Esmaspäev, 22.november

Soy una bruja, ma olen nõid. Ei olnud hea mõte seda vulkaani asja torkida, täna öösel purskas Tungurahua, minu provintsi vulkaan. Õnneks ei olnud midagi väga jubedat, aga inimesi on vulkaani ümbruskonnast evakueeritud küll.

Sõnu, mis teile huvitavad võivad olla:

Ala – tiib, kaabuserv
Alma – hing
Aire – õhk, tuul
Armas – sõjavägi, vapp
Ave – lind
Asta – oda, vars, loomasarv
Bella[beja] – ilus, kaunis
Diana – äratussignaal
Hala – kiiremini!
Hale – hakka pihta!
Linda – ilus, kaunis
Lana – lambavill
Leelo – quechua keeles (pärismaalaste keel) rumal, totu :)
Mantel – laudlina
Mina – kaevandus, pliiatsisüsi
Muda – vahetusriided, tumm inimene, noorte slängis - lollike
Vara – vits, kaigas
Su – tema, nende, teie
Tema – teema, aine
ONU (Organización de las Naciones Unidas) – ÜRO (Ühinenud Rahvaste Organisatsioon)
Calzones – aluspüksid, kõlab mu meelest peaaegu nagu meie kaltsarid :D

Laupäev, 20.november

On alanud vähkide hooaeg. Mami helistas hommikul ja ütles, et papil on kõhunäärme vähk. Pidavat kaheksa sentimeetri suurune must pall olema. Kui saab, siis läheb teisipäeval operatsioonile.
Mina mõtlen, kui suhteline on maailm. Siin pakuti mulle tööd inglise keele õpetajana ühes ärihoones. Need oleks nagu järeleaitamistunnid neile, kes koolis asjale pihta ei saa. Mina ise tean väga hästi, et mu inglise keele tase ei ole üldsegi mitte hea, veel enam praegu, kui hispaania on vallutanud kõik mu keharakud. Ja ma kujutan ette, kuidas mu inglise keele õpetaja seda lugedes naeraks. Nemad siin turtsatavad selle peale ja ütlevad – ega sa neile ütlema ei pea, mis tasemel su inglise keel on, lihtsalt õpeta neile peamised asjad selgeks ja tõlgi neile mõned totakad laused nagu – mul on kõht tühi. Mõeldes kaks aastat tagasi, me ju aitasime siin koolis oma inglise keele õpetajal hispaaniast inglisesse tõlkida... Samas ma tean, kui vähesed õpetajad suudavad klassis korda luua, õpilasi end kuulama panna ja kui paljud kannatavad õpilaste vaimse vägivalla all. Ma tean, et kui sa ütled ühe vale sõna või eksid ühe pisikese asjaga, oled sa omadega läbi ja sind ei võeta enam kunagi tõsiselt. Ja ma tean, et minul ei ole kannatust töötada teismeliste tattninadega, kes teevad tunnis kõike muud, kui õpivad. VÕIB-OLLA ma lähen ja vaatan millalgi, kuidas tunnid toimuvad ja millised õpilased on.
Teine asi, mis mind naerma ajab – mind kutsuti modelliks. Maailm on täis üllatusi, siin tahetakse mind modelliks, samas kui Eestis olen ma tavaline hall hiireke. Ja see pole keegi isehakkaja, kes niisama sõnu pillub, vaid päris suur modelliagentuur. Isegi kui tahaks, ma ei saaks nõustuda. Ma ei soovi rohkem hullunuid pilke ja röövikatseid.

Reede, 19.november

Ma ei tea, kas mina tõmban õnnetust kaela või mis värk on. Kaks päeva sain rahulikul hingata. Täna mina kirjutan rahulikult blogi, kui järsku algab igavene pragin igal pool, justkui keegi pilluks kive mööda katust. Rahet sadas, vot kus see oli alles rahe, sellised suured jurakad, nagu oleks kõikide ekvadorlaste külmkappidest jääkuubikud ära varastatud. Rahele järgnes veel meeletum padukas kui seda eelnevatel päevadel on olnud. Mina rahumeeli kirjutasin edasi, katus ju parandati ometigi ära. Lähen siis vannituppa ja mida peavad minu kaunid silmad nägema – vannitoa kõrval olev sein, mida ma nii hoole ja armastusega pahteldasin, oli täiesti untsus. Vesi voolas mööda seina alla, endale pahtli sees teed rajades. Põrand oli valget vett täis ja sein sooneline. Võiks ju öelda, et mis sitasti see uuesti. Aga proovi sa ekvadorlasele seda öelda, saadavad mind ennast katusele. Ja lähengi kui vaja. Suurestuba ka ujutas, katus pidas seal kohal hästi vastu, aga kuna vihm peksis mööda ust, siis voolas selle alt nagu jõgi tuppa. Ma mäletan, et kaks aastat tagasi novembris ka sadas päris tihti. Loodan, et ülejäänud neli kuud läheb vihmapilv meist üle. Ärge nüüd arvake, et ma nii jube õnnetu ja meeleheitel olin, ei polnud. Kui kõik jube jama on, siis see ajab mind hoopis naerma. Ja ometigi, see on ju ainult vesi. Vot siis oleksin meeleheitel kui vihma asemel mõne vulkaani laava mu maja katusele potsatanud oleks.
Halbadest uudistest veel nii palju, et Edisonil on vähk. Ta oli end nii umbe joonud, et ega ma ta seletusest väga hästi aru ei saanudki, mis vähk tal on. Darwinile seletas et kõhuvähk. On ikka ka totakas, saab teada et tal on vähk ja siis veel joob nagu loom. Enda tädi on heal tasemel arst, võiks ju enne natuke rohkem uurida, kui elule adios öelda.
Käisime kinos Harry Potterit vaatamas. Täiesti hull, seal oli punt noori, kes olid lasknud endale Sigatüüka koolivormi teha. Vabandan väga, aga nad nägid oma võlurikepikeste ja keepidega nii haledad välja. Veendusin veel, et mul on üks narkarist fänn. Suht tihti, kui Mallis käin, on see tüüp ka seal ja alati ta jälgib mind. Läheb nii umbes viie meetri kaugusele, toetab ühe jala vastu seina, imeb kõrrest mingit jooki ja lihtsalt vahib. Ta on nii hirmus, pikk ja peenike, kahvatu, pikemate krussis juustega ja tal on hullumeelse pilk. Darwin ütles, et ta on Cristiani sõber või no tuttav. Nad olid koos võõrutuskeskuses, aga näha on, et seda tüüpi seal küll millestki ei võõrutatud.

Kolmapäev, 17.november

Täiesti kohutav, pühapäevast saadik on kõik päevad meeletult sadanud. Sellel pinche majal on ju katus katki, te ei oska ettegi kujutada kuidas mu suurestuba ujutas. Pühapäeval ma ärkasingi mingi imeliku tilks-tilks peale üles, läksin siis vaatama mis värk on ja oh õnnetust. Mul polnud nii palju potsikuidki kuskilt võtta, kui palju igalt poolt tilkus ja nirises. Esmaspäeval avastasin väiksema uputuse köögist ja vannitoas nirises ka vesi mööda seinu alla. Ma olin õnnetu, paganama õnnetu. Jooksin lappide ja kaussidega ringi nagu meeleheitel koduperenaine. Samas olin natuke õnnelik ka, et veel seinu ära värvinud ei olnud, muidu oleks kõik jälle untsus. Ma pole isegi väljas käinud, sest ma ei taha koju tulles avastada, et mu magamistuba ka ujutab. Niisiis olen kogu aeg kodus olnud ja kausse tühjendanud. Eile käisime maja omanikuga rääkimas ja täna hommikul tuligi koos oma pojaga katust parandama. See katus on ka üli algeline, mingi vana eterniit kuidagi üksteise peale pandud. Ma küll ei näe sinna ülesse, aga loodan, et seekord tegid väheke korralikumalt.

Pühapäev, 14.november

Lugesin vahepeal ühte raamatut, Souad „Elusalt põletatud“ ja olen jälle hämmingus. Souad on noor araabia naine, kes 17nda eluaastani uskus, et üks lehm või kits on väärt rohkem kui üks naine. Souad teadis, et nende peres peaks olema 14 last, aga neist alles oli ainult 7, kõik teised oli ta ema ära lämmatanud puhtalt sellepärast, et nad olid tüdrukud. Tüdrukud olid perekonna nuhtlus ja hirm. Hirm et nad ei saa mehele ja hirm häbi ees, kui nad tagasi koju pöörduvad kui mees neid peksab. Souad kirjutab kommetest oma külas, meeste õigusest ja aukuritegudest. Sellest kuidas kõik tüdrukud jumaldasid oma vendasid, neile vannivett keetsid, neile söögi ette kandsid, nende riiete eest hoolitsesid, hoolimata sellest, et need samad vennad tapsid perekonna au nimel oma õdesid kui need olid julenud mõnda poissi vaadata. Souad on üks vähestest, keda on õnnestunud surmast päästa. Ta kirjutas selle raamatu lootuses, et see rändab ringi kogu maailmas, et see tõlgitaks nii paljudesse keeltesse kui võimalik ja et inimesed aitaksid naisi, kes iga päev lähevad magama hirmuga, et nad homset enam ei näe. Kohati väga õudne, aga väga hea raamat.

Laupäev, 13.november

Juba mitu nädalat tagasi pidid Marena pulmad olema, aga nagu ikka, muutuvad siin plaanid kiiremini kui sa sokke vahetada jõuad. Kõigepealt pidid pulmad olema oktoobri viimasel reedel, siis novembri esimesel reedel, siis teisel, siis neljapäeval..kogu aeg tuli midagi ette, kas ei olnud peigmehel aega Ambatosse tulla või polnud kedagi, kes neid paari paneb. Lõpuks otsustati, et olgu mis on, aga 13.novembril peavad pulmad toimuma. Te kindlasti mõtlete, et miks neil sellega nii jube kiire on, et meil Eestis ikka plaanitakse aasta või pool ette – koht, söök, riided, sõrmused, kutsed ja veel sada asja. Esiteks, kuna neil on laps, keda enne abiellumist tegelikult olla ei tohiks või siis äärmisel juhul, kui saadakse teada, et laps on tulekul, peab ruttu ruttu abielluma. Niisiis on nad lootusetult hiljaks jäänud. Teiseks, Marena tahab Quitosse mehe juurde elama minna, aga enne abielu on kooselu välistatud. Ja kolmandaks, neil pole midagi plaanida ega otsida, sest pulmad toimuvad parapapapaa – KODUS! Lihtsalt kodus, suurestoas. Ma küsisin Marenalt, kust ta nii ruttu pulmakleidi leiab. Ta tegi selle peale turtsatuse ja ütles, et paneb mingi ülikonna, viigipüksid või midagi sellist. Mul oli raske oma üllatunud nägu varjata. Ütles veel, et kui ta oleks peenem, nagu enne rasedust, siis otsiks kleidi, aga nii paksuna ei taha ta isegi mitte ilus välja näha. Jah, mu perekond on naljakas, väga naljakas :D
Eile ütles mami, et ma pool üksteist hommikul sinna läheks, ma igaks juhuks helistasin hommikul üle, et kas ikka on see kell. Ei, hoopis kell üksteist. Unustasin end sättima, järsku oli kell 11.20 Pool jooksujalu läksin pere juurde, ise hirmust kange, et mind uuesti röövima ei tulda. Ma olin täiesti kindel, et kõik on juba seal ja nad on paari pandud ja kõik läbi. Aga oh üllatust, mitte kedagi ei olnud, ma olin esimene. Mis ma ikka valetan, ega see mind tegelikult väga ei üllatanudki. Vaikselt hakkas rahvast juurde tulema, peigmees jõudis ka päälinnast oma perekonnaga kohale. See naine, kes neid paari pidi panema, ei võtnud telefoni vastu, nii et Jose Luis läks teda otsima. Ma helistasin igaks juhuks Lissettele, et äkki ta on ära unustanud. Oligi, see mind ka enam ei üllata, aga poole tunni pärast jõudis ka tema kohale. Kogu Santiago(peigmees) perekond ja minu pere vanad istusid suurestoas ja mulisesid omavahel, ma tundsin end seal üsna veidralt, eelistasin pigem köögis teenija seltskonda. Teenija on täitsa muhe, kui välja arvata see, et ta süüa teha ei oska. Mami ja papi muudkui käisid ja utsitasid mind tagant – Anu, mine istu ka sinna, mine räägi juttu, sa oled nii kaunis. Lõpuks kella ühe paiku tuli Jose koos paaripanijaga(mingi nimetus tal?) Suurestuppa oli üks väike laud valge linaga pandud, sinna pani see naine hiiglasliku raamatu. Marenal olid tumepruunid viigipüksid ja tumepruun velvetjakk seljas, Santiagol beežikad viigipüksid ja heleroheline triiksärk, nagu läheks tööle. Ja siis käis kõik nii kähku, ma isegi ei mäleta, mis see naine rääkis, aga no mõlemad ütlesid ikka selge jah, panid mitme paberi peale ja sinna suurde raamatusse allkirjad, tegid ühe musi ja olidki abielus. Ei mingeid sõrmuseid. (ma usun, et päriselt ikka on sõrmused ka, aga no mis ma oma perest räägin:D) Paaripanijale pidi maksma viis või kuus dollarit, oli see vast odav pulm :D poole kõrvaga kuulsin kedagi rääkimas, et lahutamine maksab 15 dollarit. Lissette arvas et abiellumine peaks palju rohkem maksma, siis äkki kestaks kauem ka. Ja mina arvan, et lahutamine peaks ka rohkem maksma, siis ehk ei lahutaks nii paljud. Nende cedula, see on nagu meie id-kaart, sisse tehti augustajaga auk, see tähendab et need ei kehti enam. Peavad nüüd uued tegema, kus on kirjas kellega nad abielus on. Siis kõik sõid hästi kaua ja rääkisid hästi kaua nagu ikka. Pärast pakkis Marena oma asjad kokku ja õhtul läksidki Quitosse ära. Mami, papi ja tädi nutsid, arvasid nad ju et Marena ei lähegi nende juurest kunagi ära, jääbki nende „väikseks“ tüdrukuks. Marena ka nuttis, aga Pavel lohutas teda ja ütles, et ta ikka perele süüa ka prooviks teha. Kõik naljatasid selle kulul, sest ta ju ei oska süüa teha :D Pärast kui nad ära olid läinud, algas pikk jutuajamine, kuidas mami ja papi peaksid oma suhteid parandama. Mami ei kannata papi Jehoova hullustus, tahab kuusepuud ja jõule, sünnipäevasid pidada ja üldse pidutseda, aga papi on rangelt oma religioonis kinni ja ei taha sellest midagi kuuldagi. Kõik muudkui õpetasid ja seletasid, mami porises omaette nagu väike tüdruk, et temale ei meeldi see religioon ja tema ei lähe papiga koos nendele koosolekutele ja tema nägi üks päev tänaval ühte meest, kes iga sammu juures pomises – jehoova, jehoova, jehoova – ja tema kardab, et papi läheb ka varsti nii hulluks. Peagi võeti Jose Luis ja Cristina ette, ega nende suhe ka just hiilgav pole, pealegi on Cristina rase. Paveli pruut ona ka rase, neil on Cristinaga üks kuu vahet. Marena ja Andrea(teine õde, kes USAs elab) tütardel on ka üks kuu vahet. Ma ei oskagi midagi öelda, väga huvitav jutuajamine, kuidas kuuekümnendates inimesi õpetatakse nendevahelisi suhteid parandama.

Reede, 12.november

Täna on Ambato iseseisvuspäev, mille auks toimub paraad. See on õpilasparaad, milles osalevad enamasti kõik linna koolid ja vahel ka koolid väljastpoolt linna. Igas linnas toimub tema iseseisvuspäeval samasugune õpilasparaad. Meil siin toimus see kesklinnas piki peatänavat. Kohale peab minema ikka tunnike või rohkem enne algust, et istekoht saada, mille eest maksad ühe dollari. Kui enam kohti ei ole või ühte dollarit maksta ei raatsi, peab teiste jalgade ees alfaldil istuma. Enne paraadi algust patrullivad politseid kogu tänava läbi, kontrollivad et kõigil kohad oleks ja keegi tee peal paraadile ette ei jääks. Esimesena tuleb Ambato muusika konservatoorim, pärast seda tuleb suur-suur lipp, kus peal on kõikide koolide logod ja mida hoiab igast koolist üks esindaja. Siis tulevad järjest koolid. Kõigepealt tuleb koolisilt, siis bastonerad – tüdrukud, kellel on käes miskisugusest rauast pulk, mille otsas on kahest erinevat värvi lõngast tutsakas ja siis nad teevad sellega igasugu liigutusi. Ma ütleks et tantsivad, aga see pole tantsimine, nad rohkem nagu kõnnivad sellise pool marssiva sammuga ja siis viibutavad seda pulka. Pärast bastonerasid tuleb terve trobikond trummipoisse ja nende järgi kohe sama suur trobikond tüdrukuid, kes mängivad ühte pilli, mille nimi mul meelde ei tule. See pill, millel ühe pulgaga klahvide peal mängitakse. Pärast pillimängijaid on igal koolil viimase kursuse õpilased, kes tavalises koolivormis marsivad. Kõikidel eelmistel on igal koolil enda kujundatud vormid seljas. Kõige lõpus tulevad mõned õpetajad, kes ka niisama marsivad, Kõikidel bastoneradel on samasugune kava ja kõik pillimängijad mängivad sama muusikat. Ainus erinevus ongi riietus, no ja kui on poistekool, siis neil pole bastonerasid või kui on tüdrukutekool, siis neil mängivad trumme tüdrukud. Kõikidel oli surmanägu peas, kohutav. Ma saan aru, et päike kõrvetab, on jube palav ja nad on väsinud, aga natukenegi võiks ju naeratada. Kogu selle paraadi keskel siblivad veel ringi inimesed, kes maha kukkunud trummipulke õpilastele tagasi annavad, neil otsaesist tupsutavad, neile vett annavad. Tee äärtes käivad ringi vee, kommide, nätsude, kartulikrõpsude, popkorni ja muu sellise nänni müüjad. Kuna päike paistab lagipähe, siis on ka palju päikeseprillide, päikesevarjude, nokamütside, kaabude müüjaid.

Laupäev, 6.november

Käisime kõrval linnas Latacungas Mama Negral – must ema. See on paraadi taoline üritus, kus osalevad külade bändid ja rahvatantsugrupid. Nende eesmärgiks on tantsimine, pillide mängimine ja mis kõige tähtsam - tasuta alkoholi jagamine. Ürituse lõpuks enam keegi väga tantsida või muusikat teha ei tahtnudki, enamasti olid paraadil osalejad ise ka juba purjus ja lihtsalt põikasid rahva seast läbi ja kallutasid kellegi suule oma pudeleid. Kõigil neil on oma traditsioonilised riided seljas ja pudelid käes. See alkohol mida nad jagasid, ei ole mingi poest ostetud rumm või viin, vaid päris Ecuadori traditsiooniline puhas alkohol. Paljud mehed on end naisteks maskeerinud, ära meikinud, parukad pähe ja kleidid selga pannud. Nad käivad ringi ja räuskavad, või “peksavad” inimesi peenikese nahast nööriga ja loomulikult jagavad ka alkoholi. Kui keegi tahab, et talle alkoholi antaks, peab ta aitäh karjuma. On ka klounideks makeerunuid. Siis on neljane meeste grupp, kolm neist on valgetes riietes ja nende näod on valge sinise ja punase triibuliseks värvitud, seljas on neil nii-öelda tiivad, mis igasugu kulla ja karraga ära kaunistatud. Nemad on hingepuhastajad, jooksevad kellegi ümber ja hakkavad teda umbrohututsakate, loomasarvede, surnud merisea või värviliste kepikestega “puhastama” ise sealjuures midagi mõmisedes. Rituaal lõppeb sellega, et neljas kaasas olev mees võtab lonksu alkoholist ja puristab selle kõik puhastatavale peale, tavaliselt näkku. Minu hing sai ka puhastatud, mistõttu ma hiljem nagu tõhk alkoholi järele haisesin. Veel käivad teatud maa tagant mehed, kes seljas siga kannavad. Mitte elus siga, tegelikult on see rohkem nagu seanahk või no igatahes on siga seest tühjaks tehtud ja ta siis rauast kolakatega sellele mehele selga pandud. See siga on igatimoodi puuviljade, juurviljade, alkoholipudelite, lipukeste, merisigade ja kanadega ära kaunistatud. Kokku on see üks suur jurakas ja mul oli nendest meestest, kes seda kolakat kandma pidid, jube kahju. Muidugi oli tal kuskil kolm meest veel igaks juhuks kõrval, kui abi vaja. Nad kõik olid ühtemoodi riides ja nende näod olid mustaks värvitud. Sellele üritusele oli kokku tulnud meeletult meeletult palju rahvast, enamasti noori. Arvata võib ju miks - ega tasuta alkoholi just iga päev ei jagata. Kuid see pole ainus põhjus, see on üritus, kus politseid midagi ei keela. Ehk siis rahvas räuskab ja möllab hullu moodi. Mina, kes ma olin sellel üritusel esimest korda, tahtsin muidugi pilte teha. Kahjuks mul see väga ei õnnestunud, kuna inimesed mässasid keset teed tantsijate vahel ja no kuidagi ei andnud midagi eristada ja häid pilte saada. Lõpuks ronisin toolide peale ja üritasin seal midagi filmida. Kui Eestis tänaval midagi sellist toimuks, siis oleks kogu riigi politseid kohal – see möll sarnaneb kohe kohe algavale mässule. Üsna minu kõrval oli üks punt saksa tüdrukuid. Mõned neist nautisid tasuta vägijooki ikka mõnuga, mistõttu hiljem neid toolide peal suu lahti magamas või mõne eriti libekeelse kuti süles võis näha. Ma ütlesin ühele neist, et nad ettevaatlikumad oleks, mille peale ta naeris ja ütles, et nad on ju sõpradega. Erinevalt minust ei ole nad kursis igasugu juhtumitega siin ja ei tea, et siin ei või sa usaldata isegi mitte oma “sõpru”, sest need samad sõbrad kasutavad sind hiljem kurja moodi ära. Üsna paraadi lõpus tuli ka ürituse peategelane Mama Negra. Nime järgi võiks ju arvata, et ta on mustanahaline naine, aga tegelikult on see üks mustaks värvitud mees, kellel värviliste kivikestega must parukas peas, roosad sitsisatsilised riided seljas, ühes käes nukk ja teises käes pudeli taoline asi, millest ta mingid vedelikku rahva sekka pritsis. Mama Negra istus hobusel ja tema kõrval käis viis samasuguste riidete ja mustaks värvitud nägudega meest.
Õhtul käisime kinos “Eat, pray, love” vaatamas. Meie Gracega ikka vaatsime, poisid jäid poole filmi peal magama. Ah teate, meil on siin juba jõulu käes, Malli ees on suur kuusk püsti pandud, inimesed panevad ka aegamisi kuuskesi välja ja kaunistavad aknaid. Kõik telekanalid on jõulureklaame täis. Algab varakult ja kestab kauem kui teil seal. Ohohohoo, Merry Christmas.

Neljapäev. 4.november

Ma olen siia tulekust saadik Darwinile öelnud, et ta oma tööriistad ja muu koli sellest autoremonditöökojaks muudetud toast välja koliks. Loomulikult ta seda siiani teinud ei ole, pigem on sinna rohkem koli juurde tulnud. Ja ma saan aru, et seda olekski temalt liiga plaju paluda, võttes arvesse, et mind häirib iga apelsiniseeme põrandal samas kui tema ei märka isegi mitte maha kukkunud apelsini(see käib enamiku ekvadorlaste kohta). Darwin viskas suurema koli nagu kaks vana ja roostetanud külmkappi, vanad ja hallitanud diivanid, närakad autoistmed, katkised kapid...autokasti ja viis minema, ise samas saladuslikult kadudes. Jäingi üksinda tema pahna koristama ja organiseerima. Ma oleks tagasihoidlik öeldes, et ma olin nagu sitahäda keset kogu seda jama. Võiks öelda, et ainukesed asjad, mis ma ära tundsin olid kaks käulat ratast, akutrell, survepesur, autoakud, puur, haamer ja kõlarid. Muidugi ka igasugused mutrid, naelad ja kruvid, mida ma kõige muu rauast koli seest välja nokkisin ja neile süsteemi aretasin. Seal oli kõikvõimalikke värvi- ja mingi vedelikupotsikuid, mille vajalikkusest mul õrna aimugi polnud, mulle tundmatuid tööriistu, veelkord potsikuid, autojuppe ja ma ei mäletagi enam mida kõike veel. Kõik tassisin õue ühe eriti näraka vana kapi sisse. Õhtul kui mina kõigega lõpetanud ja sigaväsinud olin, tuleb Darwin ja ütleb kui tubli ma olen. Ma oleks tahtnud ta ära süüa!
Minu tuju tõstmiseks pidime laadale minema, et midagi ilusat koju osta. Auto hakkas juksima, jäi keset suurt teed seisma ja enam tööle ei läinud. Taga oli pikk rodu tuututavaid taksosid ja kurjasid pilke, aga auto käima ei läinud. Tee äärde ka lükata ei saanud, sest kõik tee ääred olid lihtsalt pargitud autosid täis. Ma siis istusin rooli ja Darwin hakkas lükkama. Tegelikult võis see ikka pagana naljakas vaatepilt olla – üks totakalt naeratav blond roolis, taga üksinda lükkamisest näost punetav mees. Kui Cabinase juurde jõudsime, nägi meid naerust kõveras Jose Luis ja jooksis ka appi. Sealt läks tee allamäge ja auto läks käima - laadale ja elu ilus.

Kolmapäev, 3.november

Nüüd ma saan aru, kui emps ütles, et tal on kodus mees, aga ikkagi peab tema ise kõik meeste tööd ära tegema. Mul on ka kodus üks mees, aga ikkagi pean mina ise kõike tegema. Kui ei tee mina, ei tee ka tema ja kui ma hakkan tegema, siis jäängi üksi tegema. Jah ma tean, et ta on autodega nagu orav rattas ja eks keegi peabki ju raha ka teenima, aga vahel siiski vingun. Niisiis hakkas Anu remonti tegema. Tahtsin ühte seina pahteldama hakata, kraapisin vana värvi maha, aga värvi asemel tuli hoopis pool seina küljest ära. Ilmselgelt liialdan, päris pool seina ka nüüd mitte, aga üsna suured augud jäid küll. See on vannitoa kõrval olev sein ja kui ma sinna niiskusetõket panin, siis oh juudas kus see vahutas ja kees, keetis loodedavasti kõik seened ja bakterid ja elajad välja. Tsementisin augud kinni ja hakkasin pahteldama. Ega ma kunagi varem seda ju teinud ei ole, nii et suhteliselt naljakalt kukkus välja. Darwin naeris, arvas et ta teeb paremini ja hakkas ka pahteldama. Ma nüüd ei teagi kohe, see tema pahteldamine oli igatahes hullem kui minu oma ja ma nimetaks seda pigem plätserdamiseks. Kurb oli seda plätserdust vaadata, otsustasin selle ilusaks teha. Nii ma siis jagelesin mitu-mitu tundi ja hakkama sain – tulemus oli mulle endalegi üllatav, võin vist natuke uhkegi olla :) Ma peaks tänulik oleme, et meil kodus pidevalt remont käib ja ma seda kogu aeg NÄINUD olen :D
Ja teiseks saan ma nüüd aru, miks empsile telekas ei meeldi. Mulle ka ei meeldi, sest niikui see tööle panna, jääb Darwin seda kohe vahtima. Ükskõik kas sealt tulevad uudised, multikad, märulifilm, komöödia, draama...ta on alati sellest kastikesest võlutud. Ja proovigu ma siis talle midagi seal kõrval seletada, kõik jookseb mööda külge maha, mitte ükski sõna ei jõua kõrva. Mehed!

Teisipäev, 2.november

Juba septembris rääkisin Darwinile, et ma tahan hingedepäeval surnuaeda minna. Läksimegi, kõigepealt Pilahuini surnuaeda. See on väike küla maakohas. Vana traditsiooni kohaselt söövad pärismaalased(edaspidi indigenad [indihenad], mulle on see sõna mugavam kasutada) hingedepäeval oma esivanemate haudadel ja jätavad neile toitu nagu meie setudki. Tavaliselt viiakse haudadele merisea või jänese praadi kartuli, riisi ja maisiga, joogiks keedetakse colada-moradat, mis on sarnane kissellile. Nii palju kui mina aru olen saanud ja mõistatanud, siis on seal sees manna. Kui ma Darwinilt küsisin, kas seal sees on manna, ei teadnud ta mis see on ja jauras midagi mingist spetsiaalsest jahust, mis seal sees pidavat olema. Jahu joogi sees? Ja põhilise osa moodustavad puuviljad. Kahjuks on see traditsioon kadumas, väga vähestes kohtades peetakse sellest veel kinni. Pilahuinis seda väga näha ei olnud, kuigi oli ka erandeid. Üldiselt käis surnuaias meeletu lärm ja trall. Enamasti joodi ja mitte colada-moradat, vaid veini ja muud alkoholi. Sellest tingitud ka kogu see trall. Et joogised indigenad liiga hoogu ei läheks, olid valves politseid. Haudasid oli igasuguseid, oli selliseid nagu meil Eestis ja selliseid nagu te seebikatest näinud olete – tsemendist seinad ja nende sees tihedalt hauad. Hauaplaadid olid väga huvitavad, enamasti oli nendel kujutatud Kristust või mõnda muud püha tegelast, ka oli kujutatud lehekülgi piiblist, ingleid ja lisatud väikseid kuntslillekesi. Hauaplaadid on kõik klaasi taga. Mõlemal pool hauaplaati on lillede jaoks vaasid seina küljes. Samuti oli maha ehitatud tsemendist haudasid ja need keraamiliste plaatidega ümbritsetud.
Edasi läksime Ambato linna surnuaeda. Seal nii kirev seltskond ei olnud, indigenaid eriti ei olnud, aga rahvast oli küll palju. See surnuaed oli nagu linna sisse ehitatud teine linn. Seal nii palju meie moodi haudasid ei olnud. Darwin ei olnud ka kunagi surnuaias käinud: neil õnneks pole keegi ära surnud, isegi vanavanavanemad on elus. Nii me siis koos ahetasime ja imestasime. Juba alguses oli igasugu huvitavaid haudasid..ma ei oska sobivat sõna leida, ei saa ju öelda ühe kivist seina kohta, mille sees on terve ühe perekonna hauad, lihtsalt haud!? Loodan, et olete facebookist pilte vaadanud ja mõistate. Igatahes mida rohkem surnuaia keskele me liikusime, seda suuremaks ja vägevamaks muutusid hauad. Enamikud olid nii umbes kahe poole meetri kõrgused, oli ühe-, kahe-, kolme- ja rohkemgi realisi, olenevalt kui suur on perekond. Niisiis igal perekonnal on oma sein, kus on kõigi pereliikmete hauad. Või siiski, rikkamatel on, kellel pole raha enda perekonnale midagi sellist ehitada lasta, lähevad ühe suure ja pika ühisseina/haua sisse. Või äkki peaks neid hoopis tsemendist kastideks nimetama? Kui on ühe perekonna oma, siis on tavaliselt üleval ääres perekonnanimi. Paljudel oli nii-öelda haua katusel rist või Kristus, leidus ka elusuuruses jumala ja inglite kujusid. Nagu ma ütlesin, muutusid hauad aina vägevamateks. Mõndadel olid kaunistuseks sambad äärtes, mõned olid keraamiliste plaatidega ümbritsetud, mõned olid klaasist majakese sees, mõned olid täies hiilguses marmorist ehitatud.. Lõpuks olid täiesti normaalses suuruses majad, aga mitte ka päris lihtsalt neli seina ja katus peal, vaid igasugu huvitavad ja keerukad. Neid ümbritses väike aed muru, lillede ja kujukestega. Mõne maja uksed olid lahti, nii et ma sain sisse piiluda, seal olid ikka maast laeni kõik seinad haudasid täis. See oli tõesti nagu linn, surnute linn ja seal käiks justkui perekondade vahel võistlus, kellel on suurem ja uhkem surnute maja/haud, haud-maja.

Esmaspäev, 1.november

Praegu toimub siin Ambatos feria de finados ehk laat. On kolm laata erinevates kohtades. Kõige suurem on minu kodu lähedal. Käisime Gracega kõik kolm laata läbi. Esimene kus käisime oli suhteliselt väike ja seal polnud midagi toredat, sellest hoolimata suutsime ühe kommionuga – müüs teine šhokolaadi-alkoholi komme – sõprust teha ja lasime heal maitsta, tasuta. Minu hooletuse tõttu oleks meid suure tõenäosusega paljaks varastatud. Panin 20dollarit pükste esitaskusse, aga see paganas tahtis sealt välja kippuda. Õnneks üks naine bussis ütles mulle vaikselt, et ma oma raha paremini peidaks, vargad juba vesistavad suud. Ärge nüüd mõelge, et ma hooletu olen. Ei, aga ei saa ju kogu raha ühte kohta peita, suurem osa koos muu väärtuslikuga, nagu telefon, läheb ikka parapapaa – rindade vahele peitu – jah, suur osa tüdrukutest näeb seetõttu välja nagu piima täis udaratega lehmad. Niisiis alati kui välja minna, peab kaasa võtma võimalikult vähe, aga piisavalt raha ning selle kõikvõimalikesse kohtadesse ära jagama. See on suhteliselt tüütu, igatsen turvalisust, tahaks rahakott näpus ringi jalutada. Miks ma ütlen piisavalt raha? Sest kui sa mõnele vargale silma jääd, ja mina olen siin üsnagi atraktiivne mitte ainult varastele vaid kõigile, siis oh õnnetust kui neil sult midagi varastada pole. Ehk siis sinu enda heaolu tõttu oleks tore, kui sul vähemalt 5dollarit loovutada oleks. Teiseks läksime minu kodu lähedale laadale. See on suur, kuskil poole kilomeetri pikkusel teelõigul on mõlemal pool teed tihedalt väiksed müügiputkad. Mitte ainult üks teelõik, kaks kõrvuti asuvat teelõiku. Ja need müügiputkad ei ole mingid kohale sõitnud vagunid, vaid ise puust kokku klopsitud tarad ja peale visatud kas mingi riie, kile või kartulikoti moodi asi. See laat jääb siia üheks nädalaks, kõik müüjad ööbivad seal samas, tõmbavad oma asjad koomale, panevad riide ette ja magavadki või siis parimal juhul ööbivad autos. Mida laadal müüakse? Kõiiike, mida ette kujutada oskate - kõiksuguseid riideid, jalanõusid, küünlaid, maale, toidunõusid, vaipu, koerakuute, filme, muusikat, lilli ja muid taimi, mänguasju, hügieenitarbeid, lõhnaõlisid, kõiksuguseid söögitegemistarbeid, igasugu puust ja plastmassist vidinaid, kujukesi ehk igasuguseid dekoratiivasjakesi...meeletutes kogustes! Loomulikult ei puudu söök, seda tehakse ka iga nurga peal, on igasugu huvitavat ja mulle seni tundmatud toitu. Ja kõik on ODAV! Valetasin, vaibad on kallid. Kogu laada läbikäimine võttis meil aega kolm ja pool tundi, no me ikka proovisime ka üht koma teist ja kauplesime ägedalt hinda alla. Või siiski, Grace kauples, mina eriline kaupleja ei ole, mulle ei meeldi seda teha. Kuigi ma tean, et ma peaksin, sest mind kui välismaalast nähes, pannakse hinnale mõnus jurakas otsa. Seega võin ma alati rohkem kui 90% kindel olla, et mind tahetakse minu teadmatuse tõttu lihtsalt röövida. Mhh, aga see ei lähe neil enam nii kergelt läbi, sest ma ikka juba tean ka, mis kui palju enamvähem maksab. Näiteks ühes kohas öeldi meile, et saapad maksavad 23dollarit, teises kohas maksid samad saapad 17dollarit...teises kohas oli müüa seljaga kui ma küsisin. Ma oleks nii väga tahtnud sellest laadast pilti teha, aga kus rahvast seal vargaid. Ja rahvast on seal meeletult, eriti õhtuti, siis ei saa ennast ümbergi pöörata, üsna võimatu on midagi vaadata ja veel vähem osta, käib kohutav lärm ja kõik tallavad sul varvaste peal. Veel on siin novembri kuus mingi eriti nõme komme: poisid ostavad laadalt mängupüstolid millega siis tüdrukutele väikseid plastmass kuulikesi mööda sääri paugutavad ja oii kui valus see on. Oh õnne kuidas ma vihast tulitan, kui keegi minu jalgu sihib, mille peale ühed poisid kartlikult pomisesid, et küll on ikka tige gringa. Käisime veel kolmandal laadal, see nii tore ei olnud, ülekaalus olid söögikohad ja omaarust humoristid tegid nalja. Õhtul aga toimus seal kontsert kuhu me ka end kohale venitasime.