Soy una bruja, ma olen nõid. Ei olnud hea mõte seda vulkaani asja torkida, täna öösel purskas Tungurahua, minu provintsi vulkaan. Õnneks ei olnud midagi väga jubedat, aga inimesi on vulkaani ümbruskonnast evakueeritud küll.
Sõnu, mis teile huvitavad võivad olla:
Ala – tiib, kaabuserv
Alma – hing
Aire – õhk, tuul
Armas – sõjavägi, vapp
Ave – lind
Asta – oda, vars, loomasarv
Bella[beja] – ilus, kaunis
Diana – äratussignaal
Hala – kiiremini!
Hale – hakka pihta!
Linda – ilus, kaunis
Lana – lambavill
Leelo – quechua keeles (pärismaalaste keel) rumal, totu :)
Mantel – laudlina
Mina – kaevandus, pliiatsisüsi
Muda – vahetusriided, tumm inimene, noorte slängis - lollike
Vara – vits, kaigas
Su – tema, nende, teie
Tema – teema, aine
ONU (Organización de las Naciones Unidas) – ÜRO (Ühinenud Rahvaste Organisatsioon)
Calzones – aluspüksid, kõlab mu meelest peaaegu nagu meie kaltsarid :D
23 November, 2010
Laupäev, 20.november
On alanud vähkide hooaeg. Mami helistas hommikul ja ütles, et papil on kõhunäärme vähk. Pidavat kaheksa sentimeetri suurune must pall olema. Kui saab, siis läheb teisipäeval operatsioonile.
Mina mõtlen, kui suhteline on maailm. Siin pakuti mulle tööd inglise keele õpetajana ühes ärihoones. Need oleks nagu järeleaitamistunnid neile, kes koolis asjale pihta ei saa. Mina ise tean väga hästi, et mu inglise keele tase ei ole üldsegi mitte hea, veel enam praegu, kui hispaania on vallutanud kõik mu keharakud. Ja ma kujutan ette, kuidas mu inglise keele õpetaja seda lugedes naeraks. Nemad siin turtsatavad selle peale ja ütlevad – ega sa neile ütlema ei pea, mis tasemel su inglise keel on, lihtsalt õpeta neile peamised asjad selgeks ja tõlgi neile mõned totakad laused nagu – mul on kõht tühi. Mõeldes kaks aastat tagasi, me ju aitasime siin koolis oma inglise keele õpetajal hispaaniast inglisesse tõlkida... Samas ma tean, kui vähesed õpetajad suudavad klassis korda luua, õpilasi end kuulama panna ja kui paljud kannatavad õpilaste vaimse vägivalla all. Ma tean, et kui sa ütled ühe vale sõna või eksid ühe pisikese asjaga, oled sa omadega läbi ja sind ei võeta enam kunagi tõsiselt. Ja ma tean, et minul ei ole kannatust töötada teismeliste tattninadega, kes teevad tunnis kõike muud, kui õpivad. VÕIB-OLLA ma lähen ja vaatan millalgi, kuidas tunnid toimuvad ja millised õpilased on.
Teine asi, mis mind naerma ajab – mind kutsuti modelliks. Maailm on täis üllatusi, siin tahetakse mind modelliks, samas kui Eestis olen ma tavaline hall hiireke. Ja see pole keegi isehakkaja, kes niisama sõnu pillub, vaid päris suur modelliagentuur. Isegi kui tahaks, ma ei saaks nõustuda. Ma ei soovi rohkem hullunuid pilke ja röövikatseid.
Mina mõtlen, kui suhteline on maailm. Siin pakuti mulle tööd inglise keele õpetajana ühes ärihoones. Need oleks nagu järeleaitamistunnid neile, kes koolis asjale pihta ei saa. Mina ise tean väga hästi, et mu inglise keele tase ei ole üldsegi mitte hea, veel enam praegu, kui hispaania on vallutanud kõik mu keharakud. Ja ma kujutan ette, kuidas mu inglise keele õpetaja seda lugedes naeraks. Nemad siin turtsatavad selle peale ja ütlevad – ega sa neile ütlema ei pea, mis tasemel su inglise keel on, lihtsalt õpeta neile peamised asjad selgeks ja tõlgi neile mõned totakad laused nagu – mul on kõht tühi. Mõeldes kaks aastat tagasi, me ju aitasime siin koolis oma inglise keele õpetajal hispaaniast inglisesse tõlkida... Samas ma tean, kui vähesed õpetajad suudavad klassis korda luua, õpilasi end kuulama panna ja kui paljud kannatavad õpilaste vaimse vägivalla all. Ma tean, et kui sa ütled ühe vale sõna või eksid ühe pisikese asjaga, oled sa omadega läbi ja sind ei võeta enam kunagi tõsiselt. Ja ma tean, et minul ei ole kannatust töötada teismeliste tattninadega, kes teevad tunnis kõike muud, kui õpivad. VÕIB-OLLA ma lähen ja vaatan millalgi, kuidas tunnid toimuvad ja millised õpilased on.
Teine asi, mis mind naerma ajab – mind kutsuti modelliks. Maailm on täis üllatusi, siin tahetakse mind modelliks, samas kui Eestis olen ma tavaline hall hiireke. Ja see pole keegi isehakkaja, kes niisama sõnu pillub, vaid päris suur modelliagentuur. Isegi kui tahaks, ma ei saaks nõustuda. Ma ei soovi rohkem hullunuid pilke ja röövikatseid.
Reede, 19.november
Ma ei tea, kas mina tõmban õnnetust kaela või mis värk on. Kaks päeva sain rahulikul hingata. Täna mina kirjutan rahulikult blogi, kui järsku algab igavene pragin igal pool, justkui keegi pilluks kive mööda katust. Rahet sadas, vot kus see oli alles rahe, sellised suured jurakad, nagu oleks kõikide ekvadorlaste külmkappidest jääkuubikud ära varastatud. Rahele järgnes veel meeletum padukas kui seda eelnevatel päevadel on olnud. Mina rahumeeli kirjutasin edasi, katus ju parandati ometigi ära. Lähen siis vannituppa ja mida peavad minu kaunid silmad nägema – vannitoa kõrval olev sein, mida ma nii hoole ja armastusega pahteldasin, oli täiesti untsus. Vesi voolas mööda seina alla, endale pahtli sees teed rajades. Põrand oli valget vett täis ja sein sooneline. Võiks ju öelda, et mis sitasti see uuesti. Aga proovi sa ekvadorlasele seda öelda, saadavad mind ennast katusele. Ja lähengi kui vaja. Suurestuba ka ujutas, katus pidas seal kohal hästi vastu, aga kuna vihm peksis mööda ust, siis voolas selle alt nagu jõgi tuppa. Ma mäletan, et kaks aastat tagasi novembris ka sadas päris tihti. Loodan, et ülejäänud neli kuud läheb vihmapilv meist üle. Ärge nüüd arvake, et ma nii jube õnnetu ja meeleheitel olin, ei polnud. Kui kõik jube jama on, siis see ajab mind hoopis naerma. Ja ometigi, see on ju ainult vesi. Vot siis oleksin meeleheitel kui vihma asemel mõne vulkaani laava mu maja katusele potsatanud oleks.
Halbadest uudistest veel nii palju, et Edisonil on vähk. Ta oli end nii umbe joonud, et ega ma ta seletusest väga hästi aru ei saanudki, mis vähk tal on. Darwinile seletas et kõhuvähk. On ikka ka totakas, saab teada et tal on vähk ja siis veel joob nagu loom. Enda tädi on heal tasemel arst, võiks ju enne natuke rohkem uurida, kui elule adios öelda.
Käisime kinos Harry Potterit vaatamas. Täiesti hull, seal oli punt noori, kes olid lasknud endale Sigatüüka koolivormi teha. Vabandan väga, aga nad nägid oma võlurikepikeste ja keepidega nii haledad välja. Veendusin veel, et mul on üks narkarist fänn. Suht tihti, kui Mallis käin, on see tüüp ka seal ja alati ta jälgib mind. Läheb nii umbes viie meetri kaugusele, toetab ühe jala vastu seina, imeb kõrrest mingit jooki ja lihtsalt vahib. Ta on nii hirmus, pikk ja peenike, kahvatu, pikemate krussis juustega ja tal on hullumeelse pilk. Darwin ütles, et ta on Cristiani sõber või no tuttav. Nad olid koos võõrutuskeskuses, aga näha on, et seda tüüpi seal küll millestki ei võõrutatud.
Halbadest uudistest veel nii palju, et Edisonil on vähk. Ta oli end nii umbe joonud, et ega ma ta seletusest väga hästi aru ei saanudki, mis vähk tal on. Darwinile seletas et kõhuvähk. On ikka ka totakas, saab teada et tal on vähk ja siis veel joob nagu loom. Enda tädi on heal tasemel arst, võiks ju enne natuke rohkem uurida, kui elule adios öelda.
Käisime kinos Harry Potterit vaatamas. Täiesti hull, seal oli punt noori, kes olid lasknud endale Sigatüüka koolivormi teha. Vabandan väga, aga nad nägid oma võlurikepikeste ja keepidega nii haledad välja. Veendusin veel, et mul on üks narkarist fänn. Suht tihti, kui Mallis käin, on see tüüp ka seal ja alati ta jälgib mind. Läheb nii umbes viie meetri kaugusele, toetab ühe jala vastu seina, imeb kõrrest mingit jooki ja lihtsalt vahib. Ta on nii hirmus, pikk ja peenike, kahvatu, pikemate krussis juustega ja tal on hullumeelse pilk. Darwin ütles, et ta on Cristiani sõber või no tuttav. Nad olid koos võõrutuskeskuses, aga näha on, et seda tüüpi seal küll millestki ei võõrutatud.
Kolmapäev, 17.november
Täiesti kohutav, pühapäevast saadik on kõik päevad meeletult sadanud. Sellel pinche majal on ju katus katki, te ei oska ettegi kujutada kuidas mu suurestuba ujutas. Pühapäeval ma ärkasingi mingi imeliku tilks-tilks peale üles, läksin siis vaatama mis värk on ja oh õnnetust. Mul polnud nii palju potsikuidki kuskilt võtta, kui palju igalt poolt tilkus ja nirises. Esmaspäeval avastasin väiksema uputuse köögist ja vannitoas nirises ka vesi mööda seinu alla. Ma olin õnnetu, paganama õnnetu. Jooksin lappide ja kaussidega ringi nagu meeleheitel koduperenaine. Samas olin natuke õnnelik ka, et veel seinu ära värvinud ei olnud, muidu oleks kõik jälle untsus. Ma pole isegi väljas käinud, sest ma ei taha koju tulles avastada, et mu magamistuba ka ujutab. Niisiis olen kogu aeg kodus olnud ja kausse tühjendanud. Eile käisime maja omanikuga rääkimas ja täna hommikul tuligi koos oma pojaga katust parandama. See katus on ka üli algeline, mingi vana eterniit kuidagi üksteise peale pandud. Ma küll ei näe sinna ülesse, aga loodan, et seekord tegid väheke korralikumalt.
Pühapäev, 14.november
Lugesin vahepeal ühte raamatut, Souad „Elusalt põletatud“ ja olen jälle hämmingus. Souad on noor araabia naine, kes 17nda eluaastani uskus, et üks lehm või kits on väärt rohkem kui üks naine. Souad teadis, et nende peres peaks olema 14 last, aga neist alles oli ainult 7, kõik teised oli ta ema ära lämmatanud puhtalt sellepärast, et nad olid tüdrukud. Tüdrukud olid perekonna nuhtlus ja hirm. Hirm et nad ei saa mehele ja hirm häbi ees, kui nad tagasi koju pöörduvad kui mees neid peksab. Souad kirjutab kommetest oma külas, meeste õigusest ja aukuritegudest. Sellest kuidas kõik tüdrukud jumaldasid oma vendasid, neile vannivett keetsid, neile söögi ette kandsid, nende riiete eest hoolitsesid, hoolimata sellest, et need samad vennad tapsid perekonna au nimel oma õdesid kui need olid julenud mõnda poissi vaadata. Souad on üks vähestest, keda on õnnestunud surmast päästa. Ta kirjutas selle raamatu lootuses, et see rändab ringi kogu maailmas, et see tõlgitaks nii paljudesse keeltesse kui võimalik ja et inimesed aitaksid naisi, kes iga päev lähevad magama hirmuga, et nad homset enam ei näe. Kohati väga õudne, aga väga hea raamat.
Laupäev, 13.november
Juba mitu nädalat tagasi pidid Marena pulmad olema, aga nagu ikka, muutuvad siin plaanid kiiremini kui sa sokke vahetada jõuad. Kõigepealt pidid pulmad olema oktoobri viimasel reedel, siis novembri esimesel reedel, siis teisel, siis neljapäeval..kogu aeg tuli midagi ette, kas ei olnud peigmehel aega Ambatosse tulla või polnud kedagi, kes neid paari paneb. Lõpuks otsustati, et olgu mis on, aga 13.novembril peavad pulmad toimuma. Te kindlasti mõtlete, et miks neil sellega nii jube kiire on, et meil Eestis ikka plaanitakse aasta või pool ette – koht, söök, riided, sõrmused, kutsed ja veel sada asja. Esiteks, kuna neil on laps, keda enne abiellumist tegelikult olla ei tohiks või siis äärmisel juhul, kui saadakse teada, et laps on tulekul, peab ruttu ruttu abielluma. Niisiis on nad lootusetult hiljaks jäänud. Teiseks, Marena tahab Quitosse mehe juurde elama minna, aga enne abielu on kooselu välistatud. Ja kolmandaks, neil pole midagi plaanida ega otsida, sest pulmad toimuvad parapapapaa – KODUS! Lihtsalt kodus, suurestoas. Ma küsisin Marenalt, kust ta nii ruttu pulmakleidi leiab. Ta tegi selle peale turtsatuse ja ütles, et paneb mingi ülikonna, viigipüksid või midagi sellist. Mul oli raske oma üllatunud nägu varjata. Ütles veel, et kui ta oleks peenem, nagu enne rasedust, siis otsiks kleidi, aga nii paksuna ei taha ta isegi mitte ilus välja näha. Jah, mu perekond on naljakas, väga naljakas :D
Eile ütles mami, et ma pool üksteist hommikul sinna läheks, ma igaks juhuks helistasin hommikul üle, et kas ikka on see kell. Ei, hoopis kell üksteist. Unustasin end sättima, järsku oli kell 11.20 Pool jooksujalu läksin pere juurde, ise hirmust kange, et mind uuesti röövima ei tulda. Ma olin täiesti kindel, et kõik on juba seal ja nad on paari pandud ja kõik läbi. Aga oh üllatust, mitte kedagi ei olnud, ma olin esimene. Mis ma ikka valetan, ega see mind tegelikult väga ei üllatanudki. Vaikselt hakkas rahvast juurde tulema, peigmees jõudis ka päälinnast oma perekonnaga kohale. See naine, kes neid paari pidi panema, ei võtnud telefoni vastu, nii et Jose Luis läks teda otsima. Ma helistasin igaks juhuks Lissettele, et äkki ta on ära unustanud. Oligi, see mind ka enam ei üllata, aga poole tunni pärast jõudis ka tema kohale. Kogu Santiago(peigmees) perekond ja minu pere vanad istusid suurestoas ja mulisesid omavahel, ma tundsin end seal üsna veidralt, eelistasin pigem köögis teenija seltskonda. Teenija on täitsa muhe, kui välja arvata see, et ta süüa teha ei oska. Mami ja papi muudkui käisid ja utsitasid mind tagant – Anu, mine istu ka sinna, mine räägi juttu, sa oled nii kaunis. Lõpuks kella ühe paiku tuli Jose koos paaripanijaga(mingi nimetus tal?) Suurestuppa oli üks väike laud valge linaga pandud, sinna pani see naine hiiglasliku raamatu. Marenal olid tumepruunid viigipüksid ja tumepruun velvetjakk seljas, Santiagol beežikad viigipüksid ja heleroheline triiksärk, nagu läheks tööle. Ja siis käis kõik nii kähku, ma isegi ei mäleta, mis see naine rääkis, aga no mõlemad ütlesid ikka selge jah, panid mitme paberi peale ja sinna suurde raamatusse allkirjad, tegid ühe musi ja olidki abielus. Ei mingeid sõrmuseid. (ma usun, et päriselt ikka on sõrmused ka, aga no mis ma oma perest räägin:D) Paaripanijale pidi maksma viis või kuus dollarit, oli see vast odav pulm :D poole kõrvaga kuulsin kedagi rääkimas, et lahutamine maksab 15 dollarit. Lissette arvas et abiellumine peaks palju rohkem maksma, siis äkki kestaks kauem ka. Ja mina arvan, et lahutamine peaks ka rohkem maksma, siis ehk ei lahutaks nii paljud. Nende cedula, see on nagu meie id-kaart, sisse tehti augustajaga auk, see tähendab et need ei kehti enam. Peavad nüüd uued tegema, kus on kirjas kellega nad abielus on. Siis kõik sõid hästi kaua ja rääkisid hästi kaua nagu ikka. Pärast pakkis Marena oma asjad kokku ja õhtul läksidki Quitosse ära. Mami, papi ja tädi nutsid, arvasid nad ju et Marena ei lähegi nende juurest kunagi ära, jääbki nende „väikseks“ tüdrukuks. Marena ka nuttis, aga Pavel lohutas teda ja ütles, et ta ikka perele süüa ka prooviks teha. Kõik naljatasid selle kulul, sest ta ju ei oska süüa teha :D Pärast kui nad ära olid läinud, algas pikk jutuajamine, kuidas mami ja papi peaksid oma suhteid parandama. Mami ei kannata papi Jehoova hullustus, tahab kuusepuud ja jõule, sünnipäevasid pidada ja üldse pidutseda, aga papi on rangelt oma religioonis kinni ja ei taha sellest midagi kuuldagi. Kõik muudkui õpetasid ja seletasid, mami porises omaette nagu väike tüdruk, et temale ei meeldi see religioon ja tema ei lähe papiga koos nendele koosolekutele ja tema nägi üks päev tänaval ühte meest, kes iga sammu juures pomises – jehoova, jehoova, jehoova – ja tema kardab, et papi läheb ka varsti nii hulluks. Peagi võeti Jose Luis ja Cristina ette, ega nende suhe ka just hiilgav pole, pealegi on Cristina rase. Paveli pruut ona ka rase, neil on Cristinaga üks kuu vahet. Marena ja Andrea(teine õde, kes USAs elab) tütardel on ka üks kuu vahet. Ma ei oskagi midagi öelda, väga huvitav jutuajamine, kuidas kuuekümnendates inimesi õpetatakse nendevahelisi suhteid parandama.
Eile ütles mami, et ma pool üksteist hommikul sinna läheks, ma igaks juhuks helistasin hommikul üle, et kas ikka on see kell. Ei, hoopis kell üksteist. Unustasin end sättima, järsku oli kell 11.20 Pool jooksujalu läksin pere juurde, ise hirmust kange, et mind uuesti röövima ei tulda. Ma olin täiesti kindel, et kõik on juba seal ja nad on paari pandud ja kõik läbi. Aga oh üllatust, mitte kedagi ei olnud, ma olin esimene. Mis ma ikka valetan, ega see mind tegelikult väga ei üllatanudki. Vaikselt hakkas rahvast juurde tulema, peigmees jõudis ka päälinnast oma perekonnaga kohale. See naine, kes neid paari pidi panema, ei võtnud telefoni vastu, nii et Jose Luis läks teda otsima. Ma helistasin igaks juhuks Lissettele, et äkki ta on ära unustanud. Oligi, see mind ka enam ei üllata, aga poole tunni pärast jõudis ka tema kohale. Kogu Santiago(peigmees) perekond ja minu pere vanad istusid suurestoas ja mulisesid omavahel, ma tundsin end seal üsna veidralt, eelistasin pigem köögis teenija seltskonda. Teenija on täitsa muhe, kui välja arvata see, et ta süüa teha ei oska. Mami ja papi muudkui käisid ja utsitasid mind tagant – Anu, mine istu ka sinna, mine räägi juttu, sa oled nii kaunis. Lõpuks kella ühe paiku tuli Jose koos paaripanijaga(mingi nimetus tal?) Suurestuppa oli üks väike laud valge linaga pandud, sinna pani see naine hiiglasliku raamatu. Marenal olid tumepruunid viigipüksid ja tumepruun velvetjakk seljas, Santiagol beežikad viigipüksid ja heleroheline triiksärk, nagu läheks tööle. Ja siis käis kõik nii kähku, ma isegi ei mäleta, mis see naine rääkis, aga no mõlemad ütlesid ikka selge jah, panid mitme paberi peale ja sinna suurde raamatusse allkirjad, tegid ühe musi ja olidki abielus. Ei mingeid sõrmuseid. (ma usun, et päriselt ikka on sõrmused ka, aga no mis ma oma perest räägin:D) Paaripanijale pidi maksma viis või kuus dollarit, oli see vast odav pulm :D poole kõrvaga kuulsin kedagi rääkimas, et lahutamine maksab 15 dollarit. Lissette arvas et abiellumine peaks palju rohkem maksma, siis äkki kestaks kauem ka. Ja mina arvan, et lahutamine peaks ka rohkem maksma, siis ehk ei lahutaks nii paljud. Nende cedula, see on nagu meie id-kaart, sisse tehti augustajaga auk, see tähendab et need ei kehti enam. Peavad nüüd uued tegema, kus on kirjas kellega nad abielus on. Siis kõik sõid hästi kaua ja rääkisid hästi kaua nagu ikka. Pärast pakkis Marena oma asjad kokku ja õhtul läksidki Quitosse ära. Mami, papi ja tädi nutsid, arvasid nad ju et Marena ei lähegi nende juurest kunagi ära, jääbki nende „väikseks“ tüdrukuks. Marena ka nuttis, aga Pavel lohutas teda ja ütles, et ta ikka perele süüa ka prooviks teha. Kõik naljatasid selle kulul, sest ta ju ei oska süüa teha :D Pärast kui nad ära olid läinud, algas pikk jutuajamine, kuidas mami ja papi peaksid oma suhteid parandama. Mami ei kannata papi Jehoova hullustus, tahab kuusepuud ja jõule, sünnipäevasid pidada ja üldse pidutseda, aga papi on rangelt oma religioonis kinni ja ei taha sellest midagi kuuldagi. Kõik muudkui õpetasid ja seletasid, mami porises omaette nagu väike tüdruk, et temale ei meeldi see religioon ja tema ei lähe papiga koos nendele koosolekutele ja tema nägi üks päev tänaval ühte meest, kes iga sammu juures pomises – jehoova, jehoova, jehoova – ja tema kardab, et papi läheb ka varsti nii hulluks. Peagi võeti Jose Luis ja Cristina ette, ega nende suhe ka just hiilgav pole, pealegi on Cristina rase. Paveli pruut ona ka rase, neil on Cristinaga üks kuu vahet. Marena ja Andrea(teine õde, kes USAs elab) tütardel on ka üks kuu vahet. Ma ei oskagi midagi öelda, väga huvitav jutuajamine, kuidas kuuekümnendates inimesi õpetatakse nendevahelisi suhteid parandama.
Reede, 12.november
Täna on Ambato iseseisvuspäev, mille auks toimub paraad. See on õpilasparaad, milles osalevad enamasti kõik linna koolid ja vahel ka koolid väljastpoolt linna. Igas linnas toimub tema iseseisvuspäeval samasugune õpilasparaad. Meil siin toimus see kesklinnas piki peatänavat. Kohale peab minema ikka tunnike või rohkem enne algust, et istekoht saada, mille eest maksad ühe dollari. Kui enam kohti ei ole või ühte dollarit maksta ei raatsi, peab teiste jalgade ees alfaldil istuma. Enne paraadi algust patrullivad politseid kogu tänava läbi, kontrollivad et kõigil kohad oleks ja keegi tee peal paraadile ette ei jääks. Esimesena tuleb Ambato muusika konservatoorim, pärast seda tuleb suur-suur lipp, kus peal on kõikide koolide logod ja mida hoiab igast koolist üks esindaja. Siis tulevad järjest koolid. Kõigepealt tuleb koolisilt, siis bastonerad – tüdrukud, kellel on käes miskisugusest rauast pulk, mille otsas on kahest erinevat värvi lõngast tutsakas ja siis nad teevad sellega igasugu liigutusi. Ma ütleks et tantsivad, aga see pole tantsimine, nad rohkem nagu kõnnivad sellise pool marssiva sammuga ja siis viibutavad seda pulka. Pärast bastonerasid tuleb terve trobikond trummipoisse ja nende järgi kohe sama suur trobikond tüdrukuid, kes mängivad ühte pilli, mille nimi mul meelde ei tule. See pill, millel ühe pulgaga klahvide peal mängitakse. Pärast pillimängijaid on igal koolil viimase kursuse õpilased, kes tavalises koolivormis marsivad. Kõikidel eelmistel on igal koolil enda kujundatud vormid seljas. Kõige lõpus tulevad mõned õpetajad, kes ka niisama marsivad, Kõikidel bastoneradel on samasugune kava ja kõik pillimängijad mängivad sama muusikat. Ainus erinevus ongi riietus, no ja kui on poistekool, siis neil pole bastonerasid või kui on tüdrukutekool, siis neil mängivad trumme tüdrukud. Kõikidel oli surmanägu peas, kohutav. Ma saan aru, et päike kõrvetab, on jube palav ja nad on väsinud, aga natukenegi võiks ju naeratada. Kogu selle paraadi keskel siblivad veel ringi inimesed, kes maha kukkunud trummipulke õpilastele tagasi annavad, neil otsaesist tupsutavad, neile vett annavad. Tee äärtes käivad ringi vee, kommide, nätsude, kartulikrõpsude, popkorni ja muu sellise nänni müüjad. Kuna päike paistab lagipähe, siis on ka palju päikeseprillide, päikesevarjude, nokamütside, kaabude müüjaid.
Laupäev, 6.november
Käisime kõrval linnas Latacungas Mama Negral – must ema. See on paraadi taoline üritus, kus osalevad külade bändid ja rahvatantsugrupid. Nende eesmärgiks on tantsimine, pillide mängimine ja mis kõige tähtsam - tasuta alkoholi jagamine. Ürituse lõpuks enam keegi väga tantsida või muusikat teha ei tahtnudki, enamasti olid paraadil osalejad ise ka juba purjus ja lihtsalt põikasid rahva seast läbi ja kallutasid kellegi suule oma pudeleid. Kõigil neil on oma traditsioonilised riided seljas ja pudelid käes. See alkohol mida nad jagasid, ei ole mingi poest ostetud rumm või viin, vaid päris Ecuadori traditsiooniline puhas alkohol. Paljud mehed on end naisteks maskeerinud, ära meikinud, parukad pähe ja kleidid selga pannud. Nad käivad ringi ja räuskavad, või “peksavad” inimesi peenikese nahast nööriga ja loomulikult jagavad ka alkoholi. Kui keegi tahab, et talle alkoholi antaks, peab ta aitäh karjuma. On ka klounideks makeerunuid. Siis on neljane meeste grupp, kolm neist on valgetes riietes ja nende näod on valge sinise ja punase triibuliseks värvitud, seljas on neil nii-öelda tiivad, mis igasugu kulla ja karraga ära kaunistatud. Nemad on hingepuhastajad, jooksevad kellegi ümber ja hakkavad teda umbrohututsakate, loomasarvede, surnud merisea või värviliste kepikestega “puhastama” ise sealjuures midagi mõmisedes. Rituaal lõppeb sellega, et neljas kaasas olev mees võtab lonksu alkoholist ja puristab selle kõik puhastatavale peale, tavaliselt näkku. Minu hing sai ka puhastatud, mistõttu ma hiljem nagu tõhk alkoholi järele haisesin. Veel käivad teatud maa tagant mehed, kes seljas siga kannavad. Mitte elus siga, tegelikult on see rohkem nagu seanahk või no igatahes on siga seest tühjaks tehtud ja ta siis rauast kolakatega sellele mehele selga pandud. See siga on igatimoodi puuviljade, juurviljade, alkoholipudelite, lipukeste, merisigade ja kanadega ära kaunistatud. Kokku on see üks suur jurakas ja mul oli nendest meestest, kes seda kolakat kandma pidid, jube kahju. Muidugi oli tal kuskil kolm meest veel igaks juhuks kõrval, kui abi vaja. Nad kõik olid ühtemoodi riides ja nende näod olid mustaks värvitud. Sellele üritusele oli kokku tulnud meeletult meeletult palju rahvast, enamasti noori. Arvata võib ju miks - ega tasuta alkoholi just iga päev ei jagata. Kuid see pole ainus põhjus, see on üritus, kus politseid midagi ei keela. Ehk siis rahvas räuskab ja möllab hullu moodi. Mina, kes ma olin sellel üritusel esimest korda, tahtsin muidugi pilte teha. Kahjuks mul see väga ei õnnestunud, kuna inimesed mässasid keset teed tantsijate vahel ja no kuidagi ei andnud midagi eristada ja häid pilte saada. Lõpuks ronisin toolide peale ja üritasin seal midagi filmida. Kui Eestis tänaval midagi sellist toimuks, siis oleks kogu riigi politseid kohal – see möll sarnaneb kohe kohe algavale mässule. Üsna minu kõrval oli üks punt saksa tüdrukuid. Mõned neist nautisid tasuta vägijooki ikka mõnuga, mistõttu hiljem neid toolide peal suu lahti magamas või mõne eriti libekeelse kuti süles võis näha. Ma ütlesin ühele neist, et nad ettevaatlikumad oleks, mille peale ta naeris ja ütles, et nad on ju sõpradega. Erinevalt minust ei ole nad kursis igasugu juhtumitega siin ja ei tea, et siin ei või sa usaldata isegi mitte oma “sõpru”, sest need samad sõbrad kasutavad sind hiljem kurja moodi ära. Üsna paraadi lõpus tuli ka ürituse peategelane Mama Negra. Nime järgi võiks ju arvata, et ta on mustanahaline naine, aga tegelikult on see üks mustaks värvitud mees, kellel värviliste kivikestega must parukas peas, roosad sitsisatsilised riided seljas, ühes käes nukk ja teises käes pudeli taoline asi, millest ta mingid vedelikku rahva sekka pritsis. Mama Negra istus hobusel ja tema kõrval käis viis samasuguste riidete ja mustaks värvitud nägudega meest.
Õhtul käisime kinos “Eat, pray, love” vaatamas. Meie Gracega ikka vaatsime, poisid jäid poole filmi peal magama. Ah teate, meil on siin juba jõulu käes, Malli ees on suur kuusk püsti pandud, inimesed panevad ka aegamisi kuuskesi välja ja kaunistavad aknaid. Kõik telekanalid on jõulureklaame täis. Algab varakult ja kestab kauem kui teil seal. Ohohohoo, Merry Christmas.
Õhtul käisime kinos “Eat, pray, love” vaatamas. Meie Gracega ikka vaatsime, poisid jäid poole filmi peal magama. Ah teate, meil on siin juba jõulu käes, Malli ees on suur kuusk püsti pandud, inimesed panevad ka aegamisi kuuskesi välja ja kaunistavad aknaid. Kõik telekanalid on jõulureklaame täis. Algab varakult ja kestab kauem kui teil seal. Ohohohoo, Merry Christmas.
Neljapäev. 4.november
Ma olen siia tulekust saadik Darwinile öelnud, et ta oma tööriistad ja muu koli sellest autoremonditöökojaks muudetud toast välja koliks. Loomulikult ta seda siiani teinud ei ole, pigem on sinna rohkem koli juurde tulnud. Ja ma saan aru, et seda olekski temalt liiga plaju paluda, võttes arvesse, et mind häirib iga apelsiniseeme põrandal samas kui tema ei märka isegi mitte maha kukkunud apelsini(see käib enamiku ekvadorlaste kohta). Darwin viskas suurema koli nagu kaks vana ja roostetanud külmkappi, vanad ja hallitanud diivanid, närakad autoistmed, katkised kapid...autokasti ja viis minema, ise samas saladuslikult kadudes. Jäingi üksinda tema pahna koristama ja organiseerima. Ma oleks tagasihoidlik öeldes, et ma olin nagu sitahäda keset kogu seda jama. Võiks öelda, et ainukesed asjad, mis ma ära tundsin olid kaks käulat ratast, akutrell, survepesur, autoakud, puur, haamer ja kõlarid. Muidugi ka igasugused mutrid, naelad ja kruvid, mida ma kõige muu rauast koli seest välja nokkisin ja neile süsteemi aretasin. Seal oli kõikvõimalikke värvi- ja mingi vedelikupotsikuid, mille vajalikkusest mul õrna aimugi polnud, mulle tundmatuid tööriistu, veelkord potsikuid, autojuppe ja ma ei mäletagi enam mida kõike veel. Kõik tassisin õue ühe eriti näraka vana kapi sisse. Õhtul kui mina kõigega lõpetanud ja sigaväsinud olin, tuleb Darwin ja ütleb kui tubli ma olen. Ma oleks tahtnud ta ära süüa!
Minu tuju tõstmiseks pidime laadale minema, et midagi ilusat koju osta. Auto hakkas juksima, jäi keset suurt teed seisma ja enam tööle ei läinud. Taga oli pikk rodu tuututavaid taksosid ja kurjasid pilke, aga auto käima ei läinud. Tee äärde ka lükata ei saanud, sest kõik tee ääred olid lihtsalt pargitud autosid täis. Ma siis istusin rooli ja Darwin hakkas lükkama. Tegelikult võis see ikka pagana naljakas vaatepilt olla – üks totakalt naeratav blond roolis, taga üksinda lükkamisest näost punetav mees. Kui Cabinase juurde jõudsime, nägi meid naerust kõveras Jose Luis ja jooksis ka appi. Sealt läks tee allamäge ja auto läks käima - laadale ja elu ilus.
Minu tuju tõstmiseks pidime laadale minema, et midagi ilusat koju osta. Auto hakkas juksima, jäi keset suurt teed seisma ja enam tööle ei läinud. Taga oli pikk rodu tuututavaid taksosid ja kurjasid pilke, aga auto käima ei läinud. Tee äärde ka lükata ei saanud, sest kõik tee ääred olid lihtsalt pargitud autosid täis. Ma siis istusin rooli ja Darwin hakkas lükkama. Tegelikult võis see ikka pagana naljakas vaatepilt olla – üks totakalt naeratav blond roolis, taga üksinda lükkamisest näost punetav mees. Kui Cabinase juurde jõudsime, nägi meid naerust kõveras Jose Luis ja jooksis ka appi. Sealt läks tee allamäge ja auto läks käima - laadale ja elu ilus.
Kolmapäev, 3.november
Nüüd ma saan aru, kui emps ütles, et tal on kodus mees, aga ikkagi peab tema ise kõik meeste tööd ära tegema. Mul on ka kodus üks mees, aga ikkagi pean mina ise kõike tegema. Kui ei tee mina, ei tee ka tema ja kui ma hakkan tegema, siis jäängi üksi tegema. Jah ma tean, et ta on autodega nagu orav rattas ja eks keegi peabki ju raha ka teenima, aga vahel siiski vingun. Niisiis hakkas Anu remonti tegema. Tahtsin ühte seina pahteldama hakata, kraapisin vana värvi maha, aga värvi asemel tuli hoopis pool seina küljest ära. Ilmselgelt liialdan, päris pool seina ka nüüd mitte, aga üsna suured augud jäid küll. See on vannitoa kõrval olev sein ja kui ma sinna niiskusetõket panin, siis oh juudas kus see vahutas ja kees, keetis loodedavasti kõik seened ja bakterid ja elajad välja. Tsementisin augud kinni ja hakkasin pahteldama. Ega ma kunagi varem seda ju teinud ei ole, nii et suhteliselt naljakalt kukkus välja. Darwin naeris, arvas et ta teeb paremini ja hakkas ka pahteldama. Ma nüüd ei teagi kohe, see tema pahteldamine oli igatahes hullem kui minu oma ja ma nimetaks seda pigem plätserdamiseks. Kurb oli seda plätserdust vaadata, otsustasin selle ilusaks teha. Nii ma siis jagelesin mitu-mitu tundi ja hakkama sain – tulemus oli mulle endalegi üllatav, võin vist natuke uhkegi olla :) Ma peaks tänulik oleme, et meil kodus pidevalt remont käib ja ma seda kogu aeg NÄINUD olen :D
Ja teiseks saan ma nüüd aru, miks empsile telekas ei meeldi. Mulle ka ei meeldi, sest niikui see tööle panna, jääb Darwin seda kohe vahtima. Ükskõik kas sealt tulevad uudised, multikad, märulifilm, komöödia, draama...ta on alati sellest kastikesest võlutud. Ja proovigu ma siis talle midagi seal kõrval seletada, kõik jookseb mööda külge maha, mitte ükski sõna ei jõua kõrva. Mehed!
Ja teiseks saan ma nüüd aru, miks empsile telekas ei meeldi. Mulle ka ei meeldi, sest niikui see tööle panna, jääb Darwin seda kohe vahtima. Ükskõik kas sealt tulevad uudised, multikad, märulifilm, komöödia, draama...ta on alati sellest kastikesest võlutud. Ja proovigu ma siis talle midagi seal kõrval seletada, kõik jookseb mööda külge maha, mitte ükski sõna ei jõua kõrva. Mehed!
Teisipäev, 2.november
Juba septembris rääkisin Darwinile, et ma tahan hingedepäeval surnuaeda minna. Läksimegi, kõigepealt Pilahuini surnuaeda. See on väike küla maakohas. Vana traditsiooni kohaselt söövad pärismaalased(edaspidi indigenad [indihenad], mulle on see sõna mugavam kasutada) hingedepäeval oma esivanemate haudadel ja jätavad neile toitu nagu meie setudki. Tavaliselt viiakse haudadele merisea või jänese praadi kartuli, riisi ja maisiga, joogiks keedetakse colada-moradat, mis on sarnane kissellile. Nii palju kui mina aru olen saanud ja mõistatanud, siis on seal sees manna. Kui ma Darwinilt küsisin, kas seal sees on manna, ei teadnud ta mis see on ja jauras midagi mingist spetsiaalsest jahust, mis seal sees pidavat olema. Jahu joogi sees? Ja põhilise osa moodustavad puuviljad. Kahjuks on see traditsioon kadumas, väga vähestes kohtades peetakse sellest veel kinni. Pilahuinis seda väga näha ei olnud, kuigi oli ka erandeid. Üldiselt käis surnuaias meeletu lärm ja trall. Enamasti joodi ja mitte colada-moradat, vaid veini ja muud alkoholi. Sellest tingitud ka kogu see trall. Et joogised indigenad liiga hoogu ei läheks, olid valves politseid. Haudasid oli igasuguseid, oli selliseid nagu meil Eestis ja selliseid nagu te seebikatest näinud olete – tsemendist seinad ja nende sees tihedalt hauad. Hauaplaadid olid väga huvitavad, enamasti oli nendel kujutatud Kristust või mõnda muud püha tegelast, ka oli kujutatud lehekülgi piiblist, ingleid ja lisatud väikseid kuntslillekesi. Hauaplaadid on kõik klaasi taga. Mõlemal pool hauaplaati on lillede jaoks vaasid seina küljes. Samuti oli maha ehitatud tsemendist haudasid ja need keraamiliste plaatidega ümbritsetud.
Edasi läksime Ambato linna surnuaeda. Seal nii kirev seltskond ei olnud, indigenaid eriti ei olnud, aga rahvast oli küll palju. See surnuaed oli nagu linna sisse ehitatud teine linn. Seal nii palju meie moodi haudasid ei olnud. Darwin ei olnud ka kunagi surnuaias käinud: neil õnneks pole keegi ära surnud, isegi vanavanavanemad on elus. Nii me siis koos ahetasime ja imestasime. Juba alguses oli igasugu huvitavaid haudasid..ma ei oska sobivat sõna leida, ei saa ju öelda ühe kivist seina kohta, mille sees on terve ühe perekonna hauad, lihtsalt haud!? Loodan, et olete facebookist pilte vaadanud ja mõistate. Igatahes mida rohkem surnuaia keskele me liikusime, seda suuremaks ja vägevamaks muutusid hauad. Enamikud olid nii umbes kahe poole meetri kõrgused, oli ühe-, kahe-, kolme- ja rohkemgi realisi, olenevalt kui suur on perekond. Niisiis igal perekonnal on oma sein, kus on kõigi pereliikmete hauad. Või siiski, rikkamatel on, kellel pole raha enda perekonnale midagi sellist ehitada lasta, lähevad ühe suure ja pika ühisseina/haua sisse. Või äkki peaks neid hoopis tsemendist kastideks nimetama? Kui on ühe perekonna oma, siis on tavaliselt üleval ääres perekonnanimi. Paljudel oli nii-öelda haua katusel rist või Kristus, leidus ka elusuuruses jumala ja inglite kujusid. Nagu ma ütlesin, muutusid hauad aina vägevamateks. Mõndadel olid kaunistuseks sambad äärtes, mõned olid keraamiliste plaatidega ümbritsetud, mõned olid klaasist majakese sees, mõned olid täies hiilguses marmorist ehitatud.. Lõpuks olid täiesti normaalses suuruses majad, aga mitte ka päris lihtsalt neli seina ja katus peal, vaid igasugu huvitavad ja keerukad. Neid ümbritses väike aed muru, lillede ja kujukestega. Mõne maja uksed olid lahti, nii et ma sain sisse piiluda, seal olid ikka maast laeni kõik seinad haudasid täis. See oli tõesti nagu linn, surnute linn ja seal käiks justkui perekondade vahel võistlus, kellel on suurem ja uhkem surnute maja/haud, haud-maja.
Edasi läksime Ambato linna surnuaeda. Seal nii kirev seltskond ei olnud, indigenaid eriti ei olnud, aga rahvast oli küll palju. See surnuaed oli nagu linna sisse ehitatud teine linn. Seal nii palju meie moodi haudasid ei olnud. Darwin ei olnud ka kunagi surnuaias käinud: neil õnneks pole keegi ära surnud, isegi vanavanavanemad on elus. Nii me siis koos ahetasime ja imestasime. Juba alguses oli igasugu huvitavaid haudasid..ma ei oska sobivat sõna leida, ei saa ju öelda ühe kivist seina kohta, mille sees on terve ühe perekonna hauad, lihtsalt haud!? Loodan, et olete facebookist pilte vaadanud ja mõistate. Igatahes mida rohkem surnuaia keskele me liikusime, seda suuremaks ja vägevamaks muutusid hauad. Enamikud olid nii umbes kahe poole meetri kõrgused, oli ühe-, kahe-, kolme- ja rohkemgi realisi, olenevalt kui suur on perekond. Niisiis igal perekonnal on oma sein, kus on kõigi pereliikmete hauad. Või siiski, rikkamatel on, kellel pole raha enda perekonnale midagi sellist ehitada lasta, lähevad ühe suure ja pika ühisseina/haua sisse. Või äkki peaks neid hoopis tsemendist kastideks nimetama? Kui on ühe perekonna oma, siis on tavaliselt üleval ääres perekonnanimi. Paljudel oli nii-öelda haua katusel rist või Kristus, leidus ka elusuuruses jumala ja inglite kujusid. Nagu ma ütlesin, muutusid hauad aina vägevamateks. Mõndadel olid kaunistuseks sambad äärtes, mõned olid keraamiliste plaatidega ümbritsetud, mõned olid klaasist majakese sees, mõned olid täies hiilguses marmorist ehitatud.. Lõpuks olid täiesti normaalses suuruses majad, aga mitte ka päris lihtsalt neli seina ja katus peal, vaid igasugu huvitavad ja keerukad. Neid ümbritses väike aed muru, lillede ja kujukestega. Mõne maja uksed olid lahti, nii et ma sain sisse piiluda, seal olid ikka maast laeni kõik seinad haudasid täis. See oli tõesti nagu linn, surnute linn ja seal käiks justkui perekondade vahel võistlus, kellel on suurem ja uhkem surnute maja/haud, haud-maja.
Esmaspäev, 1.november
Praegu toimub siin Ambatos feria de finados ehk laat. On kolm laata erinevates kohtades. Kõige suurem on minu kodu lähedal. Käisime Gracega kõik kolm laata läbi. Esimene kus käisime oli suhteliselt väike ja seal polnud midagi toredat, sellest hoolimata suutsime ühe kommionuga – müüs teine šhokolaadi-alkoholi komme – sõprust teha ja lasime heal maitsta, tasuta. Minu hooletuse tõttu oleks meid suure tõenäosusega paljaks varastatud. Panin 20dollarit pükste esitaskusse, aga see paganas tahtis sealt välja kippuda. Õnneks üks naine bussis ütles mulle vaikselt, et ma oma raha paremini peidaks, vargad juba vesistavad suud. Ärge nüüd mõelge, et ma hooletu olen. Ei, aga ei saa ju kogu raha ühte kohta peita, suurem osa koos muu väärtuslikuga, nagu telefon, läheb ikka parapapaa – rindade vahele peitu – jah, suur osa tüdrukutest näeb seetõttu välja nagu piima täis udaratega lehmad. Niisiis alati kui välja minna, peab kaasa võtma võimalikult vähe, aga piisavalt raha ning selle kõikvõimalikesse kohtadesse ära jagama. See on suhteliselt tüütu, igatsen turvalisust, tahaks rahakott näpus ringi jalutada. Miks ma ütlen piisavalt raha? Sest kui sa mõnele vargale silma jääd, ja mina olen siin üsnagi atraktiivne mitte ainult varastele vaid kõigile, siis oh õnnetust kui neil sult midagi varastada pole. Ehk siis sinu enda heaolu tõttu oleks tore, kui sul vähemalt 5dollarit loovutada oleks. Teiseks läksime minu kodu lähedale laadale. See on suur, kuskil poole kilomeetri pikkusel teelõigul on mõlemal pool teed tihedalt väiksed müügiputkad. Mitte ainult üks teelõik, kaks kõrvuti asuvat teelõiku. Ja need müügiputkad ei ole mingid kohale sõitnud vagunid, vaid ise puust kokku klopsitud tarad ja peale visatud kas mingi riie, kile või kartulikoti moodi asi. See laat jääb siia üheks nädalaks, kõik müüjad ööbivad seal samas, tõmbavad oma asjad koomale, panevad riide ette ja magavadki või siis parimal juhul ööbivad autos. Mida laadal müüakse? Kõiiike, mida ette kujutada oskate - kõiksuguseid riideid, jalanõusid, küünlaid, maale, toidunõusid, vaipu, koerakuute, filme, muusikat, lilli ja muid taimi, mänguasju, hügieenitarbeid, lõhnaõlisid, kõiksuguseid söögitegemistarbeid, igasugu puust ja plastmassist vidinaid, kujukesi ehk igasuguseid dekoratiivasjakesi...meeletutes kogustes! Loomulikult ei puudu söök, seda tehakse ka iga nurga peal, on igasugu huvitavat ja mulle seni tundmatud toitu. Ja kõik on ODAV! Valetasin, vaibad on kallid. Kogu laada läbikäimine võttis meil aega kolm ja pool tundi, no me ikka proovisime ka üht koma teist ja kauplesime ägedalt hinda alla. Või siiski, Grace kauples, mina eriline kaupleja ei ole, mulle ei meeldi seda teha. Kuigi ma tean, et ma peaksin, sest mind kui välismaalast nähes, pannakse hinnale mõnus jurakas otsa. Seega võin ma alati rohkem kui 90% kindel olla, et mind tahetakse minu teadmatuse tõttu lihtsalt röövida. Mhh, aga see ei lähe neil enam nii kergelt läbi, sest ma ikka juba tean ka, mis kui palju enamvähem maksab. Näiteks ühes kohas öeldi meile, et saapad maksavad 23dollarit, teises kohas maksid samad saapad 17dollarit...teises kohas oli müüa seljaga kui ma küsisin. Ma oleks nii väga tahtnud sellest laadast pilti teha, aga kus rahvast seal vargaid. Ja rahvast on seal meeletult, eriti õhtuti, siis ei saa ennast ümbergi pöörata, üsna võimatu on midagi vaadata ja veel vähem osta, käib kohutav lärm ja kõik tallavad sul varvaste peal. Veel on siin novembri kuus mingi eriti nõme komme: poisid ostavad laadalt mängupüstolid millega siis tüdrukutele väikseid plastmass kuulikesi mööda sääri paugutavad ja oii kui valus see on. Oh õnne kuidas ma vihast tulitan, kui keegi minu jalgu sihib, mille peale ühed poisid kartlikult pomisesid, et küll on ikka tige gringa. Käisime veel kolmandal laadal, see nii tore ei olnud, ülekaalus olid söögikohad ja omaarust humoristid tegid nalja. Õhtul aga toimus seal kontsert kuhu me ka end kohale venitasime.
29 October, 2010
Pühapäev, 24.oktoober
Nagu ikka pühapäeviti, käisime supermercados. Hiljem korjasime Grace peale ja käisime Quisapinchas. Nii palju igasugu asju nagu seal on, ei ole nahast kindaid. Ja kui mõnes üksikus poes on, siis on väga väikesed või koledad. Vähemalt sain lohutuseks maisi juustu-majoneesikastmes. Ma sõidaks need 20 minutid sinna kas või ainult selle maisi pärast, see on lihtsalt nii hea.
Samal ajal kui mina palavikku põdesin ja luulusid nägin, vaatas Grace mu arvutist pilte ja küsis – SEE on seal, Eestis? NEED on sinu sõbrad? SINA niidad ise muru? Miks teil nii koledad kleidid seljas on?(rahvariided) PURJUS?(Narva tripp) Mida te teete?(Anni-Juula sünnipäeval khmkhm pornoajakirjaga pildid) Miks neil ülikonnad seljas on? Te käite meres? :D
Kui esmaspäeval said antibiootikumid otsa, kõhuvalu oli kadunud ja palavik läinud, siis teisipäeval algas kõik otsast peale. Neljapäevaks olin ma magamisest nii väsinud, et läksime haiglasse. Arst kutsus mind Onu Sufkeniks, küsis palju asju, katsus igalt poolt ja lõpuks tehti mulle kaks süsti. Üks käe peale, mis on valude vastu ja teine tuhara peale, mis annab kehale proteiine. Sain jälle antibiootikume, ma küll vaidlesin vastu, et alles võtsin, aga mis ma arstiga ikka vaidlen. Kolmepäevase magamise vahepeal sain lõpuks ajalooga valmis.
Teate ju küll, et ma ei ole ajaloos kunagi eriti taibukas olnud. Algul kui Darwin Ecuadori ajaloost jutustas, oli kõik nii selge ja tore, aga ma tahtsin rohkem teada. Otsisin internetist informatsiooni juurde ja juurde ja nüüd on kõik nii segamini, et isegi Darwin enam aru ei saa. Proovin segapudru kõrvale jätta ja kirja panna selle natukese selgema osa. Eelmine kord jäi mul midagi kahe silma vahele. Nimelt kui Atahualpa hispaanlaste poolt kinni võeti, siis andsid need, teades inkade harimatust, talle piibli. Atahualpa ei teadnud mis see on, katsus, vaatas, kuulas, hammustas ja lõpuks viskas maha. Inkade jumalaks oli loodus. Hispaanlased aga kasutasid seda ära ja kuulutasid, et Atahualpa on jumala vastu pöördunud ja ta tuleb ära tappa. Nii et pisikesed inkad oleks võinud kas või kolm toatäit kulda kokku tassida, ta oleks ikka ära tapetud.
Vabariigi ajaloo võib jaotada nelja etappi: Enne hispaanlaste etapp, Hispaanlaste etapp(vallutamine, kolonoseerimine ja koloonia), Iseseisvus ja Vabariik.
Esimene rahvastik Ecuadori territooriumil leidis võimalikult aset juba 4200 aastat enne Kristust. Esimesed registrid inimasutustest praegusel Ecuadori territooriumil on umbes 12 500 aastat tagasi. Inkade sisseränne jääb 15.sajandi keskpaika. Enne inkade perioodi elas rahvastik klannides. Mõned nendest klannidest moodustasid suuri hõime ja mõned hõimud liitusid omavahel moodustades võimsaid liite nagu Quito Konföderatsioon. Ükski nendest liitudest aga ei elanud üle quechuade tõuget. Inkade läbitungiga jäid paljud hõimud samahästi kui orjadeks. Pärismaalaste aeg enne inkade sissetungi jaotub nelja perioodi, mis räägivad kuidas kujunesid kultuurid erinevates regioonides. Neid kultuure on jube palju, tähtsamad neist on Las Vegas ja El Inga.
1534.aastal vallutas hispaanlane Sebastián de Benalcázar Ecuadori ala ja lõi Quito kui esimese linna praeguses Ecuadoris. Pärismaalased ületasid neid numbriliselt, aga hispaanlastel oli parem sõjaline osavus, tänu millele nad allutasid pärismaalaste asulad. Pärismaalaste linnaasulad hävitati ja territooriumist sai alus uute segavereliste linnade loomiseks, hõivatud ala koloniseerimiseks kasutati mitmeid põliseid ühiskonna struktuure. Inkad vaesekesed ei tundnud tulirelvi, ka polnud neil hobuseid ega kaitsvat soomusrüüd. Öeldakse, et pärismaalased arvasid, et hispaanlased, kes hobustega sõitsid on nelja jalaga olevused ja nad võrdlevad kahuri häält kõuemürinaga. Kuid ei läinud palju aega kuni pärismaalased oma puudujääki mõistsid. Nagu ma juba enne kirjutasin, suri suur hulk inkasid, eriti suure laastamistöö tegid leetrid. Seetõttu toodi siia Aafrikast elanikke kui orjasid juurde. Enamik mustanahalisest rahvusest elab ühes rannikuäärses provintsis Esmeraldases. Räägitakse, et üks orjade laev hukkus esmeraldalaste ranniku alal ja suur hulk orjadest jäi sinna elama. Orjus kestis peaaegu 300 aastat.
1739.aastal ühines Ecuador Virreinato de Nueva Granadaga, mis oli iseseisev territoorium Hispaania impeeriumis. Pealinn asus tänapäeva Bogotás. Sinna kuulusid Ecuador, Colombia, Venezuela, Panama, osa Peruust, Brasiiliast ja Guayanast. Selle asutas kuningas Felipe V 1717.aastal. Paar korda see hävines, siis jälle taastati. 1819-1822 aastate vahel võitsid Virreinato territooriumid Hispaanialt oma iseseisvuse, millega see lõplikult hävis.
1809.aastal toimus criolloste(nii nimetatakse pärismaalaste ja hispaanlaste järeltulijaid) vastuhakk hispaanlaste võimule, mida tuntakse kui Ameerika Esimest Iseseisvushüüet. 10.augustil korraldasid mässajad koosoleku, aga sellest osavõtjad tapeti Peruu ja Nueva Granada(praegune Colombia) saadetud sõjavõeliste poolt. Kuigi sellel koosolekul ei räägitud iseseisvusest, vaid autoriteetide vahetamisest, kutsutakse Ecuadoris seda juhtumit Hispanoameerika Esimeseks Vabadushüüdeks. Teine mässajate korraldatud tegevus kestis natuke kauem, kuni järgnevad sõjaväelised läbikukkumised selle hävitasid. Kümme aastat ei toimunud midagi, keegi ei võtnud iseseisvuse võitmiseks midagi ette. Siis 9.oktoobril 1820.aastal criollosed ja Guayaquili sõjaväelased mässasid ja märatsesid, tõukasid tähtsad autoriteedid välja ja tekkis Provincia Libre de Guayaquil(ehk siis Guayaquil kui provints sai vabaks). Järgmine grupp mässajaid palus abi kindral Simón Bolívarilt, kes saatis siia António José de Sucre koos mõnesaja sõduriga. 24.mai 1822 toimus Pichincha lahing, mille Sucre võitis ja Quito sai vabaks. Ecuadoril kui riigil ei ole iseseisvuspäeva, igal provintsil on oma. Kõige tähtsamaks peetakse siiski Quito oma, seda tunnistavad ekvadorlased kui nende vabanemist hispaania võimu alt. Natuke pärast seda ühines Ecuador Gran Colombiaga.
Gran Colombia oli riik Lõuna-Ameerikas, mille lõi 1821.aastal Simón Bolívar. Sinna kuulusid tänapäeva Colombia, Venezuela, Ecuadori ja Panama territoorimid, samuti väiksemad maatükid Costa Ricast, Peruust, Nicaraguast, Guayanast ja Brasiiliast. Juba 1815.aastal oli Bolívaril idee luua suur ja ühtne riik, millega ta hakkama ei saanud. Tegelikult alustas selle loomist Francisco de Miranda, aga temaga juhtus midagi, võib-olla suri ära, ma ei mäleta. Igatahes viis Bolívar oma unistuse ja teise mehe pooliku töö lõpuni. Gran Colombia eksisteeris 1821-1831 aastani. Suurte poliitiliste erinevuste tõttu föderalismi ja tsentralismi vahel ning tahe olla regionaalselt vabam viisid Ecuadori ja Venezuela eraldumiseni sellest võimsast riigist. 13.mail 1830 tunnistas Ecuador end vabaks ja moodustus Ecuadori Vabariik. Vabariiki oodati valitsema tema vabastajat Antonio José de Sucret, kes Colombiast tuli. Teel Ecuadori ta aga tapeti. Teda saatis tapma venezuelalane Juan José Flores, kes lõpuks ise Ecuadori esimeseks presidendiks sai. Kui ta juba oma kolmandale valitsusperioodile jõudis, taipas rahvas et ohoo, neile ei meeldi see välismaine võim ja kukutasid ta. Presidendiks sai José Joaquín de Olmedo, kuid ega ta kaua seda rõõmu nautida ei saanudki. Kolmandaks presidendiks oli vahva Vicente Ramón Roca, kes oli võimul 1845-1859. Saabus selline sitke meha nagu Gabriel García Moreno, tema valitsemisaeg kestis 1859 kuni 1875 aastani kui ta tapeti. Ta küll ehitas raudtee, koole ja haiglaid, kuid samas rikkus pidevalt inimõigusi ja kultuurilist vabadust. Kolmandal valitsusajal ta tapeti ühe liberaali poolt kui oma palee rõdul kõnet pidas. Liberaalid tahtsid ise võimule saada. Pärast Moreno surma proovisid Ecuadori kaks poliitilist parteid oma ideed ühendada õnneliku liberaalse konservatismi suunas(öhöhööö ma ei ole kindel kas ma isegi aru saan mida kirjutan, ei ole kerge see tõlkimistöö, ei ole kerge :D) Igatahes tuli selle ühenduse tagajärjena võimule president, kes seal püsis vaevalt aasta, järgnes teine ja talle kohe kolmas, kelleks oli reformist Eloy Afaro. Järgmine president oli Luis Cordero, ma usun et ta on üks vihatuim inimene Ecuadori ajaloos. Arvas teine, et vot kus mul on alles miljoni plaan – pani lipu müüki. Ja mina veel mõtlesin, et miks Ecuadoril, Colombial ja Venezuelal nii sarnased lipud on. Ei tegelikult ma usun, et sellel pole asjaga üldse pistmist. Kahjuks ma rohkem sellest lipu müügist ei tea ja ma tõesti ei viitsi jälle cabinasesse minna, et netist infot otsida ja siis kodus mitu tundi lugeda ja mõistatada. Justnimelt mõistatada, sest nagu siin riigiski kõik nii jube saladuslik ja varjatud on, siis ega ajalugugi parem pole. Igatahes vallandas see jultumus militaride seas mässu, mis pani aluse Ecuadori liberalismile. Eelmine president Eloy Afaro oli samuti militar ja muidugi oli tal ühest valitsemisperioodist väheks jäänud, hammas oli verel ja tahtis rohkem. Nii ta upitas seda mässu rohkem üles ja saigi uuesti presidendiks. Vahepeal peaks mainima, et enne ei olnud presidendi valitsemisaeg neli aastat, igaüks valis ise kui kaua tahab olla või siis määrati talle valitsusaeg. Pärast Alfarot ei olnud presidenti, oli tsiviil-militaarne valitsus, kus iga liige valitses ühe nädala ja nii kuni 1926.aastani kui juhatus oma ameti maha pani ja presidendiks kuulutati Isidro Ayora, kes oma nelja valitsemisaasta jooksul palju igasugu riiklike asutusi lõi. Siis vahetusid presidendid kiiremini kui meil lilled peenras, midagi suurt korda saatmata kuni aastani 1934 kui võimule sai José María Velasco Ibarra ja püsis seal peaaegu 30 aastat. 1941.aastal valdas Peruu El Oro provintsi, millest sai alguse Ecuadori-Peruu sõda. Sellel ajal oli Ecuador hõivatud siseriiklike poliitiliste pingutustega, mistõttu polnud riiklik kaitse hästi korraldatud. Lõpuks oli Ecuador sunnitud alla irjutama „Rahu, Sõpruse ja Piiride lepingule“. Peruuga on olnud igasugu väiksemaid konflikte. Ülemaailmselt tuntud on Cenepa sõda, mis sai alguse 1995.aasta jaanuaris. Selle sõja käigus näppas P Elt suure osa Amazonase vihmametsast endale. Kui nad niimoodi kolm aastat märatsenud olid, siis brasiiliastel läks närv mustaks ja käskisid neil rahulepingule alla kirjutada. Nii kirjutatigi kolm aastat hiljem 17.veebruaril alla Itimaraty lepingule. Ausõna, kui ma seda ajalugu uurisin siis mul läks vahepeal mõte nii krussi sest nimesid oli kohati rohkem kui muud teksti. Suur hulk siinseid presidente on ära tapetud erinevatel põhjustel ja teine suur hulk on enne tapmist teise riiki suutnud põgeneda. Ja presidendid on siin ikka igasugu sulid olnud, riigi vara helikopterite kaupa minema vedanud.
Aastal 2000 tuli siia dollar.
Ecuador on peamine banaanide eksportija maailmas, samuti üks peamisi lillede, merivähi ja kakao eksportijaid. Poliitiliselt on see demokraatlik, osavõtlik ja unitaarne vabariik. Ecuadori pindala jaotub nelja regiooni: mäestik, rannik, vihmamets ja Galápagos. Poliitiline-administratiivne jaotus on 24 provintsi. Pealinn on Quito. Ecuadoris on 70 vulkaani, millest 14 on aktiivsed, 14 tegevusetud ja 42 passiivsed. Kõrgeim tipp on vulkaan Chimborazo 6310 meetrit merepinnalt. Ecuadoris on ühe ruutkilomeetri maalapi peal kõige rohkem jõgesid maailmas. Ja loomulikult rikkalikuim taimestik, loomastik maailmas.
Samal ajal kui mina palavikku põdesin ja luulusid nägin, vaatas Grace mu arvutist pilte ja küsis – SEE on seal, Eestis? NEED on sinu sõbrad? SINA niidad ise muru? Miks teil nii koledad kleidid seljas on?(rahvariided) PURJUS?(Narva tripp) Mida te teete?(Anni-Juula sünnipäeval khmkhm pornoajakirjaga pildid) Miks neil ülikonnad seljas on? Te käite meres? :D
Kui esmaspäeval said antibiootikumid otsa, kõhuvalu oli kadunud ja palavik läinud, siis teisipäeval algas kõik otsast peale. Neljapäevaks olin ma magamisest nii väsinud, et läksime haiglasse. Arst kutsus mind Onu Sufkeniks, küsis palju asju, katsus igalt poolt ja lõpuks tehti mulle kaks süsti. Üks käe peale, mis on valude vastu ja teine tuhara peale, mis annab kehale proteiine. Sain jälle antibiootikume, ma küll vaidlesin vastu, et alles võtsin, aga mis ma arstiga ikka vaidlen. Kolmepäevase magamise vahepeal sain lõpuks ajalooga valmis.
Teate ju küll, et ma ei ole ajaloos kunagi eriti taibukas olnud. Algul kui Darwin Ecuadori ajaloost jutustas, oli kõik nii selge ja tore, aga ma tahtsin rohkem teada. Otsisin internetist informatsiooni juurde ja juurde ja nüüd on kõik nii segamini, et isegi Darwin enam aru ei saa. Proovin segapudru kõrvale jätta ja kirja panna selle natukese selgema osa. Eelmine kord jäi mul midagi kahe silma vahele. Nimelt kui Atahualpa hispaanlaste poolt kinni võeti, siis andsid need, teades inkade harimatust, talle piibli. Atahualpa ei teadnud mis see on, katsus, vaatas, kuulas, hammustas ja lõpuks viskas maha. Inkade jumalaks oli loodus. Hispaanlased aga kasutasid seda ära ja kuulutasid, et Atahualpa on jumala vastu pöördunud ja ta tuleb ära tappa. Nii et pisikesed inkad oleks võinud kas või kolm toatäit kulda kokku tassida, ta oleks ikka ära tapetud.
Vabariigi ajaloo võib jaotada nelja etappi: Enne hispaanlaste etapp, Hispaanlaste etapp(vallutamine, kolonoseerimine ja koloonia), Iseseisvus ja Vabariik.
Esimene rahvastik Ecuadori territooriumil leidis võimalikult aset juba 4200 aastat enne Kristust. Esimesed registrid inimasutustest praegusel Ecuadori territooriumil on umbes 12 500 aastat tagasi. Inkade sisseränne jääb 15.sajandi keskpaika. Enne inkade perioodi elas rahvastik klannides. Mõned nendest klannidest moodustasid suuri hõime ja mõned hõimud liitusid omavahel moodustades võimsaid liite nagu Quito Konföderatsioon. Ükski nendest liitudest aga ei elanud üle quechuade tõuget. Inkade läbitungiga jäid paljud hõimud samahästi kui orjadeks. Pärismaalaste aeg enne inkade sissetungi jaotub nelja perioodi, mis räägivad kuidas kujunesid kultuurid erinevates regioonides. Neid kultuure on jube palju, tähtsamad neist on Las Vegas ja El Inga.
1534.aastal vallutas hispaanlane Sebastián de Benalcázar Ecuadori ala ja lõi Quito kui esimese linna praeguses Ecuadoris. Pärismaalased ületasid neid numbriliselt, aga hispaanlastel oli parem sõjaline osavus, tänu millele nad allutasid pärismaalaste asulad. Pärismaalaste linnaasulad hävitati ja territooriumist sai alus uute segavereliste linnade loomiseks, hõivatud ala koloniseerimiseks kasutati mitmeid põliseid ühiskonna struktuure. Inkad vaesekesed ei tundnud tulirelvi, ka polnud neil hobuseid ega kaitsvat soomusrüüd. Öeldakse, et pärismaalased arvasid, et hispaanlased, kes hobustega sõitsid on nelja jalaga olevused ja nad võrdlevad kahuri häält kõuemürinaga. Kuid ei läinud palju aega kuni pärismaalased oma puudujääki mõistsid. Nagu ma juba enne kirjutasin, suri suur hulk inkasid, eriti suure laastamistöö tegid leetrid. Seetõttu toodi siia Aafrikast elanikke kui orjasid juurde. Enamik mustanahalisest rahvusest elab ühes rannikuäärses provintsis Esmeraldases. Räägitakse, et üks orjade laev hukkus esmeraldalaste ranniku alal ja suur hulk orjadest jäi sinna elama. Orjus kestis peaaegu 300 aastat.
1739.aastal ühines Ecuador Virreinato de Nueva Granadaga, mis oli iseseisev territoorium Hispaania impeeriumis. Pealinn asus tänapäeva Bogotás. Sinna kuulusid Ecuador, Colombia, Venezuela, Panama, osa Peruust, Brasiiliast ja Guayanast. Selle asutas kuningas Felipe V 1717.aastal. Paar korda see hävines, siis jälle taastati. 1819-1822 aastate vahel võitsid Virreinato territooriumid Hispaanialt oma iseseisvuse, millega see lõplikult hävis.
1809.aastal toimus criolloste(nii nimetatakse pärismaalaste ja hispaanlaste järeltulijaid) vastuhakk hispaanlaste võimule, mida tuntakse kui Ameerika Esimest Iseseisvushüüet. 10.augustil korraldasid mässajad koosoleku, aga sellest osavõtjad tapeti Peruu ja Nueva Granada(praegune Colombia) saadetud sõjavõeliste poolt. Kuigi sellel koosolekul ei räägitud iseseisvusest, vaid autoriteetide vahetamisest, kutsutakse Ecuadoris seda juhtumit Hispanoameerika Esimeseks Vabadushüüdeks. Teine mässajate korraldatud tegevus kestis natuke kauem, kuni järgnevad sõjaväelised läbikukkumised selle hävitasid. Kümme aastat ei toimunud midagi, keegi ei võtnud iseseisvuse võitmiseks midagi ette. Siis 9.oktoobril 1820.aastal criollosed ja Guayaquili sõjaväelased mässasid ja märatsesid, tõukasid tähtsad autoriteedid välja ja tekkis Provincia Libre de Guayaquil(ehk siis Guayaquil kui provints sai vabaks). Järgmine grupp mässajaid palus abi kindral Simón Bolívarilt, kes saatis siia António José de Sucre koos mõnesaja sõduriga. 24.mai 1822 toimus Pichincha lahing, mille Sucre võitis ja Quito sai vabaks. Ecuadoril kui riigil ei ole iseseisvuspäeva, igal provintsil on oma. Kõige tähtsamaks peetakse siiski Quito oma, seda tunnistavad ekvadorlased kui nende vabanemist hispaania võimu alt. Natuke pärast seda ühines Ecuador Gran Colombiaga.
Gran Colombia oli riik Lõuna-Ameerikas, mille lõi 1821.aastal Simón Bolívar. Sinna kuulusid tänapäeva Colombia, Venezuela, Ecuadori ja Panama territoorimid, samuti väiksemad maatükid Costa Ricast, Peruust, Nicaraguast, Guayanast ja Brasiiliast. Juba 1815.aastal oli Bolívaril idee luua suur ja ühtne riik, millega ta hakkama ei saanud. Tegelikult alustas selle loomist Francisco de Miranda, aga temaga juhtus midagi, võib-olla suri ära, ma ei mäleta. Igatahes viis Bolívar oma unistuse ja teise mehe pooliku töö lõpuni. Gran Colombia eksisteeris 1821-1831 aastani. Suurte poliitiliste erinevuste tõttu föderalismi ja tsentralismi vahel ning tahe olla regionaalselt vabam viisid Ecuadori ja Venezuela eraldumiseni sellest võimsast riigist. 13.mail 1830 tunnistas Ecuador end vabaks ja moodustus Ecuadori Vabariik. Vabariiki oodati valitsema tema vabastajat Antonio José de Sucret, kes Colombiast tuli. Teel Ecuadori ta aga tapeti. Teda saatis tapma venezuelalane Juan José Flores, kes lõpuks ise Ecuadori esimeseks presidendiks sai. Kui ta juba oma kolmandale valitsusperioodile jõudis, taipas rahvas et ohoo, neile ei meeldi see välismaine võim ja kukutasid ta. Presidendiks sai José Joaquín de Olmedo, kuid ega ta kaua seda rõõmu nautida ei saanudki. Kolmandaks presidendiks oli vahva Vicente Ramón Roca, kes oli võimul 1845-1859. Saabus selline sitke meha nagu Gabriel García Moreno, tema valitsemisaeg kestis 1859 kuni 1875 aastani kui ta tapeti. Ta küll ehitas raudtee, koole ja haiglaid, kuid samas rikkus pidevalt inimõigusi ja kultuurilist vabadust. Kolmandal valitsusajal ta tapeti ühe liberaali poolt kui oma palee rõdul kõnet pidas. Liberaalid tahtsid ise võimule saada. Pärast Moreno surma proovisid Ecuadori kaks poliitilist parteid oma ideed ühendada õnneliku liberaalse konservatismi suunas(öhöhööö ma ei ole kindel kas ma isegi aru saan mida kirjutan, ei ole kerge see tõlkimistöö, ei ole kerge :D) Igatahes tuli selle ühenduse tagajärjena võimule president, kes seal püsis vaevalt aasta, järgnes teine ja talle kohe kolmas, kelleks oli reformist Eloy Afaro. Järgmine president oli Luis Cordero, ma usun et ta on üks vihatuim inimene Ecuadori ajaloos. Arvas teine, et vot kus mul on alles miljoni plaan – pani lipu müüki. Ja mina veel mõtlesin, et miks Ecuadoril, Colombial ja Venezuelal nii sarnased lipud on. Ei tegelikult ma usun, et sellel pole asjaga üldse pistmist. Kahjuks ma rohkem sellest lipu müügist ei tea ja ma tõesti ei viitsi jälle cabinasesse minna, et netist infot otsida ja siis kodus mitu tundi lugeda ja mõistatada. Justnimelt mõistatada, sest nagu siin riigiski kõik nii jube saladuslik ja varjatud on, siis ega ajalugugi parem pole. Igatahes vallandas see jultumus militaride seas mässu, mis pani aluse Ecuadori liberalismile. Eelmine president Eloy Afaro oli samuti militar ja muidugi oli tal ühest valitsemisperioodist väheks jäänud, hammas oli verel ja tahtis rohkem. Nii ta upitas seda mässu rohkem üles ja saigi uuesti presidendiks. Vahepeal peaks mainima, et enne ei olnud presidendi valitsemisaeg neli aastat, igaüks valis ise kui kaua tahab olla või siis määrati talle valitsusaeg. Pärast Alfarot ei olnud presidenti, oli tsiviil-militaarne valitsus, kus iga liige valitses ühe nädala ja nii kuni 1926.aastani kui juhatus oma ameti maha pani ja presidendiks kuulutati Isidro Ayora, kes oma nelja valitsemisaasta jooksul palju igasugu riiklike asutusi lõi. Siis vahetusid presidendid kiiremini kui meil lilled peenras, midagi suurt korda saatmata kuni aastani 1934 kui võimule sai José María Velasco Ibarra ja püsis seal peaaegu 30 aastat. 1941.aastal valdas Peruu El Oro provintsi, millest sai alguse Ecuadori-Peruu sõda. Sellel ajal oli Ecuador hõivatud siseriiklike poliitiliste pingutustega, mistõttu polnud riiklik kaitse hästi korraldatud. Lõpuks oli Ecuador sunnitud alla irjutama „Rahu, Sõpruse ja Piiride lepingule“. Peruuga on olnud igasugu väiksemaid konflikte. Ülemaailmselt tuntud on Cenepa sõda, mis sai alguse 1995.aasta jaanuaris. Selle sõja käigus näppas P Elt suure osa Amazonase vihmametsast endale. Kui nad niimoodi kolm aastat märatsenud olid, siis brasiiliastel läks närv mustaks ja käskisid neil rahulepingule alla kirjutada. Nii kirjutatigi kolm aastat hiljem 17.veebruaril alla Itimaraty lepingule. Ausõna, kui ma seda ajalugu uurisin siis mul läks vahepeal mõte nii krussi sest nimesid oli kohati rohkem kui muud teksti. Suur hulk siinseid presidente on ära tapetud erinevatel põhjustel ja teine suur hulk on enne tapmist teise riiki suutnud põgeneda. Ja presidendid on siin ikka igasugu sulid olnud, riigi vara helikopterite kaupa minema vedanud.
Aastal 2000 tuli siia dollar.
Ecuador on peamine banaanide eksportija maailmas, samuti üks peamisi lillede, merivähi ja kakao eksportijaid. Poliitiliselt on see demokraatlik, osavõtlik ja unitaarne vabariik. Ecuadori pindala jaotub nelja regiooni: mäestik, rannik, vihmamets ja Galápagos. Poliitiline-administratiivne jaotus on 24 provintsi. Pealinn on Quito. Ecuadoris on 70 vulkaani, millest 14 on aktiivsed, 14 tegevusetud ja 42 passiivsed. Kõrgeim tipp on vulkaan Chimborazo 6310 meetrit merepinnalt. Ecuadoris on ühe ruutkilomeetri maalapi peal kõige rohkem jõgesid maailmas. Ja loomulikult rikkalikuim taimestik, loomastik maailmas.
Laupäev, 23.oktoober
Hommikul läksin pere juurde, pidime ujuma minema. Minutilise täpsusega jõudsin sinna, aga oh üllatust, mami oli üksi kodus. Ütles, et Marena läks eile mehaga Quitosse ja papi läks oma religiooni koosolekule. See salapärane religioon, mille nimest ma kunagi aru ei saanud, on Jehoova. Lihtsalt nad hääldavad seda nii naljakalt. Nii ma siis jäin mamiga jutustama ja aitasin tal koristada. Koristasime Andrea tuba, ta kolis kuskil neli aastat tagasi USAsse ja siiani ei olnud keegi ta toas midagi puutunud. Nüüd Andrea helistas ja ütles, et nad võivad kõik pahna minema visata. Milline rõõm, sain jälle asju ära visata, mis sest et polnud minu omad. Mami oli nii õnnelik, rääkis et nad papiga saavad nüüd palju paremini läbi ja papi arvestab palju rohkem tema vajadustega. Kui nüüd Marena ka ära läheb, siis nad jäävad ju kahekesi sinna suurde kolmekorruselisse majja. Nii et nad mõtlevad selle võib-olla maha müüa või välja rentida ja ise endale midagi väiksemat otsida. Pärast lõunasööki läksin koju, halb oli olla ja jube väsimus tuli järsku, nii et jäin magama. Magasin õhtuni, olin puha palavikus. Grace tuli külla, ta on noor äsjalõpetanud arst, mu ainus ekvadorlasest sõbranna. (sest ta on ainus normaalne tüdruk, kes ei edvista iga asja peale, ei mõtle ainult poistele ja seksile ja ei ole lits). Tõi mulle palaviku alandamiseks rohtu, poole tunni pärast oligi juba nii hea olla, et otsustasime kinno minna. Vaatasime “Mi primera boda” ehk siis “Minu esimesed pulmad” või kes seda teab, neid pealkirju tõlgitakse ka mõnikord veidralt. Meie Darwiniga tõesti vaatasime filmi, aga ma olen suhteliselt kindel, et kui Gracelt või gaylt küsida, mis filmis toimus, siis nad ei tea. Kogu filmi aja nad mulisesid ja tegid popkorni sõda. Pärast kino tahtsime peole minna, aga siin Ambatos polnud ühtegi head pidu. Siis tuli kellelgi mõte – lähme Bañosesse jäätist sööma. See on sama hea kuidas kuimetsalised Viljandis söömas käisid. No ja me läksimegi. Terve tee rääkisid kõik igasugu vastikuid kummituse jutte, ma üritasin mitte kuulata, aga sams huvitav ka ju :D Bañose-Ambato tee peal vägistati ükskord öösel üks gringa ära ja visati hiljem kuristikust alla. Räägitakse, et nüüd see tüdruk kummitab seal. Darwin kustutas autotuled ära, kui me ühe silla peal olime ja siis Cristian karjus GRINGAAAAAAA ja kõik hakkasid karjuma ja Cristian näitas näpuga minu peale. On rumal. Bañoses vaatasime korra mõnele peole, sõime jäätist ja tacosid, jalutasime ringi ja tulime tagasi.
Reede, 22.oktoober
Kas teie, eestlased, ei ole kunagi mõelnud sellele, et kui te oma kodus kõik toad erinevat värvi värvite, siis see on nagu litsimaja? Ma ei ole kunagi küll litsimajas käinud, veel vähem Ecuadoris, aga no tõesti, kus on loogika? Suudate te mõista, milliste probleemidega ma siin igapäevaselt kokku puutun? Suudaksite te igal sarnasel juhul rahulikuks jääda ja nämmutades seletada, et ei ole nii? Kavatsesime värvipoodi minna, mina ikka mõtlesin kodus enamvähem valmis, mis värvi mingi tuba tuleb ja jagasin Darwiniga oma mõtteid, mille peale ta mind hirmus kohutava näoga vaatas ja küsis, kas ma tahan sellest litsimaja teha või? Ega ei olnud kavas küll, ma rohkem nagu üritan sellest litsimajast normaalse elamise teha. Enamikes majades siin on tõesti kõik toad ühte värvi, aga on ka erandeid. Näiteks minu pere majas on üks tuba sinine ja ühes toas on tapeet..teised on jah kõik ühtemoodi:D aga see on ju igav. Ma ei kavatsegi igat tuba eriti erinevate ja erksate värvidega teha, ikka heledamate ja pehmemate toonidega. Ostsime esialgu ühe rohelise ja ühe kollase värvi, kui talle see ikka litsimajana tundub, siis minu pärast värvigu kõik valgeks. Ainult et šhokolaadinäpulist Ailinit siis tõesti enam siia lasta ei või. Tapeeti ei ole ma veel kuskil müügil näinud.
Darwinil on üks eriti nõme sõber Jhon. Tüüp on noorem kui mina, täielik pätt ja kaabakas, lugematuid kordi vangis olnud. Alles paar nädalat tagasi läks jälle vangi, ei tea mille eest, ja siis helistas ja nuttis Darwinile, et see tema eest maksaks või muidu ta tapetakse vanglas ära. Ta oli seal päris mõrtsukate poole peal vangis ja seal tahtsid mõned ta vaenlased teda natuke nülgida, et seda ei juhtuks, pidi Darwin neile paar liitrit viina ostma. Ah et kuidas ta selle viina neile toimetas? Lihtsalt läks ja andis ukse august. Vangidel on oma uks, kus neil sõbrad vahepeal juttu käivad ajamas ja politseid ei kontrolli, kes mida neile sealt annab. Päris turvaline või mis. Selle paari liitri viina peale ütlesid pahad mehed, et okei, homseni hoiame ta terve. Ja politseidele pidi ka päris kobaka summa maksma, et need ta seal välja laseks. Korruptsioon, kaunis korruptsioon.
Käisime õhtul ühe kooli peol. Korraldajad olid kõik eriti napid seelikud ja korsetid selga visanud ja tantsisid/hõõrutasid lava peal, nii et all olevale rahvale kõik näha oli. Üks gay niisama näppimiseks olev tüdruk ja mu wannabe sõbrants oli eriti hoos, peo algusest saadik ta tantsis laval nii hoogsal, et vahepeal tundus nagu ta tahaks kõiki teisi oma tõukavate käteliigutustega alla kihutada. Lõpuks saatsid Djeid ta lava pealt minema ja tulid esinejad. Oli igasuguseid esinejaid, mõned tantsisid elektroonikat, mõned reggeatoni, mõned sambat. Üks mustanahaline noor poiss tantsis ülikiiresti sambat, kui keegi järgi teeb, annan soti :D (kroonides, mitte eurodes) Vahepeal käis ühel pool platsi jube kisma ja politseid jooksid, siis käis teisel pool platsi kisma, siis lennutasid politseid pisargaasi ja kõik köhisid, a ma filmisin rahulikult sabmamehi edasi. Ja kui pidu parimaid tuure oli võtmas, läksid lavale politseid ja kuulutasid, et nüüd on pidu läbi, liiga palju kaklusi. Milline röövimine, sissepääs maksis VIIS dollarit ja saime ainult kolm tundi olla, höh pettumus. Nagu ikka, jäi rahvas ootama, et ehk läheb pidu edasi, aga ei midagi. Politseisid tuli hästi palju juurde, nagu ikka, motikate ja bussidega. Ja siis nad hakkasid nagu karjapoisid lambaid põllult lauta ajama. Kahju kohe, et karjapoistel motikaid polnud, oleks palju kiiremini saanud, sest rahvas lausa jooksis hirmunult nende ees. Mulle tahtis ka üks otsa sõita, oi pagan, kui ta vaid teaks kust ma pärit olen!! Üks suur ja paks politseitädi oli eriti jõhker, lihtsalt läks ja lasi ühele tüdrukule pisargaasi näkku, viimane röhitses tükk aega pikali maas. Ma tahtsin kohe seda rahmeldamist filmida, aga autode vilkurid segasid.
Darwinil on üks eriti nõme sõber Jhon. Tüüp on noorem kui mina, täielik pätt ja kaabakas, lugematuid kordi vangis olnud. Alles paar nädalat tagasi läks jälle vangi, ei tea mille eest, ja siis helistas ja nuttis Darwinile, et see tema eest maksaks või muidu ta tapetakse vanglas ära. Ta oli seal päris mõrtsukate poole peal vangis ja seal tahtsid mõned ta vaenlased teda natuke nülgida, et seda ei juhtuks, pidi Darwin neile paar liitrit viina ostma. Ah et kuidas ta selle viina neile toimetas? Lihtsalt läks ja andis ukse august. Vangidel on oma uks, kus neil sõbrad vahepeal juttu käivad ajamas ja politseid ei kontrolli, kes mida neile sealt annab. Päris turvaline või mis. Selle paari liitri viina peale ütlesid pahad mehed, et okei, homseni hoiame ta terve. Ja politseidele pidi ka päris kobaka summa maksma, et need ta seal välja laseks. Korruptsioon, kaunis korruptsioon.
Käisime õhtul ühe kooli peol. Korraldajad olid kõik eriti napid seelikud ja korsetid selga visanud ja tantsisid/hõõrutasid lava peal, nii et all olevale rahvale kõik näha oli. Üks gay niisama näppimiseks olev tüdruk ja mu wannabe sõbrants oli eriti hoos, peo algusest saadik ta tantsis laval nii hoogsal, et vahepeal tundus nagu ta tahaks kõiki teisi oma tõukavate käteliigutustega alla kihutada. Lõpuks saatsid Djeid ta lava pealt minema ja tulid esinejad. Oli igasuguseid esinejaid, mõned tantsisid elektroonikat, mõned reggeatoni, mõned sambat. Üks mustanahaline noor poiss tantsis ülikiiresti sambat, kui keegi järgi teeb, annan soti :D (kroonides, mitte eurodes) Vahepeal käis ühel pool platsi jube kisma ja politseid jooksid, siis käis teisel pool platsi kisma, siis lennutasid politseid pisargaasi ja kõik köhisid, a ma filmisin rahulikult sabmamehi edasi. Ja kui pidu parimaid tuure oli võtmas, läksid lavale politseid ja kuulutasid, et nüüd on pidu läbi, liiga palju kaklusi. Milline röövimine, sissepääs maksis VIIS dollarit ja saime ainult kolm tundi olla, höh pettumus. Nagu ikka, jäi rahvas ootama, et ehk läheb pidu edasi, aga ei midagi. Politseisid tuli hästi palju juurde, nagu ikka, motikate ja bussidega. Ja siis nad hakkasid nagu karjapoisid lambaid põllult lauta ajama. Kahju kohe, et karjapoistel motikaid polnud, oleks palju kiiremini saanud, sest rahvas lausa jooksis hirmunult nende ees. Mulle tahtis ka üks otsa sõita, oi pagan, kui ta vaid teaks kust ma pärit olen!! Üks suur ja paks politseitädi oli eriti jõhker, lihtsalt läks ja lasi ühele tüdrukule pisargaasi näkku, viimane röhitses tükk aega pikali maas. Ma tahtsin kohe seda rahmeldamist filmida, aga autode vilkurid segasid.
Neljapäev, 21.oktoober
Koristasime jälle, kuni tuli Ailin, kõik sassi ajas, kõik minu kallid orbitid endale taskutesse toppis ja ütles et pole näinud, mu hambaharjaga põrandat nühkis ja ütles et pole teinud, oma šhokolaadiste näppudega seinte peale triipe vedas ja tönnis kui ma ütlesin, et nii ei tehta. Milleks siis üldse seinu värvida kui ta kaks korda nädalas neid määrimas käib? Ta ei ole laps, ta on saatan. Ja Darwin on nii õnnelik, et mina õpetan talle häid kombeid, sest Susana laseb tal teha kõike, mis tahab. Kerigu kuu peale oma heade kommetega, issand jumal, kas ma tulin siia selleks, et üks saatan lapseks koolitada või? Oleks ta siis normaalne, mängiks rahulikult oma asjadega või joonistaks või vaataks multikaid nagu Eneli ja Erik, aga ei. Teeb ainult paha ja ei kuula kellegi sõna, no väljaarvatud juhul kui sa talle magusat annad. Aga magusat talle anda ei tohi, sest tal pole enam hambaidki suus. No ja mina ei kannata lapsigi, mis siis veel saatanast rääkida. Jah, ma olin väga tige ja läksin ruttu kodust ära, enne kui ma tõsiselt plahvatanud oleksin. Läksin pere juurde. Täitsa eestipärane teetassi ja võikudega mõnus istumine oli. Rääkisime mami ja Marenaga naistejutte kust loomulikult ei puudunud klatš :D mul on hea meel, et nad kõik lõpuks meie suhet Darwiniga aksepteerivad, ka papi. Homme tuleb Marena meha siia, et pulmapäev paika panna. Pärast abiellumist läheb Marena mehega Quitosse elama, mille üle mami ja papi jubedalt kurdavad – kujutad sa ette, kuidas ta seal hakkama saab, peab ju ise süüa tegema hakkama, pesu pesema, koristama, lapse eest hoolitsema. Ega Marena süüa teha ei oska küll jah, no peale selle ühe koogi, mis ta ükskord tegi. Kogu elu on mami ja tädi kõik ette taha ära teinud ja nüüd viimased aastad on teenija olnud. Ma ütlesin, et eks iga naine peab mingil hetkel(just nimelt mingil hetkel, mõeldes et mina olen 20 ja tema 37) oma elus niimoodi elama hakkama, mille peale mami nii härdus ja ütles, et küll mina olen ikka arukas ja tark. ?? Ehk on asi selles, et ma olen pärit Euroopast, Eestist, kus igal teisel perel ei ole teenijat, kus inimesed mõistavad ise millega midagi puhastada, kus noored on iseseisvamad, kus inimesed kasvatavad ise juurvilju ja keedavad talveks moosi, kus inimesed hoolitsevad ise oma aia eest mitte ei kutsu aednikku...ehk kokkuvõtvalt – kus inimesed ei ole nii laisad. Paistab, et Marenat see ei häiri, eks ta siis hakkab netist vaikselt söögitegemist õppima. Ütles veel, et nad teevad kindlasti külalistetoa ka, et ma siis neile külla läheksin.
Mind on juba pikalt kõhuvalu tüüdanud, Darwin muudkui käib peale, et lähme arsti juurde, no jah nad siin on ju harjunud iga väikese asjaga arsti juurde minema, a ma olen siiani vastu punninud. Nüüd läks valu nii tugevaks, et ma enam ei kannatanud ja läksimegi arsti juurde. Sain terve hulga antibiootikume. Eelmine kord olid samasugused kõhuvalud ja sain ka antibiootikume. See on kliima, toidu ja bakterite muutusest ja arst ütles, et väga paljudel välismaalastel on sama probleem.
Mind on juba pikalt kõhuvalu tüüdanud, Darwin muudkui käib peale, et lähme arsti juurde, no jah nad siin on ju harjunud iga väikese asjaga arsti juurde minema, a ma olen siiani vastu punninud. Nüüd läks valu nii tugevaks, et ma enam ei kannatanud ja läksimegi arsti juurde. Sain terve hulga antibiootikume. Eelmine kord olid samasugused kõhuvalud ja sain ka antibiootikume. See on kliima, toidu ja bakterite muutusest ja arst ütles, et väga paljudel välismaalastel on sama probleem.
Kolmapäev, 20.oktoober
Olete te kunagi betoonist aeda pühkinud? Jah just, betoonist, mitte sentimeetritki rohtu. Mina pühkisin ja annan oma sõna, et see ei olnud tore tegevus. Ma ei mõista kust tuleb kõik see tolm? Mina pühkisin ja pühkisin, aga tuul oli nii tugev ja muudkui paiskas kogu selle tolmu mulle vastu nägemist. Pärast mõnetunnist üritust oli hari jumala räbal, mina täielik tolmukott, kaltsumari, tahmanina ja tulemuseks kaks 16 liitrist ämbritäit tolmu ja peenikest kivipuru. Beat that!
Üleüldse oli õue igasugu mõttetut koli täis, mis kõik Anu suure koristamistuhinaga minema sai veetud. Kolm suurt autokastitäit koli. Majataga oli hunnik autokumme ja muid varuosasid, lõkkejäänused, igasugu paberipahna kivide vahel, niisama raua ja puukoli ja umbrohi, mis on ka ainuke roheline siin ja mille ma suurima heameelega välja kitkusin. Ma eelistaks küll muruniitmist, õuntekorjamist või rohimist aga isegi selline tegevus oli mõnus ja väsitav. Ee kas betooni peale saab rohu kasvama panna? Kuidagi? Mingi salavalemiga?
Üleüldse oli õue igasugu mõttetut koli täis, mis kõik Anu suure koristamistuhinaga minema sai veetud. Kolm suurt autokastitäit koli. Majataga oli hunnik autokumme ja muid varuosasid, lõkkejäänused, igasugu paberipahna kivide vahel, niisama raua ja puukoli ja umbrohi, mis on ka ainuke roheline siin ja mille ma suurima heameelega välja kitkusin. Ma eelistaks küll muruniitmist, õuntekorjamist või rohimist aga isegi selline tegevus oli mõnus ja väsitav. Ee kas betooni peale saab rohu kasvama panna? Kuidagi? Mingi salavalemiga?
Pühapäev, 17.oktoober
Käisime supermercados puuvilju ostmas. Ma proovin nüüd iga kord, kui seal käime, natuke pilte teha ja siis lõpuks panen kõik üles, et te ka näeksite mida kõike sealt leiab. Tahtsime ujuma minna, ootasime Lissette järgi mõned kaunid tunnid kuni ta lõpuks ütles, et ei tule. Nojah, võtsime siis gay (Cristiani) peale ja läksime. Kaunis koht linnast väljas mägedes, aga me jõudsime suht hilja ja hakkas juba külmaks minema, mistõttu me väljas eriti olla ei saanudki. Meeletult palju sääski oli seal ka. Sees oli mullivann paksult vanu inimesi täis, läksime sauna ja ega sealgi parem olukord polnud, aga otsustasime siiski jääda. Ma pidin ära minestama, mis juttu need vanad seal ajasid. Üks paarike tõi oma intiimelu lusika peal lagedale ja kõik muudkui naersid ja naersid. See oli täpselt nagu siis kui ma soovisin, et mami mulle oma intiimelust papiga ei räägiks :D ja me läksime aurusauna. Seal hakkas gay ühte tsikki sebima kes, mis hiljem välja tuli, mind teadis. No et oli mind siin ja seal näinud, kuskil peol olime koos olnud ja siis olin ma nüüd see aasta oma kooli ajalehes olnud. Huvitav, kas neil uusi vahetusõpilasi polegi, et peavad vanade pilte kasutama ajalehe kaunistamiseks :D:D Ah ja seda ka, et Cristian ei ole tegelikult mingi gay, aga me kutsume teda nii, sest nii on kergem öelda. Teda ma võrdleks meie küla rebasega, kes igal pool kõiki sebib :D ausõna, ei möödu ühtegi päeva kui ta ei helistaks ja räägiks MILLIST taguotsa ta nägi ja kuidas ta tahaks selle taguotsaga väheke tuttavamaks saada.
Neljapäev, 14.oktoober
Ma olen juba kolm korda migratsiooniametis käinud, et cencot teha ja iga kord on seal erinev mees, kes räägib erinevat juttu, mida mul vaja on. Tegin eile kõik koopiad ära, Darwin kirjutas ka selle värgi, no selle et ma tema majas elan, ära. Ja siis täna öeldi, et see peab teistmoodi kirjutatud olema ja ma pean oma paberite jaoks ümbriku ka ostma. Kirjutasime uuesti, nii hoolikalt kui vähegi saab. Ostsin igaks juhuks kolm ümbrikut – kes teab, võib-olla homme ütlevad, et iga paber peab eraldi ümbrikus olema. Läksime siis reedel uuesti, jube pikk järjekord oli seal, enamik olid laiapuusalised kolumbialased. Pärast pikka ootamist kutsuti mind, ma olin juba nii õnnelik, et oh saabki tehtud. AGA oh õnnetust, kuna ma siin juba ühe korra olen elanud ja cencot omanud, siis oleks pidanud mu vana cencot uuendama. Ja mille Anu enne tulekut rahakotist välja võttis? Halb, väga halb. Saatmine võtaks kuskil kolm nädalat aega, aga minul on see ruttu ruttu vaja korda ajada. Nii, pidin kesklinnas kuskil pärapõrgus mingi trükkija üles otsima, kes mulle tõendi kirjutas, et paar nädalat tagasi varastati mul kesklinnas käekott ära, milles oli ka minu cenco. Lahe vana oli, uuris kuidas me Darwiniga tutvusime ja kas meil lapsi on ja kas me abielus oleme...nagu alati. Ja siis kui me ära läksime, hüüdis veel järgi, et maailma on ilusaid lapsi juurde vaja :D Siis jooksime kuskile asutusse, kus mulle üks tempel juurde pandi ja lõpuks politseisse, kust ma kolmanda templi pidin saama. Seal oli hiiglaslik järjekord, ma juba mõtlesin, et peame paar tundi ootama, kui üks politseitädike meile lehvitas ja enda juurde kutsus. Darwin on seal iganädalane külaline, kui autode pabereid korda ajab, nii et vanad sõbrad juba. Saimegi sellest pikast jorust ette ja oi millised vihkavad pilgud. Sain oma templi ja lasime sealt ruttu plehkat enne kui mõni vihast roheline indigena meile kallale kargab. Tagasi migratsiooniametisse, seal oli jätkuvalt sama palju inimesi. Kui me juba pool tundi olime oodanud ja mitte ühtegi inimest sisse polnud kutsutud, ei viitsinud me enam oodata ja läksime küsima, mis jama on. Neil oli arvutisüsteem kokku jooksnud ja ei saanud midagi teha. Võiks ju inimestele öelda, aga ei, niisama lasevad neil oodata. Seda olen ma siin õppinud, et kui ise kuskil vahel ei torgi ja surgi, siis ei saa sa midagi. Kuna meie läksime küsima, siis meile öeldi ja kästi homme tagasi tulla. Ja mis sai homsest? Läksin, aga nad vist olid ära väsinud ja tunnike varem koju läinud. Elagu Ecuador.
Õhtul käisime väljas, meiega liitus muidugi meie truu kaaslane Cristian, kes tõi kaasa paar eriti litsiliku välimusega sõbrannet. Mul ei ole kunagi mingit allergiat olnud, ei toidu, tolmu ega ravimite vastu, siis nüüd taipasin, et mul on allergia litside vastu. Vabandan väga, et seda nii koledasti väljendan, aga nii on. Käisime klubis, muusika oli hea ja tantsida oli hea, aga joogid olid kohutavad. Tellisin cuba libre, mis maitses ülirõvedalt. Ma ei kujuta ette, mis veidrat rummi nad kasutavad. Ja mojito oli nagu mingi kibe vesi mõne piparmündilehega. Peale selle olid baarmenid koledad ja tigedad, baarilett sigaräpane ja kõik kohad olid tühjasid klaase täis. Mul tuli kohe Clazzi igatsus peale, kaunid inimesed! Kui me end tühjaks olime tantsinud, mina jookides, baarmenides ja üleüldse klubis sigapettunud olin, Cristian kurb oli kuna ühtegi naist ei saanud ja Darwin nagu ikka, õnnelik oli, läksime sööma. Söömise vahepalaks nägime pealt vägevat rüselust ja koju ära.
Õhtul käisime väljas, meiega liitus muidugi meie truu kaaslane Cristian, kes tõi kaasa paar eriti litsiliku välimusega sõbrannet. Mul ei ole kunagi mingit allergiat olnud, ei toidu, tolmu ega ravimite vastu, siis nüüd taipasin, et mul on allergia litside vastu. Vabandan väga, et seda nii koledasti väljendan, aga nii on. Käisime klubis, muusika oli hea ja tantsida oli hea, aga joogid olid kohutavad. Tellisin cuba libre, mis maitses ülirõvedalt. Ma ei kujuta ette, mis veidrat rummi nad kasutavad. Ja mojito oli nagu mingi kibe vesi mõne piparmündilehega. Peale selle olid baarmenid koledad ja tigedad, baarilett sigaräpane ja kõik kohad olid tühjasid klaase täis. Mul tuli kohe Clazzi igatsus peale, kaunid inimesed! Kui me end tühjaks olime tantsinud, mina jookides, baarmenides ja üleüldse klubis sigapettunud olin, Cristian kurb oli kuna ühtegi naist ei saanud ja Darwin nagu ikka, õnnelik oli, läksime sööma. Söömise vahepalaks nägime pealt vägevat rüselust ja koju ära.
14 October, 2010
Kolmapäev, 13.oktoober
Tore päev, üdini tore päev! Saime sooja vee :) 300dollari eest pandi meile veesoojendaja ja nüüd on meil ainult soe vesi, vetsupotis ka.
Mulle meeldib, et puuviljad nii odavad on, sest mulle meeldib hommikuti 7 vilja puuvilja salatit teha.
Mulle meeldivad kortsus indigena tädikesed, kes iga nurga peal maisi grillivad, sest majoneesi-juustukastmes on see imehea. Samuti grillitud banaan juustuga
Mulle meeldib ei kuked kell üks öösel kirevad..
Mulle meeldivad hiinlased, sest nende toidud nagu wantan en galdo, chaulafan con camarones, crema de camarones on ühed mu lemmikutest ja üldsegi mitte ei röövi rahakotti.
Mulle meeldib pühapäeva õhtuti supermercados käia, sest sealt saab kõike, mis Mallis hingehinda maksab, palju odavamalt. (Malli tassitaksegi kaupa sealt).
Mulle meeldib shawarma ja nende isetehtud puuviljajogurtid.
Mulle meeldivad kahtlased ja koledad söögikohad, sest sealt leiab alati parima cheviche.
Mulle meeldib, et orbit on Ecuadori jõudnud.
Mulle meeldivad Cabinase kõrval müüdavad morocho ja pontsikud meega.
Mulle meeldib, et siin on pruun suhkur odavam kui valge, sest see on palju kasulikum.
Aga mulle üldsegi mitte ei meeldi, et siin kohupiima, hapukoort, kohvikoort ja rõõskakoort ei ole, sest ma ei oska mõelda midagi paremat kui kohupiimakook ja mu kõht lööb pilli iga kord kui kartulisalatile mõtlen. Ja ma tahaks praekartuleid hapukoorekastmega.
Mulle meeldib mõelda, et Eesti šhokolaad paneb siinnsele pika puuga ära, sest seda on mul tulevikus aega süüa küll ja küll.
MULLE MEELDIB, et meil Eestis on pesumasin!
Mulle meeldib, et siin nii häid suppe, ahjupraade ja kooke ei tehta nagu meil, on mida igatseda.
MULLE MEELDIB, et Eestis meil on kodu kogu aeg soe ja soe vesi ei kao lihtsalt ära.
Mulle meeldib mõelda, et meil Eestis on kevad ja sügis ka.
MULLE MEELDIB et Eestis nii palju riisi ja kana ei sööda!
Mulle meeldib, et meil Eestis on elektripliit.
MULLE MEELDIVAD Eesti pikad suveööd. Mulle meeldib, et meil ei lähe aastaringselt ühel ja samal ajal pimedaks.
Mulle meeldib, et Eestis on liikluskultuur, et autojuhid tõesti ootavad kuni jalakäiad sebrat ületavad!
MULLE MEELDIB, et Eestis võib politseid usaldada.
Mulle meeldib, et Eestis ei varitse mind iga teise nurga taga oht.
MULLE MEELDIB, et Eesti on infotehnoloogia poolest kõrgelt arenenud, et meil on netipank ja me maksame makse internetis.
Mulle meeldib, et meil on hea haridus.
MULLE MEELDIVAD eestlased, kes mind ilma liigsete seletusteta mõistavad!
Aga mulle ei meeldi, kui talved nii pagana külmad on ja hinnad muudkui tõusevad.
Mulle meeldib, et puuviljad nii odavad on, sest mulle meeldib hommikuti 7 vilja puuvilja salatit teha.
Mulle meeldivad kortsus indigena tädikesed, kes iga nurga peal maisi grillivad, sest majoneesi-juustukastmes on see imehea. Samuti grillitud banaan juustuga
Mulle meeldib ei kuked kell üks öösel kirevad..
Mulle meeldivad hiinlased, sest nende toidud nagu wantan en galdo, chaulafan con camarones, crema de camarones on ühed mu lemmikutest ja üldsegi mitte ei röövi rahakotti.
Mulle meeldib pühapäeva õhtuti supermercados käia, sest sealt saab kõike, mis Mallis hingehinda maksab, palju odavamalt. (Malli tassitaksegi kaupa sealt).
Mulle meeldib shawarma ja nende isetehtud puuviljajogurtid.
Mulle meeldivad kahtlased ja koledad söögikohad, sest sealt leiab alati parima cheviche.
Mulle meeldib, et orbit on Ecuadori jõudnud.
Mulle meeldivad Cabinase kõrval müüdavad morocho ja pontsikud meega.
Mulle meeldib, et siin on pruun suhkur odavam kui valge, sest see on palju kasulikum.
Aga mulle üldsegi mitte ei meeldi, et siin kohupiima, hapukoort, kohvikoort ja rõõskakoort ei ole, sest ma ei oska mõelda midagi paremat kui kohupiimakook ja mu kõht lööb pilli iga kord kui kartulisalatile mõtlen. Ja ma tahaks praekartuleid hapukoorekastmega.
Mulle meeldib mõelda, et Eesti šhokolaad paneb siinnsele pika puuga ära, sest seda on mul tulevikus aega süüa küll ja küll.
MULLE MEELDIB, et meil Eestis on pesumasin!
Mulle meeldib, et siin nii häid suppe, ahjupraade ja kooke ei tehta nagu meil, on mida igatseda.
MULLE MEELDIB, et Eestis meil on kodu kogu aeg soe ja soe vesi ei kao lihtsalt ära.
Mulle meeldib mõelda, et meil Eestis on kevad ja sügis ka.
MULLE MEELDIB et Eestis nii palju riisi ja kana ei sööda!
Mulle meeldib, et meil Eestis on elektripliit.
MULLE MEELDIVAD Eesti pikad suveööd. Mulle meeldib, et meil ei lähe aastaringselt ühel ja samal ajal pimedaks.
Mulle meeldib, et Eestis on liikluskultuur, et autojuhid tõesti ootavad kuni jalakäiad sebrat ületavad!
MULLE MEELDIB, et Eestis võib politseid usaldada.
Mulle meeldib, et Eestis ei varitse mind iga teise nurga taga oht.
MULLE MEELDIB, et Eesti on infotehnoloogia poolest kõrgelt arenenud, et meil on netipank ja me maksame makse internetis.
Mulle meeldib, et meil on hea haridus.
MULLE MEELDIVAD eestlased, kes mind ilma liigsete seletusteta mõistavad!
Aga mulle ei meeldi, kui talved nii pagana külmad on ja hinnad muudkui tõusevad.
Subscribe to:
Posts (Atom)