulle siiski liiga kallis, et lasta see ära varastada:D see oli nii naljakas, nagu filmis, ausalt. Tema jälgis mind, mina teda, kõik ümberringi olid nii vaiksed või mulle ainult tundus nii, ma ei tea. Ma oleks tahtnud nutta, ma oleks tahtnud naerda, ma oleks tahtnud midagi öelda, aga ma ei osanud. Ja lõpuks kui ütlesin, tuli välja ainult – estoy tan cansada – ma olen nii väsinud :D mille peale Darwin vastas – ma näen :D
See suure valge naeratusega mees on üks ta isa töölistest. Quitost Ambatosse sõidab umbes kaks ja pool tundi, enamiku sellest ajast ma kas magasin või olin pool unes, pool ärkvel, ise mõeldes - kas see on ikka päriselt?
Subscribe to:
Comments (Atom)