Pühapäev, 24.oktoober

Nagu ikka pühapäeviti, käisime supermercados. Hiljem korjasime Grace peale ja käisime Quisapinchas. Nii palju igasugu asju nagu seal on, ei ole nahast kindaid. Ja kui mõnes üksikus poes on, siis on väga väikesed või koledad. Vähemalt sain lohutuseks maisi juustu-majoneesikastmes. Ma sõidaks need 20 minutid sinna kas või ainult selle maisi pärast, see on lihtsalt nii hea.
Samal ajal kui mina palavikku põdesin ja luulusid nägin, vaatas Grace mu arvutist pilte ja küsis – SEE on seal, Eestis? NEED on sinu sõbrad? SINA niidad ise muru? Miks teil nii koledad kleidid seljas on?(rahvariided) PURJUS?(Narva tripp) Mida te teete?(Anni-Juula sünnipäeval khmkhm pornoajakirjaga pildid) Miks neil ülikonnad seljas on? Te käite meres? :D
Kui esmaspäeval said antibiootikumid otsa, kõhuvalu oli kadunud ja palavik läinud, siis teisipäeval algas kõik otsast peale. Neljapäevaks olin ma magamisest nii väsinud, et läksime haiglasse. Arst kutsus mind Onu Sufkeniks, küsis palju asju, katsus igalt poolt ja lõpuks tehti mulle kaks süsti. Üks käe peale, mis on valude vastu ja teine tuhara peale, mis annab kehale proteiine. Sain jälle antibiootikume, ma küll vaidlesin vastu, et alles võtsin, aga mis ma arstiga ikka vaidlen. Kolmepäevase magamise vahepeal sain lõpuks ajalooga valmis.

Teate ju küll, et ma ei ole ajaloos kunagi eriti taibukas olnud. Algul kui Darwin Ecuadori ajaloost jutustas, oli kõik nii selge ja tore, aga ma tahtsin rohkem teada. Otsisin internetist informatsiooni juurde ja juurde ja nüüd on kõik nii segamini, et isegi Darwin enam aru ei saa. Proovin segapudru kõrvale jätta ja kirja panna selle natukese selgema osa. Eelmine kord jäi mul midagi kahe silma vahele. Nimelt kui Atahualpa hispaanlaste poolt kinni võeti, siis andsid need, teades inkade harimatust, talle piibli. Atahualpa ei teadnud mis see on, katsus, vaatas, kuulas, hammustas ja lõpuks viskas maha. Inkade jumalaks oli loodus. Hispaanlased aga kasutasid seda ära ja kuulutasid, et Atahualpa on jumala vastu pöördunud ja ta tuleb ära tappa. Nii et pisikesed inkad oleks võinud kas või kolm toatäit kulda kokku tassida, ta oleks ikka ära tapetud.
Vabariigi ajaloo võib jaotada nelja etappi: Enne hispaanlaste etapp, Hispaanlaste etapp(vallutamine, kolonoseerimine ja koloonia), Iseseisvus ja Vabariik.
Esimene rahvastik Ecuadori territooriumil leidis võimalikult aset juba 4200 aastat enne Kristust. Esimesed registrid inimasutustest praegusel Ecuadori territooriumil on umbes 12 500 aastat tagasi. Inkade sisseränne jääb 15.sajandi keskpaika. Enne inkade perioodi elas rahvastik klannides. Mõned nendest klannidest moodustasid suuri hõime ja mõned hõimud liitusid omavahel moodustades võimsaid liite nagu Quito Konföderatsioon. Ükski nendest liitudest aga ei elanud üle quechuade tõuget. Inkade läbitungiga jäid paljud hõimud samahästi kui orjadeks. Pärismaalaste aeg enne inkade sissetungi jaotub nelja perioodi, mis räägivad kuidas kujunesid kultuurid erinevates regioonides. Neid kultuure on jube palju, tähtsamad neist on Las Vegas ja El Inga.
1534.aastal vallutas hispaanlane Sebastián de Benalcázar Ecuadori ala ja lõi Quito kui esimese linna praeguses Ecuadoris. Pärismaalased ületasid neid numbriliselt, aga hispaanlastel oli parem sõjaline osavus, tänu millele nad allutasid pärismaalaste asulad. Pärismaalaste linnaasulad hävitati ja territooriumist sai alus uute segavereliste linnade loomiseks, hõivatud ala koloniseerimiseks kasutati mitmeid põliseid ühiskonna struktuure. Inkad vaesekesed ei tundnud tulirelvi, ka polnud neil hobuseid ega kaitsvat soomusrüüd. Öeldakse, et pärismaalased arvasid, et hispaanlased, kes hobustega sõitsid on nelja jalaga olevused ja nad võrdlevad kahuri häält kõuemürinaga. Kuid ei läinud palju aega kuni pärismaalased oma puudujääki mõistsid. Nagu ma juba enne kirjutasin, suri suur hulk inkasid, eriti suure laastamistöö tegid leetrid. Seetõttu toodi siia Aafrikast elanikke kui orjasid juurde. Enamik mustanahalisest rahvusest elab ühes rannikuäärses provintsis Esmeraldases. Räägitakse, et üks orjade laev hukkus esmeraldalaste ranniku alal ja suur hulk orjadest jäi sinna elama. Orjus kestis peaaegu 300 aastat.
1739.aastal ühines Ecuador Virreinato de Nueva Granadaga, mis oli iseseisev territoorium Hispaania impeeriumis. Pealinn asus tänapäeva Bogotás. Sinna kuulusid Ecuador, Colombia, Venezuela, Panama, osa Peruust, Brasiiliast ja Guayanast. Selle asutas kuningas Felipe V 1717.aastal. Paar korda see hävines, siis jälle taastati. 1819-1822 aastate vahel võitsid Virreinato territooriumid Hispaanialt oma iseseisvuse, millega see lõplikult hävis.
1809.aastal toimus criolloste(nii nimetatakse pärismaalaste ja hispaanlaste järeltulijaid) vastuhakk hispaanlaste võimule, mida tuntakse kui Ameerika Esimest Iseseisvushüüet. 10.augustil korraldasid mässajad koosoleku, aga sellest osavõtjad tapeti Peruu ja Nueva Granada(praegune Colombia) saadetud sõjavõeliste poolt. Kuigi sellel koosolekul ei räägitud iseseisvusest, vaid autoriteetide vahetamisest, kutsutakse Ecuadoris seda juhtumit Hispanoameerika Esimeseks Vabadushüüdeks. Teine mässajate korraldatud tegevus kestis natuke kauem, kuni järgnevad sõjaväelised läbikukkumised selle hävitasid. Kümme aastat ei toimunud midagi, keegi ei võtnud iseseisvuse võitmiseks midagi ette. Siis 9.oktoobril 1820.aastal criollosed ja Guayaquili sõjaväelased mässasid ja märatsesid, tõukasid tähtsad autoriteedid välja ja tekkis Provincia Libre de Guayaquil(ehk siis Guayaquil kui provints sai vabaks). Järgmine grupp mässajaid palus abi kindral Simón Bolívarilt, kes saatis siia António José de Sucre koos mõnesaja sõduriga. 24.mai 1822 toimus Pichincha lahing, mille Sucre võitis ja Quito sai vabaks. Ecuadoril kui riigil ei ole iseseisvuspäeva, igal provintsil on oma. Kõige tähtsamaks peetakse siiski Quito oma, seda tunnistavad ekvadorlased kui nende vabanemist hispaania võimu alt. Natuke pärast seda ühines Ecuador Gran Colombiaga.
Gran Colombia oli riik Lõuna-Ameerikas, mille lõi 1821.aastal Simón Bolívar. Sinna kuulusid tänapäeva Colombia, Venezuela, Ecuadori ja Panama territoorimid, samuti väiksemad maatükid Costa Ricast, Peruust, Nicaraguast, Guayanast ja Brasiiliast. Juba 1815.aastal oli Bolívaril idee luua suur ja ühtne riik, millega ta hakkama ei saanud. Tegelikult alustas selle loomist Francisco de Miranda, aga temaga juhtus midagi, võib-olla suri ära, ma ei mäleta. Igatahes viis Bolívar oma unistuse ja teise mehe pooliku töö lõpuni. Gran Colombia eksisteeris 1821-1831 aastani. Suurte poliitiliste erinevuste tõttu föderalismi ja tsentralismi vahel ning tahe olla regionaalselt vabam viisid Ecuadori ja Venezuela eraldumiseni sellest võimsast riigist. 13.mail 1830 tunnistas Ecuador end vabaks ja moodustus Ecuadori Vabariik. Vabariiki oodati valitsema tema vabastajat Antonio José de Sucret, kes Colombiast tuli. Teel Ecuadori ta aga tapeti. Teda saatis tapma venezuelalane Juan José Flores, kes lõpuks ise Ecuadori esimeseks presidendiks sai. Kui ta juba oma kolmandale valitsusperioodile jõudis, taipas rahvas et ohoo, neile ei meeldi see välismaine võim ja kukutasid ta. Presidendiks sai José Joaquín de Olmedo, kuid ega ta kaua seda rõõmu nautida ei saanudki. Kolmandaks presidendiks oli vahva Vicente Ramón Roca, kes oli võimul 1845-1859. Saabus selline sitke meha nagu Gabriel García Moreno, tema valitsemisaeg kestis 1859 kuni 1875 aastani kui ta tapeti. Ta küll ehitas raudtee, koole ja haiglaid, kuid samas rikkus pidevalt inimõigusi ja kultuurilist vabadust. Kolmandal valitsusajal ta tapeti ühe liberaali poolt kui oma palee rõdul kõnet pidas. Liberaalid tahtsid ise võimule saada. Pärast Moreno surma proovisid Ecuadori kaks poliitilist parteid oma ideed ühendada õnneliku liberaalse konservatismi suunas(öhöhööö ma ei ole kindel kas ma isegi aru saan mida kirjutan, ei ole kerge see tõlkimistöö, ei ole kerge :D) Igatahes tuli selle ühenduse tagajärjena võimule president, kes seal püsis vaevalt aasta, järgnes teine ja talle kohe kolmas, kelleks oli reformist Eloy Afaro. Järgmine president oli Luis Cordero, ma usun et ta on üks vihatuim inimene Ecuadori ajaloos. Arvas teine, et vot kus mul on alles miljoni plaan – pani lipu müüki. Ja mina veel mõtlesin, et miks Ecuadoril, Colombial ja Venezuelal nii sarnased lipud on. Ei tegelikult ma usun, et sellel pole asjaga üldse pistmist. Kahjuks ma rohkem sellest lipu müügist ei tea ja ma tõesti ei viitsi jälle cabinasesse minna, et netist infot otsida ja siis kodus mitu tundi lugeda ja mõistatada. Justnimelt mõistatada, sest nagu siin riigiski kõik nii jube saladuslik ja varjatud on, siis ega ajalugugi parem pole. Igatahes vallandas see jultumus militaride seas mässu, mis pani aluse Ecuadori liberalismile. Eelmine president Eloy Afaro oli samuti militar ja muidugi oli tal ühest valitsemisperioodist väheks jäänud, hammas oli verel ja tahtis rohkem. Nii ta upitas seda mässu rohkem üles ja saigi uuesti presidendiks. Vahepeal peaks mainima, et enne ei olnud presidendi valitsemisaeg neli aastat, igaüks valis ise kui kaua tahab olla või siis määrati talle valitsusaeg. Pärast Alfarot ei olnud presidenti, oli tsiviil-militaarne valitsus, kus iga liige valitses ühe nädala ja nii kuni 1926.aastani kui juhatus oma ameti maha pani ja presidendiks kuulutati Isidro Ayora, kes oma nelja valitsemisaasta jooksul palju igasugu riiklike asutusi lõi. Siis vahetusid presidendid kiiremini kui meil lilled peenras, midagi suurt korda saatmata kuni aastani 1934 kui võimule sai José María Velasco Ibarra ja püsis seal peaaegu 30 aastat. 1941.aastal valdas Peruu El Oro provintsi, millest sai alguse Ecuadori-Peruu sõda. Sellel ajal oli Ecuador hõivatud siseriiklike poliitiliste pingutustega, mistõttu polnud riiklik kaitse hästi korraldatud. Lõpuks oli Ecuador sunnitud alla irjutama „Rahu, Sõpruse ja Piiride lepingule“. Peruuga on olnud igasugu väiksemaid konflikte. Ülemaailmselt tuntud on Cenepa sõda, mis sai alguse 1995.aasta jaanuaris. Selle sõja käigus näppas P Elt suure osa Amazonase vihmametsast endale. Kui nad niimoodi kolm aastat märatsenud olid, siis brasiiliastel läks närv mustaks ja käskisid neil rahulepingule alla kirjutada. Nii kirjutatigi kolm aastat hiljem 17.veebruaril alla Itimaraty lepingule. Ausõna, kui ma seda ajalugu uurisin siis mul läks vahepeal mõte nii krussi sest nimesid oli kohati rohkem kui muud teksti. Suur hulk siinseid presidente on ära tapetud erinevatel põhjustel ja teine suur hulk on enne tapmist teise riiki suutnud põgeneda. Ja presidendid on siin ikka igasugu sulid olnud, riigi vara helikopterite kaupa minema vedanud.
Aastal 2000 tuli siia dollar.
Ecuador on peamine banaanide eksportija maailmas, samuti üks peamisi lillede, merivähi ja kakao eksportijaid. Poliitiliselt on see demokraatlik, osavõtlik ja unitaarne vabariik. Ecuadori pindala jaotub nelja regiooni: mäestik, rannik, vihmamets ja Galápagos. Poliitiline-administratiivne jaotus on 24 provintsi. Pealinn on Quito. Ecuadoris on 70 vulkaani, millest 14 on aktiivsed, 14 tegevusetud ja 42 passiivsed. Kõrgeim tipp on vulkaan Chimborazo 6310 meetrit merepinnalt. Ecuadoris on ühe ruutkilomeetri maalapi peal kõige rohkem jõgesid maailmas. Ja loomulikult rikkalikuim taimestik, loomastik maailmas.

Laupäev, 23.oktoober

Hommikul läksin pere juurde, pidime ujuma minema. Minutilise täpsusega jõudsin sinna, aga oh üllatust, mami oli üksi kodus. Ütles, et Marena läks eile mehaga Quitosse ja papi läks oma religiooni koosolekule. See salapärane religioon, mille nimest ma kunagi aru ei saanud, on Jehoova. Lihtsalt nad hääldavad seda nii naljakalt. Nii ma siis jäin mamiga jutustama ja aitasin tal koristada. Koristasime Andrea tuba, ta kolis kuskil neli aastat tagasi USAsse ja siiani ei olnud keegi ta toas midagi puutunud. Nüüd Andrea helistas ja ütles, et nad võivad kõik pahna minema visata. Milline rõõm, sain jälle asju ära visata, mis sest et polnud minu omad. Mami oli nii õnnelik, rääkis et nad papiga saavad nüüd palju paremini läbi ja papi arvestab palju rohkem tema vajadustega. Kui nüüd Marena ka ära läheb, siis nad jäävad ju kahekesi sinna suurde kolmekorruselisse majja. Nii et nad mõtlevad selle võib-olla maha müüa või välja rentida ja ise endale midagi väiksemat otsida. Pärast lõunasööki läksin koju, halb oli olla ja jube väsimus tuli järsku, nii et jäin magama. Magasin õhtuni, olin puha palavikus. Grace tuli külla, ta on noor äsjalõpetanud arst, mu ainus ekvadorlasest sõbranna. (sest ta on ainus normaalne tüdruk, kes ei edvista iga asja peale, ei mõtle ainult poistele ja seksile ja ei ole lits). Tõi mulle palaviku alandamiseks rohtu, poole tunni pärast oligi juba nii hea olla, et otsustasime kinno minna. Vaatasime “Mi primera boda” ehk siis “Minu esimesed pulmad” või kes seda teab, neid pealkirju tõlgitakse ka mõnikord veidralt. Meie Darwiniga tõesti vaatasime filmi, aga ma olen suhteliselt kindel, et kui Gracelt või gaylt küsida, mis filmis toimus, siis nad ei tea. Kogu filmi aja nad mulisesid ja tegid popkorni sõda. Pärast kino tahtsime peole minna, aga siin Ambatos polnud ühtegi head pidu. Siis tuli kellelgi mõte – lähme Bañosesse jäätist sööma. See on sama hea kuidas kuimetsalised Viljandis söömas käisid. No ja me läksimegi. Terve tee rääkisid kõik igasugu vastikuid kummituse jutte, ma üritasin mitte kuulata, aga sams huvitav ka ju :D Bañose-Ambato tee peal vägistati ükskord öösel üks gringa ära ja visati hiljem kuristikust alla. Räägitakse, et nüüd see tüdruk kummitab seal. Darwin kustutas autotuled ära, kui me ühe silla peal olime ja siis Cristian karjus GRINGAAAAAAA ja kõik hakkasid karjuma ja Cristian näitas näpuga minu peale. On rumal. Bañoses vaatasime korra mõnele peole, sõime jäätist ja tacosid, jalutasime ringi ja tulime tagasi.

Reede, 22.oktoober

Kas teie, eestlased, ei ole kunagi mõelnud sellele, et kui te oma kodus kõik toad erinevat värvi värvite, siis see on nagu litsimaja? Ma ei ole kunagi küll litsimajas käinud, veel vähem Ecuadoris, aga no tõesti, kus on loogika? Suudate te mõista, milliste probleemidega ma siin igapäevaselt kokku puutun? Suudaksite te igal sarnasel juhul rahulikuks jääda ja nämmutades seletada, et ei ole nii? Kavatsesime värvipoodi minna, mina ikka mõtlesin kodus enamvähem valmis, mis värvi mingi tuba tuleb ja jagasin Darwiniga oma mõtteid, mille peale ta mind hirmus kohutava näoga vaatas ja küsis, kas ma tahan sellest litsimaja teha või? Ega ei olnud kavas küll, ma rohkem nagu üritan sellest litsimajast normaalse elamise teha. Enamikes majades siin on tõesti kõik toad ühte värvi, aga on ka erandeid. Näiteks minu pere majas on üks tuba sinine ja ühes toas on tapeet..teised on jah kõik ühtemoodi:D aga see on ju igav. Ma ei kavatsegi igat tuba eriti erinevate ja erksate värvidega teha, ikka heledamate ja pehmemate toonidega. Ostsime esialgu ühe rohelise ja ühe kollase värvi, kui talle see ikka litsimajana tundub, siis minu pärast värvigu kõik valgeks. Ainult et šhokolaadinäpulist Ailinit siis tõesti enam siia lasta ei või. Tapeeti ei ole ma veel kuskil müügil näinud.
Darwinil on üks eriti nõme sõber Jhon. Tüüp on noorem kui mina, täielik pätt ja kaabakas, lugematuid kordi vangis olnud. Alles paar nädalat tagasi läks jälle vangi, ei tea mille eest, ja siis helistas ja nuttis Darwinile, et see tema eest maksaks või muidu ta tapetakse vanglas ära. Ta oli seal päris mõrtsukate poole peal vangis ja seal tahtsid mõned ta vaenlased teda natuke nülgida, et seda ei juhtuks, pidi Darwin neile paar liitrit viina ostma. Ah et kuidas ta selle viina neile toimetas? Lihtsalt läks ja andis ukse august. Vangidel on oma uks, kus neil sõbrad vahepeal juttu käivad ajamas ja politseid ei kontrolli, kes mida neile sealt annab. Päris turvaline või mis. Selle paari liitri viina peale ütlesid pahad mehed, et okei, homseni hoiame ta terve. Ja politseidele pidi ka päris kobaka summa maksma, et need ta seal välja laseks. Korruptsioon, kaunis korruptsioon.
Käisime õhtul ühe kooli peol. Korraldajad olid kõik eriti napid seelikud ja korsetid selga visanud ja tantsisid/hõõrutasid lava peal, nii et all olevale rahvale kõik näha oli. Üks gay niisama näppimiseks olev tüdruk ja mu wannabe sõbrants oli eriti hoos, peo algusest saadik ta tantsis laval nii hoogsal, et vahepeal tundus nagu ta tahaks kõiki teisi oma tõukavate käteliigutustega alla kihutada. Lõpuks saatsid Djeid ta lava pealt minema ja tulid esinejad. Oli igasuguseid esinejaid, mõned tantsisid elektroonikat, mõned reggeatoni, mõned sambat. Üks mustanahaline noor poiss tantsis ülikiiresti sambat, kui keegi järgi teeb, annan soti :D (kroonides, mitte eurodes) Vahepeal käis ühel pool platsi jube kisma ja politseid jooksid, siis käis teisel pool platsi kisma, siis lennutasid politseid pisargaasi ja kõik köhisid, a ma filmisin rahulikult sabmamehi edasi. Ja kui pidu parimaid tuure oli võtmas, läksid lavale politseid ja kuulutasid, et nüüd on pidu läbi, liiga palju kaklusi. Milline röövimine, sissepääs maksis VIIS dollarit ja saime ainult kolm tundi olla, höh pettumus. Nagu ikka, jäi rahvas ootama, et ehk läheb pidu edasi, aga ei midagi. Politseisid tuli hästi palju juurde, nagu ikka, motikate ja bussidega. Ja siis nad hakkasid nagu karjapoisid lambaid põllult lauta ajama. Kahju kohe, et karjapoistel motikaid polnud, oleks palju kiiremini saanud, sest rahvas lausa jooksis hirmunult nende ees. Mulle tahtis ka üks otsa sõita, oi pagan, kui ta vaid teaks kust ma pärit olen!! Üks suur ja paks politseitädi oli eriti jõhker, lihtsalt läks ja lasi ühele tüdrukule pisargaasi näkku, viimane röhitses tükk aega pikali maas. Ma tahtsin kohe seda rahmeldamist filmida, aga autode vilkurid segasid.

Neljapäev, 21.oktoober

Koristasime jälle, kuni tuli Ailin, kõik sassi ajas, kõik minu kallid orbitid endale taskutesse toppis ja ütles et pole näinud, mu hambaharjaga põrandat nühkis ja ütles et pole teinud, oma šhokolaadiste näppudega seinte peale triipe vedas ja tönnis kui ma ütlesin, et nii ei tehta. Milleks siis üldse seinu värvida kui ta kaks korda nädalas neid määrimas käib? Ta ei ole laps, ta on saatan. Ja Darwin on nii õnnelik, et mina õpetan talle häid kombeid, sest Susana laseb tal teha kõike, mis tahab. Kerigu kuu peale oma heade kommetega, issand jumal, kas ma tulin siia selleks, et üks saatan lapseks koolitada või? Oleks ta siis normaalne, mängiks rahulikult oma asjadega või joonistaks või vaataks multikaid nagu Eneli ja Erik, aga ei. Teeb ainult paha ja ei kuula kellegi sõna, no väljaarvatud juhul kui sa talle magusat annad. Aga magusat talle anda ei tohi, sest tal pole enam hambaidki suus. No ja mina ei kannata lapsigi, mis siis veel saatanast rääkida. Jah, ma olin väga tige ja läksin ruttu kodust ära, enne kui ma tõsiselt plahvatanud oleksin. Läksin pere juurde. Täitsa eestipärane teetassi ja võikudega mõnus istumine oli. Rääkisime mami ja Marenaga naistejutte kust loomulikult ei puudunud klatš :D mul on hea meel, et nad kõik lõpuks meie suhet Darwiniga aksepteerivad, ka papi. Homme tuleb Marena meha siia, et pulmapäev paika panna. Pärast abiellumist läheb Marena mehega Quitosse elama, mille üle mami ja papi jubedalt kurdavad – kujutad sa ette, kuidas ta seal hakkama saab, peab ju ise süüa tegema hakkama, pesu pesema, koristama, lapse eest hoolitsema. Ega Marena süüa teha ei oska küll jah, no peale selle ühe koogi, mis ta ükskord tegi. Kogu elu on mami ja tädi kõik ette taha ära teinud ja nüüd viimased aastad on teenija olnud. Ma ütlesin, et eks iga naine peab mingil hetkel(just nimelt mingil hetkel, mõeldes et mina olen 20 ja tema 37) oma elus niimoodi elama hakkama, mille peale mami nii härdus ja ütles, et küll mina olen ikka arukas ja tark. ?? Ehk on asi selles, et ma olen pärit Euroopast, Eestist, kus igal teisel perel ei ole teenijat, kus inimesed mõistavad ise millega midagi puhastada, kus noored on iseseisvamad, kus inimesed kasvatavad ise juurvilju ja keedavad talveks moosi, kus inimesed hoolitsevad ise oma aia eest mitte ei kutsu aednikku...ehk kokkuvõtvalt – kus inimesed ei ole nii laisad. Paistab, et Marenat see ei häiri, eks ta siis hakkab netist vaikselt söögitegemist õppima. Ütles veel, et nad teevad kindlasti külalistetoa ka, et ma siis neile külla läheksin.
Mind on juba pikalt kõhuvalu tüüdanud, Darwin muudkui käib peale, et lähme arsti juurde, no jah nad siin on ju harjunud iga väikese asjaga arsti juurde minema, a ma olen siiani vastu punninud. Nüüd läks valu nii tugevaks, et ma enam ei kannatanud ja läksimegi arsti juurde. Sain terve hulga antibiootikume. Eelmine kord olid samasugused kõhuvalud ja sain ka antibiootikume. See on kliima, toidu ja bakterite muutusest ja arst ütles, et väga paljudel välismaalastel on sama probleem.

Kolmapäev, 20.oktoober

Olete te kunagi betoonist aeda pühkinud? Jah just, betoonist, mitte sentimeetritki rohtu. Mina pühkisin ja annan oma sõna, et see ei olnud tore tegevus. Ma ei mõista kust tuleb kõik see tolm? Mina pühkisin ja pühkisin, aga tuul oli nii tugev ja muudkui paiskas kogu selle tolmu mulle vastu nägemist. Pärast mõnetunnist üritust oli hari jumala räbal, mina täielik tolmukott, kaltsumari, tahmanina ja tulemuseks kaks 16 liitrist ämbritäit tolmu ja peenikest kivipuru. Beat that!
Üleüldse oli õue igasugu mõttetut koli täis, mis kõik Anu suure koristamistuhinaga minema sai veetud. Kolm suurt autokastitäit koli. Majataga oli hunnik autokumme ja muid varuosasid, lõkkejäänused, igasugu paberipahna kivide vahel, niisama raua ja puukoli ja umbrohi, mis on ka ainuke roheline siin ja mille ma suurima heameelega välja kitkusin. Ma eelistaks küll muruniitmist, õuntekorjamist või rohimist aga isegi selline tegevus oli mõnus ja väsitav. Ee kas betooni peale saab rohu kasvama panna? Kuidagi? Mingi salavalemiga?

Pühapäev, 17.oktoober

Käisime supermercados puuvilju ostmas. Ma proovin nüüd iga kord, kui seal käime, natuke pilte teha ja siis lõpuks panen kõik üles, et te ka näeksite mida kõike sealt leiab. Tahtsime ujuma minna, ootasime Lissette järgi mõned kaunid tunnid kuni ta lõpuks ütles, et ei tule. Nojah, võtsime siis gay (Cristiani) peale ja läksime. Kaunis koht linnast väljas mägedes, aga me jõudsime suht hilja ja hakkas juba külmaks minema, mistõttu me väljas eriti olla ei saanudki. Meeletult palju sääski oli seal ka. Sees oli mullivann paksult vanu inimesi täis, läksime sauna ja ega sealgi parem olukord polnud, aga otsustasime siiski jääda. Ma pidin ära minestama, mis juttu need vanad seal ajasid. Üks paarike tõi oma intiimelu lusika peal lagedale ja kõik muudkui naersid ja naersid. See oli täpselt nagu siis kui ma soovisin, et mami mulle oma intiimelust papiga ei räägiks :D ja me läksime aurusauna. Seal hakkas gay ühte tsikki sebima kes, mis hiljem välja tuli, mind teadis. No et oli mind siin ja seal näinud, kuskil peol olime koos olnud ja siis olin ma nüüd see aasta oma kooli ajalehes olnud. Huvitav, kas neil uusi vahetusõpilasi polegi, et peavad vanade pilte kasutama ajalehe kaunistamiseks :D:D Ah ja seda ka, et Cristian ei ole tegelikult mingi gay, aga me kutsume teda nii, sest nii on kergem öelda. Teda ma võrdleks meie küla rebasega, kes igal pool kõiki sebib :D ausõna, ei möödu ühtegi päeva kui ta ei helistaks ja räägiks MILLIST taguotsa ta nägi ja kuidas ta tahaks selle taguotsaga väheke tuttavamaks saada.

Neljapäev, 14.oktoober

Ma olen juba kolm korda migratsiooniametis käinud, et cencot teha ja iga kord on seal erinev mees, kes räägib erinevat juttu, mida mul vaja on. Tegin eile kõik koopiad ära, Darwin kirjutas ka selle värgi, no selle et ma tema majas elan, ära. Ja siis täna öeldi, et see peab teistmoodi kirjutatud olema ja ma pean oma paberite jaoks ümbriku ka ostma. Kirjutasime uuesti, nii hoolikalt kui vähegi saab. Ostsin igaks juhuks kolm ümbrikut – kes teab, võib-olla homme ütlevad, et iga paber peab eraldi ümbrikus olema. Läksime siis reedel uuesti, jube pikk järjekord oli seal, enamik olid laiapuusalised kolumbialased. Pärast pikka ootamist kutsuti mind, ma olin juba nii õnnelik, et oh saabki tehtud. AGA oh õnnetust, kuna ma siin juba ühe korra olen elanud ja cencot omanud, siis oleks pidanud mu vana cencot uuendama. Ja mille Anu enne tulekut rahakotist välja võttis? Halb, väga halb. Saatmine võtaks kuskil kolm nädalat aega, aga minul on see ruttu ruttu vaja korda ajada. Nii, pidin kesklinnas kuskil pärapõrgus mingi trükkija üles otsima, kes mulle tõendi kirjutas, et paar nädalat tagasi varastati mul kesklinnas käekott ära, milles oli ka minu cenco. Lahe vana oli, uuris kuidas me Darwiniga tutvusime ja kas meil lapsi on ja kas me abielus oleme...nagu alati. Ja siis kui me ära läksime, hüüdis veel järgi, et maailma on ilusaid lapsi juurde vaja :D Siis jooksime kuskile asutusse, kus mulle üks tempel juurde pandi ja lõpuks politseisse, kust ma kolmanda templi pidin saama. Seal oli hiiglaslik järjekord, ma juba mõtlesin, et peame paar tundi ootama, kui üks politseitädike meile lehvitas ja enda juurde kutsus. Darwin on seal iganädalane külaline, kui autode pabereid korda ajab, nii et vanad sõbrad juba. Saimegi sellest pikast jorust ette ja oi millised vihkavad pilgud. Sain oma templi ja lasime sealt ruttu plehkat enne kui mõni vihast roheline indigena meile kallale kargab. Tagasi migratsiooniametisse, seal oli jätkuvalt sama palju inimesi. Kui me juba pool tundi olime oodanud ja mitte ühtegi inimest sisse polnud kutsutud, ei viitsinud me enam oodata ja läksime küsima, mis jama on. Neil oli arvutisüsteem kokku jooksnud ja ei saanud midagi teha. Võiks ju inimestele öelda, aga ei, niisama lasevad neil oodata. Seda olen ma siin õppinud, et kui ise kuskil vahel ei torgi ja surgi, siis ei saa sa midagi. Kuna meie läksime küsima, siis meile öeldi ja kästi homme tagasi tulla. Ja mis sai homsest? Läksin, aga nad vist olid ära väsinud ja tunnike varem koju läinud. Elagu Ecuador.
Õhtul käisime väljas, meiega liitus muidugi meie truu kaaslane Cristian, kes tõi kaasa paar eriti litsiliku välimusega sõbrannet. Mul ei ole kunagi mingit allergiat olnud, ei toidu, tolmu ega ravimite vastu, siis nüüd taipasin, et mul on allergia litside vastu. Vabandan väga, et seda nii koledasti väljendan, aga nii on. Käisime klubis, muusika oli hea ja tantsida oli hea, aga joogid olid kohutavad. Tellisin cuba libre, mis maitses ülirõvedalt. Ma ei kujuta ette, mis veidrat rummi nad kasutavad. Ja mojito oli nagu mingi kibe vesi mõne piparmündilehega. Peale selle olid baarmenid koledad ja tigedad, baarilett sigaräpane ja kõik kohad olid tühjasid klaase täis. Mul tuli kohe Clazzi igatsus peale, kaunid inimesed! Kui me end tühjaks olime tantsinud, mina jookides, baarmenides ja üleüldse klubis sigapettunud olin, Cristian kurb oli kuna ühtegi naist ei saanud ja Darwin nagu ikka, õnnelik oli, läksime sööma. Söömise vahepalaks nägime pealt vägevat rüselust ja koju ära.

Kolmapäev, 13.oktoober

Tore päev, üdini tore päev! Saime sooja vee :) 300dollari eest pandi meile veesoojendaja ja nüüd on meil ainult soe vesi, vetsupotis ka.


Mulle meeldib, et puuviljad nii odavad on, sest mulle meeldib hommikuti 7 vilja puuvilja salatit teha.
Mulle meeldivad kortsus indigena tädikesed, kes iga nurga peal maisi grillivad, sest majoneesi-juustukastmes on see imehea. Samuti grillitud banaan juustuga
Mulle meeldib ei kuked kell üks öösel kirevad..
Mulle meeldivad hiinlased, sest nende toidud nagu wantan en galdo, chaulafan con camarones, crema de camarones on ühed mu lemmikutest ja üldsegi mitte ei röövi rahakotti.
Mulle meeldib pühapäeva õhtuti supermercados käia, sest sealt saab kõike, mis Mallis hingehinda maksab, palju odavamalt. (Malli tassitaksegi kaupa sealt).
Mulle meeldib shawarma ja nende isetehtud puuviljajogurtid.
Mulle meeldivad kahtlased ja koledad söögikohad, sest sealt leiab alati parima cheviche.
Mulle meeldib, et orbit on Ecuadori jõudnud.
Mulle meeldivad Cabinase kõrval müüdavad morocho ja pontsikud meega.
Mulle meeldib, et siin on pruun suhkur odavam kui valge, sest see on palju kasulikum.
Aga mulle üldsegi mitte ei meeldi, et siin kohupiima, hapukoort, kohvikoort ja rõõskakoort ei ole, sest ma ei oska mõelda midagi paremat kui kohupiimakook ja mu kõht lööb pilli iga kord kui kartulisalatile mõtlen. Ja ma tahaks praekartuleid hapukoorekastmega.

Mulle meeldib mõelda, et Eesti šhokolaad paneb siinnsele pika puuga ära, sest seda on mul tulevikus aega süüa küll ja küll.
MULLE MEELDIB, et meil Eestis on pesumasin!
Mulle meeldib, et siin nii häid suppe, ahjupraade ja kooke ei tehta nagu meil, on mida igatseda.
MULLE MEELDIB, et Eestis meil on kodu kogu aeg soe ja soe vesi ei kao lihtsalt ära.
Mulle meeldib mõelda, et meil Eestis on kevad ja sügis ka.
MULLE MEELDIB et Eestis nii palju riisi ja kana ei sööda!
Mulle meeldib, et meil Eestis on elektripliit.
MULLE MEELDIVAD Eesti pikad suveööd. Mulle meeldib, et meil ei lähe aastaringselt ühel ja samal ajal pimedaks.
Mulle meeldib, et Eestis on liikluskultuur, et autojuhid tõesti ootavad kuni jalakäiad sebrat ületavad!
MULLE MEELDIB, et Eestis võib politseid usaldada.
Mulle meeldib, et Eestis ei varitse mind iga teise nurga taga oht.
MULLE MEELDIB, et Eesti on infotehnoloogia poolest kõrgelt arenenud, et meil on netipank ja me maksame makse internetis.
Mulle meeldib, et meil on hea haridus.
MULLE MEELDIVAD eestlased, kes mind ilma liigsete seletusteta mõistavad!
Aga mulle ei meeldi, kui talved nii pagana külmad on ja hinnad muudkui tõusevad.

Teisipäev, 12.oktoober

Lubasin ajaloost kirjutada, üritan nüüd. Miks just täna? Sest täna 518 aastat tagasi avastas Cristopher Colón (Columbus) Ameerika. Niisiis enne Ecuadori ajaloo juurde asumist, kirjutan lühidalt Ameerika avastamisest, et meie kõigi mälu värskendada.
Cristopher Colón tahtis minna Indiasse, et sealt kulda, vürtse, kangast, kõike mis hinnaline tuua. Kuna aga kõiki, kes seda tegema olid läinud, rööviti ja tapeti tee peal, siis Cristopher otsustas minna ringiga. Sellel ajal usuti, et maailm on lame, Cristopher aga oli teistest väheke taibukam, päikest ja kaugustesse kaduvaid laevu jälgides mõistis ta, et maailm on kerakujuline. Niisiis otsustas ta riskida ja ringiga Indiasse minna. Kõik inimesed pidasid teda lolliks, keegi ei toetanud teda ja keegi ei tahtnud temaga kaasa minna. Hispaania kuninganna uskus temasse ja andis talle kõik oma ehted, mille eest Colón kolm laeva: La Niña, La Pinta ja La Santa Maria ehitas. Kuna inimesed arvasid, et ta läheb kindlasse surma, siis polnud tal kellestki meeskonda moodustada. Nii palus ta, et tal lubataks kaasa võtta vangid, kes nii kui nii olid surma mõistetud. Kolm laevatäit vange koos, asusidki teele. Indiasse nad loomulikult ei jõudnud :) ka mitte Ameerikasse, vaid ühele Kariibi mere saartest. Võiks ju öelda, et Cristopher Colón koos sadade mõrtsukatega avastas Ameerika, aga ei. Päris Ameerika avastas itaallane Fracisco Pizarro, kes Cristopheri saavutustest kuulis ja saartele kulla jahile läks. Vaeseke eksis ühe kraadi võrra, reisis ühe nädala kauem ja jõudis Ameerikasse, kus ta kohe inkasid alistama hakkas. Sellel ajal oli Ecuadoris kuningas Atahualpa ja Peruus tema vend Huáscar. Atahualpa tappis oma venna ära ja valitses nüüd kogu territooriumit. Kui Francisco Pizarro oma armeega Ecuadori jõudis, ei osanud Atahualpa ja inkad midagi halba aimata. Kuna inkad olid kõik lühikest kasvu, väikesed, tumedama nahaga, aga itaallased ja hispaanlased pikad ja suured, valgenahalised, habeme, soomusrüüde ja hobustega, siis arvasid inkad et nad on midagi taevalikku - jumalad. Nii korraldas Atahualpa nendega ühel suurel väljakul kokkusaamise. Inkad läksid sinna heade mõtetega, et sõprust sobitada, Pizarrol olid kurjemad plaanid. Inkad allusid ainult oma kuningale, Atahualpale, kui tema neile ette ei öelnud, mida teha, siis olidki nad lihtsalt lollid ja ei teinud midagi. Pizarro võttis esimese ajana Atahualpa vangi ja ta veeti minema, kuna Atahualpa ei jõudnud inkadele mingit käsklust anda, siis ei osanud tood midagi teha, arvasid naiivselt, et nende kuningast tehakse nüüd jumal. Pizarro lubas Atahualpa vabaks lasta, kui too talle terve toa täie kulda annab. Nii hakkasidki inkad üle Ecuadori ja Peruu kulda kokku tassima, lootuses kuningas tagasi saada. Kui toatäis kulda koos oli, hakkas Pizarro mõtlema, et kui nad Atahualpa vabaks lasevad, siis too kutusb oma sõjaväe kokku ja tapab nad ära. (Pizarrol oli sada meest, Atahualpal mitmeid tuhandeid) Nii tapsid nad ta hoopis ära ja valetasid inkadele, et nende kuningas on elus ja terve, mida need loomulikult ka uskusid. Atahualpa sõjaväe eesotsas oli mees nimega Rumiñahui (ruminjaui, tema nimi quechua keeles tähendab kivinägu), kellele kogu see kokkusaamine ja jumalate asi ei meeldinud, mistõttu ta ka kaasa ei läinud, mis oli väga hea, kuna kõik teised tähtsamad ja vähe arukamad inkad olid koos Atahualpaga kinni võetud. Kui teised inkad talle rääkisid, mis juhtunud oli, siis Rumiñahui sai kohe aru, et nende kunigas on surnud. Et mitte lasta sissetungijatel kogu nende kuld ja vara minema tassida, hakkas Rumiñahui kiirelt tegutsema. Ta kogus kõikidest kuninga templitest kokku kulla ja muu varanduse ning asus seda ära peitma. Kuninga templites võisid elada ainult süütud noored naised, Rumiñahui lasi nad kõik koos teiste templites elavate inimestega ära tappa, et sissetungijad nende süütust ja puhtust ära ei kasutaks ja et keegi kulla äravedamisest midagi ei piuksataks. Koos mõnesaja inkaga peitsid nad kogu varanduse ühe mäe sisse, mida nimetatakse El Doradoks. Kui kuld peidetud oli, tapsid inkad üksteist ära, et saladus kuskilt välja ei tuleks. Siis toimus Rumiñahui ja Pizarro vägede vahel võitlus, viimane aga oli vahepeal suurel hulgal mehi juurde saanud, mistõttu Rumiñahui lüüa sai. Ta võeti vangi, teda piinati, ta käed ja jalad põletati ära, aga ta ei öelnud kunagi kuhu nad varanduse peitsid. 1.detsebril mälestatakse Rumiñahuit kui inkade kangelast ja eestkostjat. Tema nimed kannavad mitmed tänavad, koolid, mägi ja varem oli siin raha sucre, mille tuhandene rahatäht kujutas Rumiñahuit. Seda mäge otsivad ajaloolased siiani, aga ei mõhkugi. Pärast täielikku hävitustööd algas orjus. Kuna aga väga suur hulk inkasid oli ära tapetud, siis jäi tööjõust puudu, mistõttu toodi siia Aafrikast orjasid juurde. Varem siin mustanahalisi ei olnud.
Pean tunnistama, et ajaloo kirjapanemine ei ole kerge. Möni teine päev kirjutan edasi!

Esmaspäev, 11.oktoober

Käisime Quisapinchas, see on küla üleval mägedes, mis on kuulus oma nahast käsitöö poolest. Mõlemal pool teed on järjest poed, kus k õ i k kõõiiik on nahast – jakid, vestid, käekotid, seljakotid, rahakotid, võtmehoidjad, sendikotikesed, ehted, kingad, saapad, plätud...kõikvõimalikud asjad. Päris nahast siis. Ja hinnad on oii kui meeldivad!! ilma irooniata. Nahkjaki saad 50dollariga kätte, meil Eestis ei saa vast kunstnahast jakkigi selle hinna eest. Loomulikult on ka kallimaid, aga enamasti jääb hind 45-55dollari vahele. Veel on see tore paik kuna seal kohtab tihti turiste. Ma ei oskagi seletada, aga teate, tõesti on tore teisi blonde näha, selline hõumi tunne :) enamasti nad küll vuristavad ülikiiresti oma imelike aksentidega inglise keelt, nii et paljud sõnad mul kõrvust mööda jooksevad, aga vahva siiski. Darwin saatis endale kolm jakki tegemisele, mina nii nõudlik ei ole, valisin ühe. Kui te eurosentide jaoks kotikesi tahate, võite mulle ühe Ruudolfi üle kanda :D kuigi ma usun, et eks neid müüakse Eestis ka juba igasuguseid. JA ma avastasin täitsa ilusa maakoha seal üleval mägedes, täitsa nagu meil, jälle oli soe hõumi tunne.
Päeval olin mitu head tundi Jose Luisile Cabinas seltsiks. Mul olid mälupulga peal Anni trash the dress pildid, vaatasime neid ja Jose muudkui imestas - kui kena, oi kui kena :D uuris igasugu asju Eesti kohta ja jälle imestas. Mul on kohe kahju, et ma eelmine kord temaga nii lähedane ei olnud kuna ta vangis oli. Aga mul on hea meel, et ma võin nüüd julgelt väita – tema on mu neljas vend. Ja pagana pihta, ta on samasugune kratt nagu Pavel, ma olen rohkem kui kindel, et Josel on ka armuke. Pats kihla selle peale. Ta juba hakkas mulle nagu rääkima sellest, aga siis keerutas jutu mujale. Pole hullu, varsti räägib ta nii kui nii, sest kellelegi teisele neil selliseid saladusi rääkida ei ole :D
Kõik, kellele haridus tähtis, pange nüüd silmad kinni. Nagu te juba arvata võite, siis haridusega Ecuadoris just kiidelda ei saa. Eriti kurb on lugu avalikes koolides, privaatkoolides õpitakse ikka veidi rohkem. Muidugi oleneb koolist ja õpetajatest, mõned privaatkoolid on ka kohutavad, viska veits nutsu lauale ja aasta ongi läbitud. Kuhu ma selle jutuga jõuda tahtsin on see, et õpilased on siin igavesed looderdajad. Tegelikult peab nende laiskuse vanemate inimeste süüks ajama, kes nende laiskuse pealt raha teevad. Nimelt on siin olemas täitsa selliseid kohti, kus õpilaste kodutööd raha eest ära tehakse. Lihtsalt mine, lao oma viis A4 matemaatika ülesandeid, kirjanduse või ajaloo küsimused, geograafia uurimustöö, mida iganes ette, maksa mõnusat raha ja mine hiljem järgi. Näiteks Vicky saatis eelmine aasta neli A4 mata ülesandeid tegemisele ja maksis selle eest peaegu 7dollarit. Ka Cabinas´tes tegeletakse sellega, mitte just nii jõhkral moel, aga siiski. Alati kui ma olen seal olnud, siis on Jose Luis ametis kodutöödedega. Saab ühe tehtud, tuleb järgmine ja neid kuhjub ja kuhjub meeletult. Tavaliselt jätavad õpilased oma raamatud või vihkud sinna ja näitavad leheküljed kätte, millele vastust vaja otsida või mida vaja. Jose muidugi nii korralikult ei tee, tema otsib mingi info netist, loomulikult ta ei jõuaks kõike seda läbi lugeda, lihtsalt prindib mingi asjalikumana näiva teksti välja. Ta ei võta üldse palju raha selle eest, olenevalt kui palju lehekülgi on, tavaliselt 30-60centavot. Eelmine nädal näiteks tegi Jose 50dollari eest kodutöid, kas pole mitte tore? Minu arust aga on inimesed ikka nii rumalad, selle asemel et järjekorras seista ja oodata kuni ta lõpuks sinuni jõuab, võiks ta ju ise arvutist infot otsima minna ja printima saata. Aga ei, mugavus missugune ja aega ju on. Üks päev oli eriti naljakas, tuli üks selline üsna suur tüdruk, ütles et tal on natuke konsultatsiooni vaja. Jose siis võttis juba google lahti, et otsima hakata ja küsib, et no mis sul vaja on. Tüdruk ütles siis hästi aeglasti, nagu see oleks midagi eriti keerulist, oma küsimuse – kuidas nimetatakse inimesi, kes ei näe? Ma mõtlesin, et Jose naerab ta raudselt välja, no ta naeriski alguses, aga tüdrukule see miskipärat nalja ei pakkunud, mille peale Jose tõsiselt – c i e g o ütles. Tüdruk vaatas kohmetult talle otsa, küsis igaks juhuks veel, kas ta on kindel ja kirjutas selle endale käe peale. Siis küsis, et kuidas nimetatakse inimesi, kes ei tohi päikese käes olla? Jose nägu oli veel tõsisem ja ta ütles eriti aeglaselt – a l b i n o. Tüdruk oli nii segaduses, arvatavasti ei saanud ta aru, miks Jose midagi netist ei otsi ja küsis, kas ta teeb nalja. Siis Jose vaatas teda juba haletsusega ja küsis, kas sulle tundub, et ma naeran? Tüdruk küsis veel mõne sama rumala küsimuse, kirjutas kõik käe peale üles ja läks kiiresti ära. Minul kui kõrvaltvaatajal oli nalja nabani. Hiljem Jose uuris kas meile Eestis ei olegi selliseid kohti, kus kodutööd raha eest ära tehakse, justkui oleks see nii loogiline. Mul on hea meel, et meil ei ole.(minu teada vähemalt küll mitte) Nojah, see et mõni targem klassikaaslane kümpa või kahe kümpi eest su füüsika koduse kontrolltöö ära teeb, ei lähe vist väga arvesse.

Pühapäev, 10.oktoober

Sain raamatu läbi, see on nüüd Sue Monk Kiddi „Mesilaste salajase elu“ kõrval mu teine lemmik. Ma kujutan ette, et Harper Lee on samasugune rassismivastane nagu mina ja mul on tohutu hea meel, et ta nii hea tüki kirja on pannud. Oleks minu teha, lisaksin ma tema raamatu gümnaasiumis kohustusliku kirjanduse hulka. Mulle ei mahu pähe, kuidas saab nahavärvuse järgi kedagi endast halvemaks pidada? Ometi ei ole mu pea liiga väike..

Mõni lõik raamatust:
„..millal iganes valge inimene mustale ülekohut teeb ja olgu ta kes tahes, olgu ta kui rikas tahes ja pärinegu kuitahes peenest perekonnast – see valge inimene on rämps...“
„Mulle ei ole miski vastikum kui mõni alaväärtuslik valge, kes neegri harimatust ära kastutab. Ei maksaks ennast petta – see kuhjub ja kuhjub ja ühel heal päeval tuleb meil see arve kinni maksta...“
„..häbitust eeldusest, mida seostatakse neegrite madala arengutasemega - et k õ i k neegrid valetavad, et k õ i k neegrid on põhiliselt moraalitud olendid, et k õ i k i neegrimehi tuleb meie naiste suhtes umbusaldada. See, džentelmenid, nagu me teame, on vale, niisama must nagu Tom Robinsoni nahk ja mul ei pruugi seda teile seletada. Te teate tõde, ja tõde on see: mõned neegrid valetavad, mõned neegrid on ebamoraalsed, mõnda neegrimeest ei või naiste – ei mustade ega valgete – suhtes usaldada. Aga see on tõde, mis käib kogu inimkonna kohta ja mitte mingi rassi kohta eraldi...“

Me kõik oleme inimesed, me kõik hingame, näeme, sööme, kuuleme..meil kõigil on kaks jalga, kaks kätt, pea...meie kõigi organism talitseb ühtemoodi, miks pagana pihta on mõnele see värv nii oluline? Kui eestlased esimese päikese ajal hullunult päevitama ruttavad ja poole suve paiku pruunid nagu šhokolaad on, kas see ei tee siis sama välja? Nende nahk on ju ka siis tume. Minu jaoks on see midagi nii rumalat, et ma võrdleksin seda silmavärviga. Kui mul on sinised silmad, aga sul rohelised, siis dios mio – kaks täeisti erinevat värvi ju...vihkame nüüd teineteist?
Ma ütlen ausalt, et minus tekitaks kahtlust, kui keegi siit tahaks tulevikus mulle Eestisse külla tulla. Loomulikult võtaksin ma ta suurima rõõmuga vastu! Aga minus tekitaks kahtlust tutvustada teda teistele, sest ma tean, et kuigi nad võib-olla suudaksid end tema juuresolekul vaos hoida, siis seljataga käiksid hoopis teistsugused jutud. Mul oleks lihtsalt häbi oma kaasmaalaste, lähedaste, sõprade pärast. Mustanahalised seevastu on palju sallivamad, nad ei vaata su peale viltu kui oled valgenahaline, ole kas või albiino ja kui tahad, värvi end siniseks, nad võtavad su vastu täpselt sama soojalt kui iga teise mustanahalisegi. Valgetele meeldib end tähtsaks teha öeldes, et nemad on haritud. Minu arust on kooliharidusest palju tähtsam see, kuidas sa käitud teiste suhtes ja ka see on haritus. Seega võiks ju väita, et mustanahalised on haritumad. JAH, on ka erandeid, AGA neid on kogu inimkonnas, mäletate!?
Veel ei saa ma aru inimestest, kes väidavad, et nad jälestavad homoseksuaale. Kuni inimene on inimesega, on kõik inimlik. Keegi ei käsi sul samasuguseks hakata, ole ise ja lase teistel ka olla.
Ma ütlen selle välja kõigile, kes minu kuuldes väljendavad oma rassistlikke kalduvusi ja ma teen seda nii kaua, kuni elan.
Loodetavasti ei ehmatanud ma teid nüüd ära. Peale rassismi on raamatus käsitletud ka muid teemasid, kõike seda on kujutatud lõbusalt 8 aastase tüdruku silme läbi. Naerda saab küll ja rohkemgi.

Laupäev, 9.oktoober

Darwin müüs Vitara maha, ma olin kurb. Nüüd sõidame teise...paparapapaaa punase Vitaraga :D:D See oli Susana oma, aga ta tahab väiksemat autot, nii et Darwin võttis selle endale. Aga mulle meeldis eelmine rohkem, see polnud Ailini poolt nii ära räkastatud.
Darwini sõbral on maasikaistandus, käisime seal. See on üleval mägedes ja seal oli jube külm! Enamik maasikaid olid alles valged, aga leidus ka punaseid, need olid ikka tõelised jurakad. Tüüp ise oli naljakas, kogu aeg küsis, kas mu sõbrannad ka siia tulevad ja et ma neid talle tutvustaks. Siis ta arvas, et ega ma enne nii suurt maasikaistandust näinud ei ole, pidin teda kurvastama öeldes, et ma olen isegi ühes töötanud :) Siis tahtis meist pilti teha, võttis fotoka valepidi kätte ja ei saanud mitte sotti kuhu vajutama peab. Lõpuks tegi omaarust mitu pilti, aga kui ma pärast vaatasin, polnud ühtegi. Niimuuseas mainis, et me homme uuesti läheksime, et siis ta on viisakamalt riides ja siis on teistsorti maasikad ka juba valmis. Andis meile suure koti maasikaid kaasa, muidugi ei suutnud ma neid niisama vaadata, ikka sõin ja sõin ja kõht valutas ja valutas.
Ma jutustaksin ajaloost, aga ma teen seda parem teisipäeval, sest siis on 12.oktoober.

Reede, 8.oktoober

Pidime täna uue maja üüri maksma minema ja lepingu tegema. Läksimegi, aga omanikku ei olnud veel kohal, tavaline Ecuadorilik hilinimine. Meile anti siis võtmed, et võime vahepeal vaatama minna, mis seal teha vaja on. Mul oli teisipäevast saadik selle maja suhtes selline kahtlane tunne. Mitte et ma seda koristamist nüüd nii väga oleks kartnud, aga kogu see maja – see on liiga suur. Kahe korruseline pluss veel kolmas – katuseterrass. Ma olen ju harjunud igati väikestes kohtades elama, alati kõik kõigi kukil ja nüüd see suurus ajas hirmu peale. Enamiku ajast peaksin ma seal veel üksi olema. Võiksime ju mõne üliõpilase üüriliseks võtta, aga kes ikka tühja majja üüriliseks tahaks tulla :D sest praegu peaksime me poole aasta üüri korraga ära maksma, aga siis läheks veel aega enne kui mööblit osta saaksime. Kahekorruseline tühi maja on ju lausa õudusteloss. Ma ei julgenud Darwinile öeldagi, et ma ei taha sinna majja minna, ma kujutasin ette et ta läheb näost siniseks ja hakkab tuld purskama. Ta ise muudkui surkis, et kas meeldib, kas tahad seda, kas võtame ära? Kuni ma lõpuks vaikselt ütlesin, et ei taha. Tuld purskama ei hakanud, aga veidi pahane oli küll. Alati, kui me teineteisel kruvid kõveraks vääname, kostub üks ja sama pooleldi naerul, pooleldi irooniline – Diosito, porque me castigas asi con una mujer/hombre tan complicada/o? Diosito küll ei anna vastust, aga sellegipoolest on elu jälle lill. Pärast natukest mõtlemist aga arvas, et mina siiski tean paremini, mis hea, mis mitte. Teatu ju isegi, see naiselik vaist päästab vahel ikka olukorra :D omanikud ei näidanud küll pettumust välja, ütlesid ainult, et nad annavad meile siiski kolmapäevani aega mõelda.
Õhtul käisime mõnel peol. Cristian sebis naisi, või siiski alaealsi, nii et mul oli vaadatagi halb. Politseid vist lausa naudivad siin nädalavahetustel õhtuti ringi patrullida. Kus pidu, seal ka politseid. Mitte et nad tuleksid ühe või kahe autoga, oh ei, nad tulevad viie auto, viie motika ja suure bussiga. See mis siis toimub on huumor ise. Kõik alaealised purjus tüdrukud üritavad oma hiiglaslikel kontsadel minema kaagerdada, poisid tühjendavad enne jooksu veel ruttu põied mõned avaliku seina peale ära, mistõttu tänavad rõvedalt uriini järele haisevad ja nurkadest peenikesed joakesed teedele jooksevad. Aga politseid on ikka kiiremad ja kavalamad, poole tunniga on 50inimese buss ja autod halavaid noori täis. Tegelikult ei vii nad ainult purjus alaealisi minema, nad viivad endaga kaasa kõik, kes neile ei meeldi või kes neile mingil moel ette jäävad. Mõned „ägedamad“ poigad proovivad politseidega kakelda ka, siuh-sauh ja nad lamavad näoli asfaldil.

Neljapäev, 7.oktoober

Quitosse läksime minibussiga, mis võttis meid hommikul poole viiest kodu juurest peale ja viis meid otse Direccion General de Extranjeria juurde. Ei tule eesti keeles. Kohale jõudsime pool tundi enne selle avamist. Mul kõht valutas teist päeva nagu põrguline, ei olnud hea istuda ega astuda, suht krimpsus olek oli. Lõpuks kui avati, siis üllatus-üllatus, saadeti meid rahvusvahelisse panka, kus pidin VEEL kümme dollarit viisa registreerimise eest maksma. Nagu ma veel vähe oleks selle eest maksnud. Läksime siis panka, see polnud ka veel avatud, ootasime mõnusad 40 minutit kuuma päikese käes. Täitsin veidra paberi, maksin nende ihaldatud kümpa ära ja läksime tagasi. SIIS öeldi, et oi, aga te peate nüüd passikoopiaid ka tegema minema. Ma olin ausõna juba suremise äärel ja nemad jooksutavad ühest kohast teise. Pagana pihta, sain need koopiad ka kuskil nurga peal tehtud ja istusin ja ootasin terve igaviku. Meeletult palju välismaalasi oli seal: Ameerikast, Kuubast, Hiinast, Saksamaalt, Jaapanist, Prantsusmaalt, Colombiast, Brasiiliast... Mõned hiinlased olid üsna kärarikkad, arvatavasti oli neil viisaga probleeme. Ma küll ei ole selle kohta uurinud, aga neid on siin nii palju ja ekvadorlased ei salli neid, võib-olla on neil siis väheke raskem see viisa saamine. Lõpuks sain ka jaole, aga samal päeval passi kätte ei saanud. Ambatos migratsiooniametis mulle luisati nii mis hirmus, kõigepealt andsid nad mulle vale aadressi (halvad inimesed, tahtsid mind ära eksitada!) ja siis väitsid nii kindlalt, et saan passi samal päeval umbes tunni pärast kätte. Ööseks me Quitosse ka jääda ei tahtnud, Darwini kasuisa läheb homme passile järgi. Tulime sama minibussiga Ambatosse tagasi, ma olin puha haige, magasin terve päeva ja õhtu ja öö ka.
Miks me ise autoga Quitosse ei läinud? Quitos on meeletult palju autosid, mistõttu on kogu aeg kohutavad ummikud, et liiklust reguleerida ja inimesi rohkem ühistransporti kasutama panna, võeti mõned kuud tagasi vastu uus seadus, mida nimetatakse pico y placa. Selle seaduse järgi võib iga autoomanik ühel kindlal päeval nädalas oma autoga liigelda. Olenevalt auto numbrimärgi viimasest numbrist, on paika pandud päevad millal võid liigelda. Näiteks numbrid 1 ja 2 võivad ringi sõita esmaspäeval, 3 ja 4 teisipäeval jne. Tegelikult võivad kõik autod iga päev liigelda, aga tipptundide ajal ainult teatud numbritega autod. Seega pole üldse mõtet oma romuga kuskile minna, kui sinu päev ei ole. Loomulikult jälgivad selle seaduse täitmist politseid ja teevad seda üsna hoolikalt(Ecuadori kohta hoolikalt). Need, kes valel päeval liiklevad, saavad kuni 300dollarit trahvi.

Teisipäev, 5.oktoober

Eestis põõnaksin ma mõnuga kümneni-üheteistkümneni, aga siin olen kaheksast üleval nigu naksti. Saime maja omaniku ja ta tütrega kokku. Vanem mees, elab USA´s, aga kuna ta isa ära suri, siis tuli mõneks ajaks siia. Minuga ta loomulikult hakkas kohe inglise keeles rääkima, aga kuna hispaania keel on taas vallutanud kõik mu meeled, siis vastused tulid ka selles, mis teda väga naerma ajas. „Ise gringa, aga räägib hispaaniat“. Ei, ma ei jätnud ka seekord oma jonni ja parandasin teda lahkelt – ma ei ole gringa, olen eestlane. Mille peale sain veel hirmutavama vastuse – aa, a russian girl hehe. Höhöö NO, ESTONIAN girl, you know, this little country beside Russia! Ei, ta ei teadnud. Ailin oli ka meiega kaasas, arvasid et ta on meie laps, mistõttu nad mind kohe señoraks nimetasid. Me pole mitte vähe pidanud inimesi parandama valearusaamas, et oleme abielus. Samas võiks ju lasta neil arvata, et oleme, aga see tundub mulle nii hirmus. Nagu ikka, tuli pikk vestlus teemal, kuidas me kohtusime, miks ma nüüd tagasi tulin, mida ütlesid selle peale meie vanemad ja lõpuks lisasid veel niimuuseas, et meie lapsed oleksid imeilusad. Maja koha pealt, ee ma ei teagi nüüd. Ekvadorlaste jaoks on see täiesti kena, aga minu ja ka teie jaoks mitte. Eelmine kord kui seda vaatamas käisime, tundus kõik palju ilusam, võib-olla sellepärast et siis oli see mööblit täis ja ma ei pannud tähelegi, kui räpased seinad on. Müstiline lihtsalt kuidas saavad seinad nii mustaks minna. Need ei ole siledad seinad, sellised krobelised, ma ei oska seletada. See krobeline osa on paljudest kohtadest maha koorunud, kõik uksed on koledad, vajavad lihvimist ja üle lakkimist. Vannituba ja köök tundusid mulle nii normaalsed, aga enam mitte. Vannitoas on nii palju hallitust ja köögikapid on jubedad. Ma olen Euroopalikus korras liiga kinni, aga ma ei saa sinna midagi parata, et puhtust armastan. Igatahes ootab mind ees meeletu koristamine. Kunagi varem pole ma koristamist kartnud, nüüd aga küll.
Läksime migratsiooniametisse, et mu viisa ära registreerida ja censo teha. Üllatus üllatus, viisat peab registreerima minema Quitosse ja alles siis saan censot tegema minna. Neljapäeval lähme Quitosse.

Pühapäev, 3.oktoober

Ma söön end siin puuviljaks. Käisime hommikul turul ja ostsime 5dollari eest kilo maasikaid, kilo viinamarju, kilo õunu, virsikuid, nektariini ja terve kobara banaane. Mis Eestis selle raha eest saaks? Käisime mööblit vaatamas, enamik on ikka sellised..no sellised nagu siinsele rahvale meeldib – igasugu nikerdustega, aga leidus ka täitsa ilusaid. Aga ma tahaks veidi uues majas ringi vaadata enne kui midagi ostma hakkame. Pealegi ei julge me selles osas veel väga kindlad olla, sest ekvadorlastele meeldib lubadusi anda ja neid mitte täita. Pidime täna Lisiga sinna orbudekodusse minema, kus ma vabatahtlikku tööd tegin, aga loomulikult me sinna jälle maeiteamiks ei jõudnud.
Pavel üllatab taas. See ta nii-öelda armuke ei olegi rase. Naine valetas talle, sest oli suurest armastusest meeleheitel ja lootis, et siis Pavel jätab oma naise maha ja hakkab temaga koos elama. Tuleb seebikatest tuttav ette või mis?

Laupäev, 2.oktoober

Käisime Riobambas, see on siit tunni aja autosõidu kaugusel. Darwin läks autolaadale ja ma ei viitsinud ka koju jääda. Iga sammu peal kohtasime sugulasi ja pläkutasime ja pläkutasime. Mul tuli praegu meelde, et ma olen midagi tähtsat mainimata jätnud – Edisonil hakkas südametunnistus haiget tegema ja ta otsustas ühele oma poegadest isaks hakata. Tal on kaks poega, kellest tal polnud sooja ega külma, aga nüüd mõtles, et ühele võiks ju ikka isa olla. Nii et nüüd nad elavad tsikiga koos, poeg on kahe aastane ja nimi on Camilo. See ei tähenda veel, et ta teistega ringi ei tõmbaks. Kui ta tsüklis on, siis ikka tuleb ette. Camilo ja Ailin on nagu ära vahetatud. Kui Ailin käitub nagu eriti paha poiss, siis Camilo on täielik plika. Carolina(Edi tüdruk) vahetas Camilol mähkmeid ja Ailin oli kõrval. Kui Carolina mähku ära võttis, siis Ailini silmad läksid suureks ja ta karjus suurest imestusest – näe, muna :D mina hakkasin Harper Lee „Tappa laulurästast“ lugema, see on nii huvitav ja läheb nii kiiresti, mis on halb, sest see on mu ainus eestikeelne raamat. Olete te kunagi neeger-lumememmdest kuulnud või Kuumast Aurust läbi käinud? Mina ka enne ei olnud.

Reede, 1.oktoober

Hommikul ärkasin vara, et pesu pesta. Jah, käsitsi pesin, mille peale Darwin naerukrampidesse ära pidi surema. Ma ei tea, ma eelmine kord ka ikka pesin aeg-ajalt käsitsi, aga talle tundus see nii naljakas, sest meil Eestis on ju pesumasin. Siis koristasin ilget moodi, ma ei tea, siin on lihtsalt nii palju tolmu ja see lendleb ja lendeb ja tundub, et seda ei saagi kunagi kõike koristatud. Mina teen kõik korda ja siis tuleb Darwini õetütar Ailin, tuuseldab ringi nagu segane, loobib kõik oma sodi maha ja ei tee väljagi, kui ma ütlen, et prügi käib prügikasti. Ta on poiss tüdruku nahas, ausalt. Teisipäeviti ja nejapäeviti käib Susanna juuksuri- ja kosmeetiku kursustel, siis tuleb Ailin meie juurde. Ma valetaks, kui ütleksin, et need päevad on toredad. Ta ei kuula mitte kedagi, teeb seda, mis heaks arvab. Ta on kohutavalt memmekas ja küsib nelja tunni jooksul vähemalt sada korda kus Susi on ja tönnib iga kord, kui ema talle meelde tuleb. Tönnib justnimelt, sest ta ei oska armsalt nutta. Ta kutsub sind kuradiks, kui sa ei tee seda, mida tema tahab. Ta on meeletult vägivaldne. Vähemalt kolm korda päevas peab tal riideid vahetama. Temaga koos poodi minna on hullem kui ekvadorlaselt teleka äravõtmine. Ta sööb ainult magusat ja seda on ka ta hammastest näha, sest neid tal peaaegu polegi. Ja kui mitte magusat, siis kana. Küsi ekvadorlaselt, mis ta süüa tahab ja 99% kindel värk, et ta vastab kana.
Õhtul jõudis lõpuks mami koju, läksin ka nende juurde. Ta oli nii õnnelik mind nähes :) Toimus rikkalik õhtusöök, mis nagu te juba arvata võite, oli kana riisi ja friikartulitega.

Neljapäev, 30.september

Mami pidi koju tulema, nii et mina läksin hommikul rõõmsalt pere juurde teda ootama. Seal aga polnud keegi rõõmus, mina muidugi polnud uudiseid näinud ega teadnud mis toimub. Nüüd juba teab kogu maailm, kaasaarvatud teie, ma loodan. Mis siis toimus ja millest see alguse sai? Kõik politseid üle kogu Ecuadori tegid tööseisaku, sest president Raffael Correa alandas nende palkasid. Tegelikult peab surkima presidendi kahe aasta taguses tegevuses. Poolteist aastat tagasi toimusid siin uue valitsuse valimised. Correa on üks jube kaval tegelane. Neli kuud enne valimisi tõstis ta politseide ja sõjaväelaste palkasid või siis pani neile mingi boonuse juurde, sellest pole ma aru saanud sest kõik räägivad erinevat juttu. Igatahes oli see ikka üks paganama kobakas summa, kui enne oli politseide kõige madalam palk 250$ siis nüüd see kahekordistus. Mitte kunagi varem pole politseid ja sõjaväelased tohtinud valimistest osa võtta, nüüd aga tegi Correa uue seaduse, mille järgi nad olid kohustatud valima. Valimistest osavõtt on siin alates 18eluaastast kohustuslik. Kui valima ei lähe, pead umbes 45$ trahvi maksma ja jääd ilma valimist tõendavast kaardist, ilma milleta ei saa sooritada mitte mingit äritehingut. Näiteks ehitad uut maja ja tahad elektrit majja panna, aga ilma selle kaardita ei saa, samuti ei saa korterit üürida, autot osta, no mitte midagi ei saa teha. Ja siis nad jauravad siin suuremeelsest demokraatiast, suht haige mu meelest. Igatahes oli Correa nutikas, kõigepealt ostis politseid ja sõjaväelased ära ning siis sundis nad valima, millega oligi tal kindel võit käes. Nüüd mõtles Correa, et liiga palju saavad teised raha ja tahtis neilt seda boonust ära võtta, mis omakorda tõmbaks ka palgad suuresti alla. Sellepärast kogu see jama algaski. Alguses protestisid nad rahumeelselt, kõik politseid kogunesid Quito rügementi ja streikisid, mille peale president vaatama läks, mis lahti ja nendega rääkida üritas. Politseidega koos olid presidendi vastu ka osa tsiviilisikuid, mõned poliitilised parteid ja palgamõrvarid, kellele president ei meeldi ja kes teda võimult kukutada tahavad. Mõnede närv ei pidanud vastu, nii et hakkasid põmmutama ja gaasipomme lennutama. Correa sai gaasipommiga vastu nägemist, mõni aeg tagasi oli tal põlveop, mida rahvas hästi teadis ja nüüd kõigest väest mööda seda põlve taguda üritasid. Selles rügeluses ja suitsupilves läksid enamik presidendi ihukaitsjaid kaduma, alles jäid kaks ja see vaatepilt, kuidas need kaks teda üks lipsust, teine pintsakust tirides endal järgi lohistasid, president seejuures ise kuidagi kargutada üritas, oli jube. Kõige lähem oli politseide haigla, kuhu ta ka viidi. Enamasti toimuski möll pealinnas Quitos ja suurimas linnas Guayaquilis(kuhu oli kogunenud teine suur grupp politseisid), kus politseid põletasid teede peal hulganisti autokumme pannes nii kinni kõik tähtsamad teed, samuti suleti mõlemas linnas lennujaamad. Mami jõudis hommikul vara Guayaquili, aga sealt edasi Quitosse enam ei saanud, ei toimunud siseriiklike ega rahvusvahelisi lende. Kõige rohkem olime mures sellepärast, et ka mamil oli nädal aega tagasi põlveoperatsioon, ta käis karguga ja tal oli päris hulgi kohvreid. Ka ei lastud kedagi lennujaamast välja, vastasel juhul oleks neid lihtsalt paljaks röövitud kuna ühtegi politseid ei olnud. Nii et kõik reisijad paigutati lennufirmade poolt hotellidesse. Selle aja jooksul, kui presidenti haiglas raviti, piirasid politseid haigla ümber ja röövisid presidendi ära. Kujutate ette!?? Need samad politseid, kes peaksid meid kaitsma ja ühikonna heaolu eest seisma. Algas päästeoperatsioon, milles osalesid sõjaväelased, GOE(spetsiaalsete operatsioonide grupp), GIR(mingisugune arukuse ja päästegrupp) ja tsiviiliskud. Kui need kaks gruppi, presidendi poolt ja vastu, tänaval kohtusid, vot see mis siis toimus oli meeletu, nagu sõjafilmis. Selle paugutamise käigus sai haavata mitu sada süütut tavainimest ja surma 6 inimest.(tegelikult on see arv suurem, aga nagu Nõukogude ajalgi, ei räägita ka siin rahvale täit tõtt). Eriti jõhker oli see, kui üks 24 aastane noormees julges valjult välja öelda, et kaitseb presidenti kas või oma elu eest ja siis üks politsei lihtsalt talle püstoli oimukohta pani ja põmaki, ta maha lasi. President päästeti, aga tema auto oli küll sõelapõhjaks põmmutatud. Seejärel toimetati president paleesse, kus ta rõdul ühe väga närvilise kõne pidas ja karjus, et tapku ta siis ära kui tahavad, tema ei põgene nagu kõik eelmised presidendid. Just nii ongi olnud, alati kui midagi säärast on toimunud, siis kõik eelmised presidendid on teistesse riikidesse põgenenud, aga Correa jäi. Ta rööviti ja teda üritati tappa, aga ta jäi. Kardeti riigipööret, aga reede õhtuses intervjuus ütles president, et ta ei lase sellel sündida ja jätkab. Correa on ainus president, kes on võimul teist korda. Eelnevalt on siin nelja aasta jooksul isegi viis presidenti olnud – kes on riigi vara varastanud, kes kartuses põgenenud, kes muid sigadusi korda saatnud. Ecuadoris ei ole parempoolseid ja vasakpoolseid parteisid, siin on üle kolmekümne iseseisva partei, mistõttu see riik ongi kohutavalt korrumpeerunud. Pühapäevastes uudistes tuligi välja, et ka mõned poliitilised parteid olid selle mölluga seotud. Eelmine president Lucio on siiani kibestunud ja tahab Correat kukutada, kuuldes sellest mis siin toimub, kasutas ta olukorda ära. Kuna ta ise hetkel Brasiilias elab, siis lasi siin endale ustavatel isikutel toimetada. Tema vend andis telefoni teel politseidele ja snaiperitele juhtnööre, kes kuhu mida tegema peab minema. Tema advokaat tungis väevõimuga Ecuadori telekanalisse, kus hakkas tobedusi rääkima ja inimesi presidendi vastu üles ässitama. Veel oli üks inimene assambleest, kes kuskil surkis. Neid kõiki ja politseisid, kes kasutasid nende tööks ettenähtud relvi tapmiseks, ootab pikk vanglakaristus. Guayaquilis rööviti selle jama käigus meeletult poode tühjaks. Telekas näitas kuidas inimesed poest poodi voolasid ja konkreetselt külmkappe, telekaid ja muud tehnikat seljas koju vedasid. Reedel oli suur hulk politseidest tööle asunud ja vedasid seda tehnikat tagasi poodidesse. Meil siin Ambatos rööviti kaks panka tühjaks ja tehti veel hulgi väiksemaid kuritegusid. Ka põletasid meil siin politseid kesklinnas teede peal autokumme ja käisid hirmutavalt suurte revolvritega ringi. Pärast neljapäeva on presidendi paleed valvama asunud üle saja militari rohkem. 32 politseid on arreteeritud.
Muust rääkides, käisime meie Darwiniga õhtul Bañoses. Pidime seekord teistesse baisseinidesse minema, aga kõik olid kinni, lahti olid ainult need samad naturaalsed soojaveebasseinid, nii et läksime jälle sinna. Väljas oli pime ja külm, aga vesi oli nii hea soe. Ülimõnus oli vees lesida, tähti vaadata ja seal samas kõrval oleva kose kohinat kuulata.

Teisipäev, 28.september

Pesime Paveliga ta koera. Minu roll oli Paveliga mölisemine, et ta koera peale nii palju ei karjuks ja talle iga niuksatuse peale peksa ei annaks. Okei, päris nii hull ka ei olnud, aga ta oli ikka jube jõhker. See koer kubises kirpudest, oleks siis väiksed armsad kirbukesed olnud, aga ei, need olid tõsised vereimejad lehmad. Siis otsustas ta koera peal on juuksuriandeid proovida, tulemus oli nagu kõvasti aegu näinud ja ära nätserdatud nustik. Nikol oli õnnelik, sai koerakarvadest oma nukudele juuksed.
Ma lihtsalt pean kirjutama kui närvi mind inimesed siin oma pooletoobise mõtlemise, silmakirjalikkuse ja „religiooniga“ ajavad. Ma tean ja ma pean seda alati meeles, et meie kultuurid on väga erinevad, aga mõned asjad on siiski liiga tobedad. Ma olen nendel teemadel siin inimestega palju vaielnud ja alati kui ma oma sõjaka arutluse ja selgituse lõpetan, nõustuvad nad minuga. Näiteks on 16aastane tüdruk, kellel on poiss. Kui meil Eestis on tavaline, et ka noortel on intiimelu ja nad tahavad omaette olla, siis siin pole sellest juttugi. Kui noored siin kummagi koju lähevad, siis peavad viisakalt (mitte jalgupidi teineteisel süles ameledes) elutoas istuma, et kõik näeksid mida nad teevad ja millest räägivad. On täiesti mõeldamatu, et nad lähevad omaette tuppa ja veelgi hullem, ukse kinni paned – sest issand jumal, kes teab, mis nad seal teevad, äkki hakkavad veel seksima ka! Ma ei saa aru vanematest, kas nad ongi päriselt nii lollid ja pimedad või teevad ainult näo, nagu kõik oleks nii lilleline. Nad võivad ju sul kodus armsate nägudega istuda, aga tegelikkus on teine. Tegelikkus on selline, et nad kulutavad oma nädala taskuraha motellide peale. Neid on siin igas hinnas, alates 3dollarist, mis nagu te juba ette võite kujutada, on VÄGA rõvedad ja ebaturvalised. Kui raha pole, siis mõne vaiksema tänavanurga ikka ju leiab. Kui ma küsin vanematelt, kas nad ei arva, et oleks targem lasta neil oma asju kodus teha, selle asemel et nad seda kuskil ebaturvalistes ja räpastes tingimustes teevad, SEST TEEVAD NAD SEDA NII KUI NII, siis alati on vastus sama – sul on täiesti õigus. Pavel ütles, et ta saab minust aru ja teab, et nii oleks parem, aga ta ei suudaks vaikselt telekat vaadata kui tema tütre toas mingid ebamäärased ohked käiksid :D Darwin seletab sellist vanemate suhtumist lausega:„ojos que no ven, corazón que no siente“ - kui silmad ei näe, siis süda ei tunne.
Teiseks haletsen ma neid samu noori, kes pasundavad kui religioossed nad on, kui uhked nad oma religiooni üle on, et jumal valvab nende üle ja karistab valede tegude eest ja mida kõike veel. Siis tahaksin mina vastu pasundada – kas sinu arust on teie jumalale meelejärgi see, et sa nädalas viie erineva partneriga voodit jagad? Mis pagana religioon see on, seksreligioon? Kui siin on levinud arvamus, et Euroopas seksivad kõik kõigiga, siis ma tõesti ei tea, kuidas peaks väljendama siinset olukorda. Siin alustavad noored intiimelu nooremas eas ja ma ei tahaks nüüd küll nii koledalt üldistada, aga enamik on kohutavad litsid. Ja siis nimetavad nad mind paganaks, kui ütlen, et mul ei ole religiooni. Silmad hirmust punnis küsivad kas ma siis jumalasse ei usugi, kes siis minu arust maailma lõi, kes meid siis valvab, kes on see kõige võimsam? Vot vot, ei tea, pole selle peale mõelnud ja ma ei arva, et ma neist nüüd millegi pärast halvem olen. Parem olla religioonita ja elada kuidas süda ihkab, mitte silmakirjalikult väita kui tähtis on religioon ja siis pooli selle reeglitest järgides ja pooltega täiesti pange pannes.
Kolmandaks tahaksin ma ühe korraliku peapesu teha nii vanematele kui ka noortele. Kes oleks nii naiivne, et pärast kahe kuust miilustamist abielluda ja laps teha? Ekvadorlane! On tõesti nii naiivseid, paremad kannatavad aastakese oodata. Ja siis kõik imestavad, miks siin nii palju lahutatakse, miks on nii palju üksikuid emasid? Esiteks on noored ise täielikud kapsapead ja teiseks on nende vanemad pimedad kanad. Kui sa ise ei lase noortel enne abielu kooselu proovida, siis mis seal imestada, kui nad pärast mõnda kuud teineteisel juuksed peast välja on kiskunud? Mulle lihtsalt ei mahu pähe, kuidas saab abielluda ilma kooselu proovimata. Ega see kui kaks korda nädalas koos väljas käia, ei näita veel, milline see inimene päriselt on, kas teie harjumused omavahel sobivad. Mis veel huvitav. Üks Darwini sõber tegi tüdrukule lapse, vanemad said sellest teada ja ütlesid, et näe, tegid tite nüüd pead naiseks ka võtma. Kutt ütles, et ei taha, talle ei meeldi see plika. Selle peale ütles tema armas papike, et abielluma pead, mul ükskõik kas lahutad järgmisel kuul või järgmisel päeval. Minul tekib küll küsimus, et mida see abielu nende jaoks üldse tähendab? Meil Eestis ei abiellu paljud justnimelt sellepärast, et no kellel seda suurt paberiajamist ja jamamist ikka vaja on, kui lahutatakse. Siin neile vist meeldib allkirju panna ja paberitega mängida. VEEL, milles ma neid ei mõista. Näiteks Darwini õde Susanna on lahutatud ja tal on kahe aastane laps. On ju normaalne, et ta läheb oma eluga edasi, iga inimene vajab enda kõrvale kedagi, kes toetaks ja hooliks. Aga vot ega siin ikka ei ole küll. Tegid lapse ja lahutasid, nüüd olegi üksinda ja vaata ise kuidas hakkama saad. Sest issand jumal, sa ei saa ju ometi teise mehega koos elama hakata, mõtle kuidas see sinu lapsele mõjuks. Ee minu teada vajab ka laps isa, kes hooliks ja armastaks, aga nende arust pole tal vaja midagi. Veel on siin selliste üksikute emade kohta mingi eriti nõme arvamus – näe, üksik ema, järelikult lõdva püksikummiga, no lits. Kedagi ei huvita, mis selle taga tegelikult on. Kedagi ei huvita, milline on selle lapse isa, kas see laps on sündinud armastusest või vägivallast.
Silmakirjalikud, pimedad, naiivsed, üldistavad, halvustavad, pealiskaudsed, rumalad – kurb, aga tõsi.

Esmaspäev, 27.september

Ikka ja jälle imestan, kuidas inimesed siin isegi oma pereliikmete sünnipäevasid ei tea. Eelmine kolmapäev kui Cristina sünnipäeval olime, tuli mul meelde, et Marenal on septembri lõpus sünnipäev. Minul, kes ma tunnen teda ainult ühe aasta, tuli see meelde. Ja Lissette, kes on oma 14 aasta jooksul vähemalt neli korda nädalas teda näinud, tegi ainult suured silmad ja küsis, et issand on või? Igatahes rääkisime, et lähme talle esmaspäeval külla. Mina siis saatsin päeval Lisile sõnumi ja küsisin mis Marenale kingiks osta, mille peale tema mulle helistas ja segaduses uuris, miks ma Marenale kinki tahan osta, mis värk on? Ütlesin, et sünnipäev ju, mille peale ta veel suurema imestusega ütles – oi, ma ei teadnudki. K-u-i-d-a-s? Ma oleks tahtnud läbi telefoni talle kerge obaduse vastu pead anda. Ja kui ma talle paar tundi hiljem helistasin, et minna, siis ütles, et on nende kõigiga seal riius ja ei lähe. Tal on ikka tõsine pubekas praegu, vähemalt kolm korda nädalas on ta kõigiga riius ja kogu maailm on vastik ja kõik on tema vastu ja...ah teate ju isegi. Aga muidu on ta ikka sama arukas ja hea tüdruk nagu ennegi. Kui te mu eelmisest blogist mäletate, siis Lis hakkas vanglast (kus Jose Luis oli) ühe kutiga sebima. Kes seda nüüd esimest korda kuulevad, teile tundub see kindlasti imelik, aga no kui sa ikka iga nädalavahetus vanglat külastad, siis jõuab ju ära armuda küll. Igatahes sebivad nad siiani, kutt viidi ainult Riobamba vanglasse üle ja kuu pärast saab vabaks. Vangi läks ta sellepärast, et sõitis purjus peaga ja tegi õnnetuse, milles kolm inimest surma said. Aeg-ajalt nädalavahetustel käib Lis teda vaatamas ja nende telefonikõned venivad nelja tunnini.
Mina käisin õhtul Marenal külas, ta oli väga õnnelik. See on nii naljakas, kuidas ta muudkui korrutab – oi Anu, ära tee lapsi, ära tee! Ema roll on raske ja kohuserikas, oi Anu, ära tee lapsi!! :D:D ja kuidas ta mööda maja ringi jookseb ja siis väsinult ütleb – Anu, ma ei olnud enne selline, sa ju tead. Ja ma tean väga hästi, enne oli ta ise nagu laps, 37 aastane laps. Loomulikult on tal raske üksi lapsega hakkama saada, veelgi enam arvestades, kuidas ta oli harjunud elama – ainus kohustus töölkäimine. Ta poiga elab Quitos, vahel käib külas ka. Nad vaikselt otsivad Quitosse endale elamist, kui laps suurem on, siis kolib Marena sinna. Küsisin, kas lapse isa teda toetab ka? Toetab, annab talle iga kuu 120dollarit, mille peale Marena naerda kihistas öeldes, et ega see kõik lapse peale kulu, ta paneb enda jaoks ka kõrvale :D