Praegu toimuvad Quitos pidustused, mis kestavad nädal aega, novembri lõpust 6.detsembrini. Nende pidustustega tähistatakse Quito asutamist, sel aastal täitus 476 aastat. Quito, kes veel ei tea, on Ecuadori pealinn. Quito keskmine kõrgus on 2850m, mis teeb temast maailma kõrgeima pealinna. Linn on 324 km2 suur ja ainuüksi Quitos on rohkem elanike kui Eestis kokku, nimelt ~1,6 miljonit. Jaanuaris saab täpsemad andmed teada.
Hommikul kaheksa paiku hakkasimegi sinna poole sõitma. Jõudsime kõrval linna Latacungasse ja oh seda rõõmu ja üllatust – auto läks katki. Täitsa katki kohe, ei liikunud enam ei edaspidi ega tagurpidi. Õnneks oli lähedal kohe mehaanik(neid on siin üldse iga nurga peal), läksime sinna. Määrdunud mehaaniku poiss ütles, et läheb umbes tund aega. Tegelikult läks kolm tundi. Seal oli üks kole suur kalkun, ajasin talle mesijuttu, et ta ilusti pildi jaoks poseeriks. Ta vana paganas tahtis mind naksata, solvusin ja läksin autosse magama. Kui üles ärkasin, oli päike mu põsed roosaks maalinud. Lõpuks saime ka liikuma. Quitos käisime muidugi autolaadalt läbi, see on nagu mingi maine ahvatlus Darwini jaoks. Seal läks ka paar tundi, keskised tahtid me autot ära osta kohe. Jutud olid juba räägitud, kui nad järsku meelt muutsid. Mis siis ikka, läksime edasi põhja poole. Pidustused toimuvad enamasti kesklinnas, otsustasime seal hotelli otsida. Nii kerge see aga ei olnud. Darwin väga hästi Quitot ei tunne ja mina tunnen ainult vanalinna. Igasugused juhatasid meid, aga eksisime ikka kogu aeg ära. Liiklus on ka soovida, lihtsalt meeletu. Jõudsime vanalinna, leidsime hotelli ka, aga kuskile polnud parkida. Tiirutasime ja tiirutasime kuni ma lõpuks autosse mingi suvalise garaaži ette jäin ja Darwin asja uurima läks. Hirmus oli, igasugused cholod ja kurjade nägudega mehed käisid mööda, tõmbasin vaikselt jaki üle pea ja mõmisesin omaette lastelaule. Pärast tuli välja, et see sama garaaž oligi selle hotelli oma, kuigi hotell oli ümber nurga hoopis teises kohas. Kuna kell oli juba täitsa õhtu, siis sättisime end ruttu korda ja läksime välja elu uurima. Nende pidustuste käigus toimub palju härjavõitlusi, paraade, ooperi ja teatri esitusi, esinevad paljud erinevad artistid nii Ecuadorist kui ka mujalt riikidest ning veel igasuguseid üritusi. Vanalinnas toimusid väljakutel ja suvaliste nurkade peal kontserdid, rahvas jämmis mõnusalt. Ka on võimalus chivaga sõita, see on avatud peobuss, mille katusel esineb bänd. Me jämmisime keskööni, siis läksime hotelli ära, linn hakkas kuidagi ohtlikuks muutuma.
Pühapäeva hommikul käisime autolaadal. Jällegi olid Darwini onud kohal, tundub et see on ahvatlus kogu nende suguvõsale. Päike kõrvetas, mina olin tihe külaline jätsionule. Koju tulles käisime laguun Yambol. See on Ambatole suhteliselt lähedal. Selle laguuni kohta käivad igasugused müüdid. Räägitakse, et see on põhjatu ja ühineb teisel pool maakera mingi veekoguga, aga millisega ei teata. Ükskord kukkus sinna rong kahe vaguniga, mitte kunagi ei leitud laipu ega rongi. Lähedal elavad inimesed räägivad, et öösiti on laguunist kuulda inimeste karjeid. Sinna on veel päris palju inimesi uppunud, keda kunagi leitud ei ole. Seal kaldal oli hotell ja lastele mänguplats, pered käivad seal nädalavahetustel piknikul. Samuti sai vesirattaid laenutada, me ka vulisesime ühega. Laguuni keskel seisis suurem paat, sinna võis ka ronida.
Vulkaan Tungurahua (5023 meetrit) on meil siin juba tükk aega tossanud ja tahma välja ajanud. Täna öösel lõpuks purskas ka. Algul anti punane alarm, mis pärast oranžiks üle läks. Ajas veel kive väja ja tuhapilv küündis kahe kilomeetrini. Euroopas ilmselgelt uudistes liialdati, et on sajandi suurim purse ja mida kõike veel. Ei olnud üldse nii hull. Muidugi kõik lähedal elavad inimesed on pikemaks ajaks evakueeritud, meie siin peame tuha tõttu maskidega ringi käima. Autod on tuhast valged, taimed ka. Loomakasvatajatel on äriga jama, piima ei taheta osta kuna lehmad ju söövad tuhast muru. Kui juhtubki suuremat moodi purskama, siis minuga ikka midagi juhtuda ei saa. Ambatoni laava ei jõua, see voolab mitmete kanalite kaudu jõkke. Eelmine purse toimus selle aasta 29.mail ja sellest eelmine suurem purse algas 2006.aasta 14.juulil ning purskas limiteeritult ühe kuu. Enne oli Tungurahua tipp ka lumine nagu Cotopaxil ja Chimborazol, aga pärast 1999.aasta aktiivsuse kasvu lumi ja jää sulasid ära. Ketšua keeles, see on siinsete põlisrahvaste keel, on Tungurahua tulekurk. Samuti on ta tuntud kui Hiiglaslik Must ja põlisrahvaste mütoloogias kui Ema Tungurahua.
18 December, 2010
Kolmapäev, 1.detsember
Leidsin huvitava artikli Eesti Päevalehest 07.august 2010
ÜRO tuli välja lahendusega, mis jätab vähemalt kümneks aastaks rahule Amazonase vihmametsades Napo ja Curaray jõe vahel asuva Yasuni naftaleiukoha. Odavaks seda aga pidada ei saa: nimelt luuakse fond, mille kaudu jõukamad riigid maksavad Ecuadori riigikassasse 3,6 miljardit dollarit ehk ligemale poole summast, mille ta võiks selle nafta müügist teenida. Saksamaa, Holland, Norra, Itaalia ja USA on juba lubanud sissemakse teha.
Keskkonnakaitsjatele on see rõõmusõnum, sest ligi 10 000-ruutkilomeetrisel alal on uskumatult suur valik taime- ja loomaliike, samuti elab seal maailmast eraldatuna põlisrahvaid, kellele naftatööstuse arendamine kujutaks tõsist ohtu. Yasuni rahvuspark asub Ecuadori pealinnast Quitost 250 kilomeetri kaugusel ja seda peetakse maailma kõige mitmekesisema elusloodusega piirkonnaks. Rahvusvaheline vastuseis on sundinud Ecuadori nüüd naftajahist vähemalt Ishpingo-Tiputini-Tambococha piirkonnas loobuma.
Viiendik Ecuadori varudest
Yasuni leiukohas peitub hinnanguliselt 846 miljonit barrelit toornaftat ehk 20 protsenti Ecuadori varudest. Quitos asuv valitsus kinnitas, et naftapuurimise moratooriumiga suudetakse vähendada ka kasvuhoonegaaside õhkupaiskamist. Saavutatud kokkulepe tähendab sedagi, et naftamaardla jääb aastakümneteks puutumata – samal ajal võib karta ülemaailmset nafta hinna tõusu.
Amazonase vihmametsad on maailma kliima soojenemise vastase võitluse rindejoon, sest hapnikku tootvates „maakera kopsudes” tehtava lageraie tagajärjel võib süsihappegaasi kontsentratsioon õhus kasvada isegi 25 protsenti. Samal ajal ähvardab kliima soojenemise tõttu väljasuremine 40 protsenti sealsetest taime- ja loomaliikidest, märgivad keskkonnakaitsjad.
UNESCO biosfääri kaitse-alaks kuulutati Yasuni 1989. aastal, illegaalne metsalangetus ja naftaotsingud on sealsed vihmametsad suurde ohtu seadnud.
Ma loodan ikka seal Yasuni rahvuspargis ära käia. Või kui sinna ei saa, siis kuskile sügavamale vihmametsa ikka, seal kus eelmine aasta YFUga käisime polnud nagu väga metsikut loodust näha. Samas olen kuulnud, et seal Yasuni lähedal elavad põlisrahvad on päris paljud inimesed maha nottinud, kes sinna uurima on läinud. Seega sinna kanti ikka ei tasu minna :D loodan ikka elusa ja tervena Eestisse tagasi tulla.
ÜRO tuli välja lahendusega, mis jätab vähemalt kümneks aastaks rahule Amazonase vihmametsades Napo ja Curaray jõe vahel asuva Yasuni naftaleiukoha. Odavaks seda aga pidada ei saa: nimelt luuakse fond, mille kaudu jõukamad riigid maksavad Ecuadori riigikassasse 3,6 miljardit dollarit ehk ligemale poole summast, mille ta võiks selle nafta müügist teenida. Saksamaa, Holland, Norra, Itaalia ja USA on juba lubanud sissemakse teha.
Keskkonnakaitsjatele on see rõõmusõnum, sest ligi 10 000-ruutkilomeetrisel alal on uskumatult suur valik taime- ja loomaliike, samuti elab seal maailmast eraldatuna põlisrahvaid, kellele naftatööstuse arendamine kujutaks tõsist ohtu. Yasuni rahvuspark asub Ecuadori pealinnast Quitost 250 kilomeetri kaugusel ja seda peetakse maailma kõige mitmekesisema elusloodusega piirkonnaks. Rahvusvaheline vastuseis on sundinud Ecuadori nüüd naftajahist vähemalt Ishpingo-Tiputini-Tambococha piirkonnas loobuma.
Viiendik Ecuadori varudest
Yasuni leiukohas peitub hinnanguliselt 846 miljonit barrelit toornaftat ehk 20 protsenti Ecuadori varudest. Quitos asuv valitsus kinnitas, et naftapuurimise moratooriumiga suudetakse vähendada ka kasvuhoonegaaside õhkupaiskamist. Saavutatud kokkulepe tähendab sedagi, et naftamaardla jääb aastakümneteks puutumata – samal ajal võib karta ülemaailmset nafta hinna tõusu.
Amazonase vihmametsad on maailma kliima soojenemise vastase võitluse rindejoon, sest hapnikku tootvates „maakera kopsudes” tehtava lageraie tagajärjel võib süsihappegaasi kontsentratsioon õhus kasvada isegi 25 protsenti. Samal ajal ähvardab kliima soojenemise tõttu väljasuremine 40 protsenti sealsetest taime- ja loomaliikidest, märgivad keskkonnakaitsjad.
UNESCO biosfääri kaitse-alaks kuulutati Yasuni 1989. aastal, illegaalne metsalangetus ja naftaotsingud on sealsed vihmametsad suurde ohtu seadnud.
Ma loodan ikka seal Yasuni rahvuspargis ära käia. Või kui sinna ei saa, siis kuskile sügavamale vihmametsa ikka, seal kus eelmine aasta YFUga käisime polnud nagu väga metsikut loodust näha. Samas olen kuulnud, et seal Yasuni lähedal elavad põlisrahvad on päris paljud inimesed maha nottinud, kes sinna uurima on läinud. Seega sinna kanti ikka ei tasu minna :D loodan ikka elusa ja tervena Eestisse tagasi tulla.
Neljapäev, 2.detsember
Nii paganama tore, et Grace arst on. Teeb mulle kliinikus tasuta analüüse, mis maksaksid 40dollarit. Toob tasuta ravimeid, mis maksaksid hingehinda. Mitte et ta neid pihta paneks, sinna arstidele viiakse n-ö proovimiseks tablette, aga kuna nad ise haiged ei ole, siis jagavad sõpradele, kellel vaja. Vahva. Ja ärge nüüd mõelge, et ma tapvalt haige olen, lihtsalt mõned kontrollieksamid ja veidi ravimist. Arstid on ka seal nii toredad, täitsa omad pällid, pakkusid isegi kohvi ja küpsist :) Ma ei tea, mis värk mul selle kohvipakkumisega on.. Tuli praegu meelde, kuidas me kunagi ammu Anniga koos kodus olime või võib-olla olid poisid ka...igatahes mina olin ikka üsna väike veel. Tuli mingi naine, ma ei mäleta kes ja miks, aga kui ta ära läks siis ma olin Anni peale üli solvunud ja pahana, et ta talle kohvi ei pakkunud :D Tulles tagasi kliiniku juurde, on sekretär minu teisik - puhtusefriigist ekvadorlane, ei suutnud ma isegi oma kõrvu uskuda. Äratundmisrõõm missugune. Rääkis mulle oma loo, kuidas abiellus, loomulikult ei olnud nad enne poisiga koos elanud ja kui siis abiellusid - oh õudust. Mees täielik siga, sõi nii et riis pudises ühest suunurgast välja, pesema läks riietega, mis hiljem märgade kaltsudena dushiruumi jäidki, voodis püherdas jalanõudega jne. Nüüdseks on mees ka puhtusefriik...nüüdseks on nad 8 aastat abielus ka olnud.
Veel üks huvitav fakt autode kohta. Jälgisin ükspäev autosid ja ühel hetkel taipan, et enamik numbrimärkidest algavad T-tähega. Uurisin kohe Darwinilt, mis värk sellega on. Siin on igal provintsil oma täht, näiteks Tungurahua T, Pichincha P, Cotopaxi X (sest on veel C-tähega provintse). Niisiis saab auto esimeseks täheks selle provintsi tähe, kus auto registreeritakse. Muidugi eksisteerib igas provintsis ka teiste tähtedega autosid, aga enamasti liiguvad ikka igas rajoonis selle rajooni tähed. Ehk siis mägedes kohtab vähe ranniku ala provintside tähti ja vastupidi. Põhjuseks, miks mägedes vähe rannikuala autosid on, on veel see, et kuna rannikul on väga niiske ja maa sisaldab palju igasuguseid mineraale, siis autod hakkavad kiiresti roostetama. Minu arust on see üsna kaval süsteem võttes arvesse, et siin autode müük ja ost nii populaarne on. Niisiis saab varastatud autosi kergelt numbrimärgi järgi tuvastada.
Veel üks huvitav fakt autode kohta. Jälgisin ükspäev autosid ja ühel hetkel taipan, et enamik numbrimärkidest algavad T-tähega. Uurisin kohe Darwinilt, mis värk sellega on. Siin on igal provintsil oma täht, näiteks Tungurahua T, Pichincha P, Cotopaxi X (sest on veel C-tähega provintse). Niisiis saab auto esimeseks täheks selle provintsi tähe, kus auto registreeritakse. Muidugi eksisteerib igas provintsis ka teiste tähtedega autosid, aga enamasti liiguvad ikka igas rajoonis selle rajooni tähed. Ehk siis mägedes kohtab vähe ranniku ala provintside tähti ja vastupidi. Põhjuseks, miks mägedes vähe rannikuala autosid on, on veel see, et kuna rannikul on väga niiske ja maa sisaldab palju igasuguseid mineraale, siis autod hakkavad kiiresti roostetama. Minu arust on see üsna kaval süsteem võttes arvesse, et siin autode müük ja ost nii populaarne on. Niisiis saab varastatud autosi kergelt numbrimärgi järgi tuvastada.
15 December, 2010
Teisipäev, 30.november
Paljud kurdavad arusaamatust siinse kliimas suhtes. Lõpp jonnile, siit see tuleb!
Arvestades Ecuadori geograafilist asetust peaks siin üldiselt täiesti soe kliima olema, kuid pettumus missugune, nii see ei ole. Hoolimata Ecuadori asetusest ekvaatoril on siin esindatud igasugust temperatuuri. Faktoreid, mis kliimat kujundavad, on palju. Neist tähtsam on relieef. Võttes arvesse, et kliima langeb iga 200 meetri tõusu kohta ühe kraadi võrra, on siinne kliimakõikumine umbes 31 kraadi - kuna maapind läheb 0 meetrist merepinnalt 6310 meetrini Chimborazo tippudel. See on põhjuseks, miks Ecuadoril on privileeg omada kõiki kliimatüüpe, alates kuumusest rannikul kuni jäiseni Andide kõrgustes. Tähtsad kliima kujundajad on ka kerged meretuuled Galápagose saartel ja rannikul, niisamuti alandavad Andidest puhuvad tuuled ranniku ja oriente alade temperatuuri.
Rääkides aastaaegadest on aasta jagatud kahte perioodi: vihmasem periood detsembrist juunini (talv) ja teine sademetevaesem juunist detsembrini (suvi). Ranniku ja oriente aladel ei ole nendel perioodidel erilisi muutusi näha, küll aga on muutused märgatavad mägedes. Andidevahelises regioonis on KAKS vihmast aastaaega, veebruarist maini ja oktoobrist novembrini. Esimene märgatavalt kuiv aastaaeg juuni ja septembri vahel ning teine vähem märgatav detsembris-jaanuaris.
Ranniku ala kliima – see regioon omab troopilist või ekvatoriaalset kliimat, mille aasta keskmine temperatuur varieerub 22 – 26 °C vahel. Keskmine temperatuur talvel on 28 °C ümber ja suvel 25 °C ümber. Sademed vähenevad põhjast lõunasse. Ecuadori rannikul on üldiselt kaks suurt kliima tsooni: soe-jahe-kuiv ja soe-kuum-niiske.
Andide ala kliima – siinse ala kliima on väga varieeruv tänu Andide olemasolule ja tuultele mis puhuvad orgudes ja tasandikel. Kliima jaotub neljaks:
- tropical andino, kus temperatuur varieerub 20 ja 25 °C vahel. Sademeid on vähe ja õhkkond kuiv. Siia kuuluvad kõik mäestike madalamad alad kuni 1500 meetrini.
- subtropical andino läheb 1500 – 2500 meetrini temperatuuriga 20 °C. Rohked sademed talvel ja väheke sagedad suvel.
- templado (tasakaalukas), keskmise temperatuuriga 17 °C, asetseb paikades mis lähevad 2500 meetrist 3500 meetrini. Seda kliimalüli iseloomustavad rohked sademed, tihedad rahesajud, pilvine õhkkond ja see on kõige tihedamini asustatud. Siin asub Ambato, ehk siis mina elan siin.
- frio (külm), hõlmab kõik paigad, mis asuvad kõrgustel 3500 – 5650 meetrit. Temperatuur varieerub 1-10 °C vahel. Tihedad paduvihmad, tihe udu ja peaaegu lakkamatu uduvihm.
- glacial (jäine), viimane kliima aste Ecuadori mäestikes. Asetseb üleval pool 5650 meetrist kuni Chimborazo tipudes 6310 meetrini. Temperatuur madalam 0 °C, omab püsivat lumekatet, lumesadu, piksemürin, udu ja pidev vihmasadu.
Amazonia kliima – samasugune nagu ranniku ala kliima. Temperatuur varieerub 22–26 °C vahel, see on riigi kõige niiskem piirkond. Sademed on väga rohked, rohkem kui 3000 mm aastas. Andide küljed moodustavad tihedalt pilvise tsooni, tänu sellele, et seal kondenseeruvad Atlandi ookeanilt ja Amazonase vihmametsadest tulevad suured aurumassid.
Galápagose kliima – nagu mäestikes, on ka siin kliima varieeruv.
- kõrbeline - puudutab randasid, mis on merepinnaga tasased, keskmine temperatuur on 21-22 °C. Tänu Humbolti külma hoovuse mõjule on see täesti kuiv, jaanuarist aprillini võib kohata väheke sademeid.
- troopiline - on sarnane eelmisele, levib aladel mille kõrgus on 0-250 meetrini. Keskmine temperatuur 18-19 °C, see ala on kuiv nagu eelminegi.
- tasakaalukas - levib aladel 250-450 meetrit, keskmine temperatuur on 17 °C, sademete režiim on suur, tänu millele omab rohket taimestikku.
- külmad – need alad eksisteerivad 450 meetrist kõrgemal. Taevas on tihti pilves, mis kutsub esile sademeid. Keskmine temperatuur on 12 °C.
Kõiki kaalutlusi arvesse võttes võib Ecuadoris määratleda 23 hästi eristatavat ala. Ma vast ei hakka neid kirja panema, need mitmekümned linnade nimed teile nii kui nii midagi ei ütle.
Valgust on meil 12 tundi päevas, niisamuti pimedust. Hommikul kuue paiku hakkab valgeks minema ja poole seitsmeks on täitsa valge. Õhtul kuue paiku hakkab hämarduma ja poole seitsmeks on pime. Ja nii aastaringselt. Ei midagi pikkadest suveöödest. Kas pole mitte igav?
Arvestades Ecuadori geograafilist asetust peaks siin üldiselt täiesti soe kliima olema, kuid pettumus missugune, nii see ei ole. Hoolimata Ecuadori asetusest ekvaatoril on siin esindatud igasugust temperatuuri. Faktoreid, mis kliimat kujundavad, on palju. Neist tähtsam on relieef. Võttes arvesse, et kliima langeb iga 200 meetri tõusu kohta ühe kraadi võrra, on siinne kliimakõikumine umbes 31 kraadi - kuna maapind läheb 0 meetrist merepinnalt 6310 meetrini Chimborazo tippudel. See on põhjuseks, miks Ecuadoril on privileeg omada kõiki kliimatüüpe, alates kuumusest rannikul kuni jäiseni Andide kõrgustes. Tähtsad kliima kujundajad on ka kerged meretuuled Galápagose saartel ja rannikul, niisamuti alandavad Andidest puhuvad tuuled ranniku ja oriente alade temperatuuri.
Rääkides aastaaegadest on aasta jagatud kahte perioodi: vihmasem periood detsembrist juunini (talv) ja teine sademetevaesem juunist detsembrini (suvi). Ranniku ja oriente aladel ei ole nendel perioodidel erilisi muutusi näha, küll aga on muutused märgatavad mägedes. Andidevahelises regioonis on KAKS vihmast aastaaega, veebruarist maini ja oktoobrist novembrini. Esimene märgatavalt kuiv aastaaeg juuni ja septembri vahel ning teine vähem märgatav detsembris-jaanuaris.
Ranniku ala kliima – see regioon omab troopilist või ekvatoriaalset kliimat, mille aasta keskmine temperatuur varieerub 22 – 26 °C vahel. Keskmine temperatuur talvel on 28 °C ümber ja suvel 25 °C ümber. Sademed vähenevad põhjast lõunasse. Ecuadori rannikul on üldiselt kaks suurt kliima tsooni: soe-jahe-kuiv ja soe-kuum-niiske.
Andide ala kliima – siinse ala kliima on väga varieeruv tänu Andide olemasolule ja tuultele mis puhuvad orgudes ja tasandikel. Kliima jaotub neljaks:
- tropical andino, kus temperatuur varieerub 20 ja 25 °C vahel. Sademeid on vähe ja õhkkond kuiv. Siia kuuluvad kõik mäestike madalamad alad kuni 1500 meetrini.
- subtropical andino läheb 1500 – 2500 meetrini temperatuuriga 20 °C. Rohked sademed talvel ja väheke sagedad suvel.
- templado (tasakaalukas), keskmise temperatuuriga 17 °C, asetseb paikades mis lähevad 2500 meetrist 3500 meetrini. Seda kliimalüli iseloomustavad rohked sademed, tihedad rahesajud, pilvine õhkkond ja see on kõige tihedamini asustatud. Siin asub Ambato, ehk siis mina elan siin.
- frio (külm), hõlmab kõik paigad, mis asuvad kõrgustel 3500 – 5650 meetrit. Temperatuur varieerub 1-10 °C vahel. Tihedad paduvihmad, tihe udu ja peaaegu lakkamatu uduvihm.
- glacial (jäine), viimane kliima aste Ecuadori mäestikes. Asetseb üleval pool 5650 meetrist kuni Chimborazo tipudes 6310 meetrini. Temperatuur madalam 0 °C, omab püsivat lumekatet, lumesadu, piksemürin, udu ja pidev vihmasadu.
Amazonia kliima – samasugune nagu ranniku ala kliima. Temperatuur varieerub 22–26 °C vahel, see on riigi kõige niiskem piirkond. Sademed on väga rohked, rohkem kui 3000 mm aastas. Andide küljed moodustavad tihedalt pilvise tsooni, tänu sellele, et seal kondenseeruvad Atlandi ookeanilt ja Amazonase vihmametsadest tulevad suured aurumassid.
Galápagose kliima – nagu mäestikes, on ka siin kliima varieeruv.
- kõrbeline - puudutab randasid, mis on merepinnaga tasased, keskmine temperatuur on 21-22 °C. Tänu Humbolti külma hoovuse mõjule on see täesti kuiv, jaanuarist aprillini võib kohata väheke sademeid.
- troopiline - on sarnane eelmisele, levib aladel mille kõrgus on 0-250 meetrini. Keskmine temperatuur 18-19 °C, see ala on kuiv nagu eelminegi.
- tasakaalukas - levib aladel 250-450 meetrit, keskmine temperatuur on 17 °C, sademete režiim on suur, tänu millele omab rohket taimestikku.
- külmad – need alad eksisteerivad 450 meetrist kõrgemal. Taevas on tihti pilves, mis kutsub esile sademeid. Keskmine temperatuur on 12 °C.
Kõiki kaalutlusi arvesse võttes võib Ecuadoris määratleda 23 hästi eristatavat ala. Ma vast ei hakka neid kirja panema, need mitmekümned linnade nimed teile nii kui nii midagi ei ütle.
Valgust on meil 12 tundi päevas, niisamuti pimedust. Hommikul kuue paiku hakkab valgeks minema ja poole seitsmeks on täitsa valge. Õhtul kuue paiku hakkab hämarduma ja poole seitsmeks on pime. Ja nii aastaringselt. Ei midagi pikkadest suveöödest. Kas pole mitte igav?
08 December, 2010
Esmaspäev, 29.november
Käisime täna Lissettega seal orbudekodus kus ma eelmine kord vabatahtlikku tööd tegin. Lissette viis väikseks jäänud riided sinna ja mina tahtsin lihtsalt külla minna. Tiristasin väljas kella ja kui siis koristaja ust avama tuli, oh te ei kujuta ette tema näoilmet – ANU!? MIDA SINA SIIN TEED? :D:D
Sain sooja vastuvõtu osaliseks, kõik olid hämmingus ja õnnelikud. Ka mina olin õnnelik, sest nägin, et seal ei ole asju lihtsalt hooletusse jäetud, tehkase remonti ja nii mõnigi tuba oli varustatud uue mööbliga. Veel rõõmustab mind see, et lapsi on palju vähem kui eelmine aasta ja et enamik vanadest olijatest on leidnud perekonna ja kodu. Üks kuue aastane poiss lapsendati Šveitsi. Läksime natuke halval ajal, kõik kooliealised olid alles koolis ja beebid magasid. Uurisin neid natuke ja tundsin oma pisikese lemmiku, Melany, ära. Tore teda näha, aga kurb et tema veel kellegi südant pole võitnud. Minu arvestuse järgi peaks ta praegu aasta ja seitsme kuune olema. Mida peaks tegema nii pisikene, et võita kellegi süda? Mida ta oskakski teha? Ma mõtlen, need inimesed, kes tahavad adopteerida, kuidas nad valivad? Lähevad orbudekodusse, jälgivad lapsi ja nende käitumist, vestlevad nendega, uurivad nende vanemate kohta? Ka mina tahan kunagi adopteerida, mille järgi ma valiksin? Tegelikult kõlab ja tundub see ju täiesti absurdsena – valida laps. Ma ei tahaks valida, aga ma tahaksin anda kellelegi kodu ja perekonna. Samas ma ei tahaks, et mulle lihtsalt antaks üks laps. Ma olen kindel, et kõiki huvitab, milline on selle lapse iseloom, millised olid tema vanemad. Juhul, kui vanemad on/olid vargad, mõrvarid...kohkuks igaüks ja kahtleks. Geenid, need geenid. Aga milles on süüdi laps? Nagu öeldakse – me võime valida kõike siin elus, peale ühe - perekonna.
Igatahes olen ma sinna tagasi oodatud ja kuna me eelmine kord Annaga usinasti lastest pilte tegime, siis ootavad nad mind kaameraga, et facebooki pilte panna :D:D Nüüd natuke Annale.
Anna, como me dijistes que estas leyendo mi blog entonces esa parte es para ti. Me fui al orfanato hoy. No me preguntes porque no he ido antes, no sé ni yo. Bueno, todos estaban tan felizes al volver a verme y me preguntaron sobre ti – y la Anita, vino tambien la Anita?? Ella tomó unas fotos tan hermosas, a todos los que vienen les gustan esas fotos :) Si ves, hicimos un bien trabajo, se acuerdan y nos quieren :) La situacion en el orfanato esta mejorando, hay menos ñiños que anterior año. Mayoria de los bebes son nuevos, mi favorita, la Melany, todavia esta ahi. Por desgracia ella todavia no ha conquistado algun corazón. Te acuerdas de Adrian? Claro que te acuerdas, como pudieras olvidar de alguien que cada dia nos preguntó nuestras nombres y peinó nuestra pelo. Sabes que, le adoptaron a Suiza! :) No sé mucho, porque los bebes estaban durmiendo y los demas estaban en la escuela. Iré otro dia y te contaré mas! Estoy segura que muchos mis amigos que estan leyendo ese blog, son tan curiosos ahora y tratan de traducirlo en google :D pero solo tú y algunos mas lo pueden entender correctamente.
Sain sooja vastuvõtu osaliseks, kõik olid hämmingus ja õnnelikud. Ka mina olin õnnelik, sest nägin, et seal ei ole asju lihtsalt hooletusse jäetud, tehkase remonti ja nii mõnigi tuba oli varustatud uue mööbliga. Veel rõõmustab mind see, et lapsi on palju vähem kui eelmine aasta ja et enamik vanadest olijatest on leidnud perekonna ja kodu. Üks kuue aastane poiss lapsendati Šveitsi. Läksime natuke halval ajal, kõik kooliealised olid alles koolis ja beebid magasid. Uurisin neid natuke ja tundsin oma pisikese lemmiku, Melany, ära. Tore teda näha, aga kurb et tema veel kellegi südant pole võitnud. Minu arvestuse järgi peaks ta praegu aasta ja seitsme kuune olema. Mida peaks tegema nii pisikene, et võita kellegi süda? Mida ta oskakski teha? Ma mõtlen, need inimesed, kes tahavad adopteerida, kuidas nad valivad? Lähevad orbudekodusse, jälgivad lapsi ja nende käitumist, vestlevad nendega, uurivad nende vanemate kohta? Ka mina tahan kunagi adopteerida, mille järgi ma valiksin? Tegelikult kõlab ja tundub see ju täiesti absurdsena – valida laps. Ma ei tahaks valida, aga ma tahaksin anda kellelegi kodu ja perekonna. Samas ma ei tahaks, et mulle lihtsalt antaks üks laps. Ma olen kindel, et kõiki huvitab, milline on selle lapse iseloom, millised olid tema vanemad. Juhul, kui vanemad on/olid vargad, mõrvarid...kohkuks igaüks ja kahtleks. Geenid, need geenid. Aga milles on süüdi laps? Nagu öeldakse – me võime valida kõike siin elus, peale ühe - perekonna.
Igatahes olen ma sinna tagasi oodatud ja kuna me eelmine kord Annaga usinasti lastest pilte tegime, siis ootavad nad mind kaameraga, et facebooki pilte panna :D:D Nüüd natuke Annale.
Anna, como me dijistes que estas leyendo mi blog entonces esa parte es para ti. Me fui al orfanato hoy. No me preguntes porque no he ido antes, no sé ni yo. Bueno, todos estaban tan felizes al volver a verme y me preguntaron sobre ti – y la Anita, vino tambien la Anita?? Ella tomó unas fotos tan hermosas, a todos los que vienen les gustan esas fotos :) Si ves, hicimos un bien trabajo, se acuerdan y nos quieren :) La situacion en el orfanato esta mejorando, hay menos ñiños que anterior año. Mayoria de los bebes son nuevos, mi favorita, la Melany, todavia esta ahi. Por desgracia ella todavia no ha conquistado algun corazón. Te acuerdas de Adrian? Claro que te acuerdas, como pudieras olvidar de alguien que cada dia nos preguntó nuestras nombres y peinó nuestra pelo. Sabes que, le adoptaron a Suiza! :) No sé mucho, porque los bebes estaban durmiendo y los demas estaban en la escuela. Iré otro dia y te contaré mas! Estoy segura que muchos mis amigos que estan leyendo ese blog, son tan curiosos ahora y tratan de traducirlo en google :D pero solo tú y algunos mas lo pueden entender correctamente.
Pühapäev, 28.november
Tere tulemast cenco de poblacion y vivienda ehk siis tere tulemast vaikus ja rahu tänavatel. Uskumatu, sellist vaatepilti nendel meeletutel Ecuadori tänavatel ei näe enam vähemalt 9 aastat kuni järgmise rahvaloenduseni. Nii hea oli vaikuses ärgata, hetkeks tundus nagu ma oleks kodus, Eestis, isegi linnulaulu oli kuulda. Kusjuures ma enne kogu aeg mõtlesin, et siin linnas kindlasti ei olegi linde, polnud kunagi neid kuulnud, veel vähem näinud. Igasugune liiklus kogu riigis oli keelatud kella seitsmest hommikul kuni viieni õhtul, kõik poed ja avalikud keskused suletud. Rahvusvahelised lennud tühistatud, toimusid ainult lennud Galápagose – Guayaquili – Quito vahel. Ja mõned vajalikud taksod, kes need inimesed lennujaamast koju toimetaksid, ei midagi muud. Täielik tühjus kogu riigis, nagu kogu riik oleks välja surnud. Hommikul 5-6 paiku kolistas prügiatuo tänavate vahel, teed pühiti puhtaks, et siis hiljem helikopterist ilusaid pilte teha. Mina olin usinasti teleka ees uudiseid vaatamas kuidas kogu see asi toimub ja ei väsi kordamast – lihtsalt uskumatu, Guayaquili ja Quito tänavad, kus päevad läbi käib meeletu mürgel, inimesed tammuvad inimestel seljas, autod moodustavad meeletuid rodusid, olid täiesti tühjad ja linnud laulsid ka seal. Eile oli täitsa õhus tunda, et midagi hakkab toimuma, et inimesed on kodudesse lukustatud, sest Megamaxis olid meeletult pikad järjekorrad ja inimesed ostsid kuhjade viisi toitu kokku. Või võib-olla on asi lihtsalt selles, et siin on juba jõulud käes? Siiski, kindel mis kindel, tänase päevaga võtab suur hulk ekvadorlasi kaalus juurde! Kes siis kogu seda jama läbi viisid? 400 000 abiturienti, nende õpetajad ja militarid. Küsimusi oli väga palju, nii umbes 10 lehekülge. Uuriti palju majandusliku seisu kohta. Küsiti mitu tuba majas on, mitu elektripirni on, kas on soe vesi, kas joogiks kasutame kraanivett, filtreeritud vett või ostame poest, kas on arvuti, internet, mis haridustase, mis rassi ennast arvame....ja veel palju palju. Mind pandi ka kirja, täitsa uhke värk :D suuremates turismipiirkondades tehkase turistidele eraldi loendus, aga no kes ikka oskab arvata, et kuskil Ambatos elab eurooplane, nii et mind pandi kirja nagu kõiki teisi ekvadorlasigi. Mina nii helgelt mõtlesin, et pakun ikka kohvi ja küpsist ka tüdrukule, teine kindlasti väsinud, aga pagana pihta, neil oli igasuguse toidu ja joogi vastuvõtmine rangelt keelatud. Seda ma õnneks kuulsin enne telekast, ei pidanud ennast häbistama talle seda pakkudes. Tänavatel käisid ringi militarid ja sõitsid motikatega politseid, kes valvasid, et keegi välja mürgeldama ei tuleks ja samas turvasid ka õpilasi, kes seda protsessi läbi viisid. Ohtlikumates linnades olid õpilased relvastatud! Mina just enne mõtlesin, et vaesekesed kes seda läbi peavad viima, kindlasti neilt varastatakse midagi ära. Hiljem uudistest sain teada, et ainult ühte õpilast 400 000-st oli röövitud. Jällegi uskumatu. Kõik sujus hästi, ainus mida õpilased kurtsid oli, et paljud inimesed ei mäleta on sünnikuupäeva Välja minna ei võinud, aga kujutage nüüd ette milline kiusatus see minule oli – kõndida vabalt ohutul tänaval. Niisiis läksime ikkagi, mõni vanem inimene oli ka jalga sirutama tulnud ja väiksed lapsed mängisid tänaval vaikselt jalkat. Tegime väikse tiiru, tervitasime sõjaväelasi ja koju tagasi. Tegelikult tehkase neile trahvi, kes seadust ei jälgi ja välja lähevad, aga seda rohkem suuremates linnades ja kesklinnades. Kuidas saakski keelata välismaalast, kes muidu alati kartlikult ringi peab käima. Otseloomulikult olid mitmed telekanalid meeletu filmidemaratoni selleks päevaks kokku pannud, meie otsustasime Simpsonite kasuks. Ley seca kehtib homseni, sellest hoolimata on tänaseks Ambatos kinni võetud ~40 purjutajat. Eestis oleks see arv arvatavasti suurem :D:D Juba natukene enne viit hakkas rahvast vaikselt tänavatele voolama ja algas taas tavapärane linnaelu. Täna toimus rahva-ja eluasemeloendus linnapiirkondades, 1-5.detsembrini toimub see maakohtades, kuhu raske ligi saada ja ka sügaval Amazonase vihmametsades, et olla teadlikud kõikidest elanikest ja nende elutingimustest.
Laupäev, 27.november
Täna toimus Nicole sünnipäev, sai 7aastaseks. Sünnipäev toimus kodus, kõik kohad olid õhupallidega ära kaunistatud, mida hiljem väiksed mudilased hoolega lõhkusid. Väikseid päntajalgu oli seal nii palju, et võttis silme eest virelema. Ja ega suurigi vähem polnud, kusjuures enamikul neist olid veel eriti pisikesed süles vääksumas. Lissettele oli Lumivalgukese kostüüm selga tõmmatud ja ühele ta sõbrannale ka miskisuguse tegelase kostüüm, nii nad pidid seal lastele nalja tegema ja mänge organiseerima. Enamik nende mängudest olid tantsupõhised, pisikesed aga ei olnud neist eriti vaimustuses, natukene küll õõtsusid ühe jala pealt teisele, aga ei midagi enamat. Kõikidel tüdrukutel olid printsessi kroonid peas ja poistel isast sorti kroonid, igati uhked olid. Kõige uhkem kroon oli Nicolel, ta oli üldse täitsa printsess valmis. Me muljetasime Marenaga, ta kiitis potti, mis ma talle pulmadeks kinkisin ja samas kurtis, et ega talle ikka söögitegemine ei istu küll. Veel nägin palju teisi sugulasi, nad olid alguses segaduses, mõtlesid et oi, näe uus vahetusõpilane, aga siis vaatasid et kuidagi tuttav nägu :) Kogu õue oli igasugu värvilisi pallikesi, sätendavat paberit ja muud sodi täis. Ma mäletan hästi, et eelmine kord pärast Arlette sünnipäeva üritasin mina kogu seda soga plaatide pealt lahti kraapida, seekord ma nii abivalmis ei olnud. Kuna homme on meil siin cenco de poblacion y vivienda ehk rahva- ja eluasemeloendus, siis on eilsest saadik ley seca – kuiv seadus, mis nagu te juba arvata võite, keelab ära igasuguse alkoholi tarbimise. Seega on loomulikult ka alkoholi müük keelatud. Kui kõik pidulised kõhud täis pakkinud ja enamik koju läinud, jäid alles kõikse näljasemad ja joogisemad. Jose Luis mõtles siis morssi teha! Vähemalt nii ta väitis, aga tuli köögist hoopis suure whisky pudeliga ja hakkas aga jagama. Üks Jose sõber istus kogu aeg mu kõrval ja vähe jäi puudu, et ma naerust tilgad püksi oleks teinud. Mu meelest oli ta juba sinna tulles natuke võtune, igatahes pole ta kunagi varem nii nilbe olnud. Minule see muidugi sobis, igatsesingi juba kuimetsaliste nilbust. Mulle nii meeldisid salvrätikud, need olid nii armsad roosa pildikesega, ütlesin siis Marenale, et nii ilusad teised, mille peale see tüüp mulle sõbraliku kopsu vastu õlga lõi ja maialt aitäh ütles. Kõik hakkasid naerma, tüübil silmad särasid ja ütles, et ta teab küll, et salvrätik oli ainult ettekääne, tegelikult ütlesin ma seda ikka talle, tal ju ülikond seljas... Vahepeal ilmus Pavel sinna, justkui poole jooksu pealt tulles. Ma siis naljatades küsisin talt, kas armukesed on tähtsamad kui õetütar, mille peale ta mind õudusega vaatas ja küsis kust ma tean. Ah, ma ju tunnen teda. Kuid sellest hoolimata ei suuda ma uskuda, milline perro – litsakas mees ta on. Kõigepealt oli tal üks armuke, siis nagu lõpetas temaga kõik ära, kui see talle raseduse kohta valetas ja seletas muudkui, et tema on oma naisele truu ja hea mees. Ja nüüd viimasel ajal alati kui me kuskil koos oleme, on ta jube hõivatud sõnumite saatmisega, tuleb siis itsitades minu juurde ja näitab oma armukeste saadetud sõnumeid. Ma heidan talle muidugi tema truuuudust ja heaaad meest ette, mille peale tema ütleb – aga ma ju olengi truu...oma kolmele naisele! Ja nagu ma juba enne kahtlustasin on ka Jose Luisil armuke. Kogu aeg kui Cabinas käin kurdab ta mulle oma suurt väsimust, mille peale ma tal öösiti magada soovitan, mitte teiste naistega ringi tõmmata. Selle peale ta küsib - aga millal ma siis veel Cristina teadmata nendega koos saaksin olla? Uskumatu, mu vennad on litsid. Ja nad mõlemad saavad järgmisel aastal jälle isaks - vased lapsed. Kuid olgem ausad, siiski on nad nii vahvad ja toredad. Mulle meedib kuidas Jose Luis kõiki oma naabreid togib ja „peksab“ kui nad jälle nutunäoga kodutöid talle tooma tulevad. Mulle meeldib kuidas Pavel nagu tuulispask kodust läbi jookseb, tema ustav koer alati kannul. Mulle meeldib kuidas Jose Luis lastelaule fännab ja kaasa laulab. Mulle meeldib kuidas Pavel oma segaminipööratud toas pisikesi arvutijuppe taga otsib, ise seejuures alati mind süüdistades. Tulles tagasi peo juurde hakkasid kõik allesjäänud jooma ja lällama, mina läksin peagi ära. Jälle üks tore päev pere seltsis. Eelmine kord siin olles ma tõesti ei osanud neid nii palju hinnata, aga nüüd ma saan aru, kuidas mul nendega vedanud on.
23 November, 2010
Esmaspäev, 22.november
Soy una bruja, ma olen nõid. Ei olnud hea mõte seda vulkaani asja torkida, täna öösel purskas Tungurahua, minu provintsi vulkaan. Õnneks ei olnud midagi väga jubedat, aga inimesi on vulkaani ümbruskonnast evakueeritud küll.
Sõnu, mis teile huvitavad võivad olla:
Ala – tiib, kaabuserv
Alma – hing
Aire – õhk, tuul
Armas – sõjavägi, vapp
Ave – lind
Asta – oda, vars, loomasarv
Bella[beja] – ilus, kaunis
Diana – äratussignaal
Hala – kiiremini!
Hale – hakka pihta!
Linda – ilus, kaunis
Lana – lambavill
Leelo – quechua keeles (pärismaalaste keel) rumal, totu :)
Mantel – laudlina
Mina – kaevandus, pliiatsisüsi
Muda – vahetusriided, tumm inimene, noorte slängis - lollike
Vara – vits, kaigas
Su – tema, nende, teie
Tema – teema, aine
ONU (Organización de las Naciones Unidas) – ÜRO (Ühinenud Rahvaste Organisatsioon)
Calzones – aluspüksid, kõlab mu meelest peaaegu nagu meie kaltsarid :D
Sõnu, mis teile huvitavad võivad olla:
Ala – tiib, kaabuserv
Alma – hing
Aire – õhk, tuul
Armas – sõjavägi, vapp
Ave – lind
Asta – oda, vars, loomasarv
Bella[beja] – ilus, kaunis
Diana – äratussignaal
Hala – kiiremini!
Hale – hakka pihta!
Linda – ilus, kaunis
Lana – lambavill
Leelo – quechua keeles (pärismaalaste keel) rumal, totu :)
Mantel – laudlina
Mina – kaevandus, pliiatsisüsi
Muda – vahetusriided, tumm inimene, noorte slängis - lollike
Vara – vits, kaigas
Su – tema, nende, teie
Tema – teema, aine
ONU (Organización de las Naciones Unidas) – ÜRO (Ühinenud Rahvaste Organisatsioon)
Calzones – aluspüksid, kõlab mu meelest peaaegu nagu meie kaltsarid :D
Laupäev, 20.november
On alanud vähkide hooaeg. Mami helistas hommikul ja ütles, et papil on kõhunäärme vähk. Pidavat kaheksa sentimeetri suurune must pall olema. Kui saab, siis läheb teisipäeval operatsioonile.
Mina mõtlen, kui suhteline on maailm. Siin pakuti mulle tööd inglise keele õpetajana ühes ärihoones. Need oleks nagu järeleaitamistunnid neile, kes koolis asjale pihta ei saa. Mina ise tean väga hästi, et mu inglise keele tase ei ole üldsegi mitte hea, veel enam praegu, kui hispaania on vallutanud kõik mu keharakud. Ja ma kujutan ette, kuidas mu inglise keele õpetaja seda lugedes naeraks. Nemad siin turtsatavad selle peale ja ütlevad – ega sa neile ütlema ei pea, mis tasemel su inglise keel on, lihtsalt õpeta neile peamised asjad selgeks ja tõlgi neile mõned totakad laused nagu – mul on kõht tühi. Mõeldes kaks aastat tagasi, me ju aitasime siin koolis oma inglise keele õpetajal hispaaniast inglisesse tõlkida... Samas ma tean, kui vähesed õpetajad suudavad klassis korda luua, õpilasi end kuulama panna ja kui paljud kannatavad õpilaste vaimse vägivalla all. Ma tean, et kui sa ütled ühe vale sõna või eksid ühe pisikese asjaga, oled sa omadega läbi ja sind ei võeta enam kunagi tõsiselt. Ja ma tean, et minul ei ole kannatust töötada teismeliste tattninadega, kes teevad tunnis kõike muud, kui õpivad. VÕIB-OLLA ma lähen ja vaatan millalgi, kuidas tunnid toimuvad ja millised õpilased on.
Teine asi, mis mind naerma ajab – mind kutsuti modelliks. Maailm on täis üllatusi, siin tahetakse mind modelliks, samas kui Eestis olen ma tavaline hall hiireke. Ja see pole keegi isehakkaja, kes niisama sõnu pillub, vaid päris suur modelliagentuur. Isegi kui tahaks, ma ei saaks nõustuda. Ma ei soovi rohkem hullunuid pilke ja röövikatseid.
Mina mõtlen, kui suhteline on maailm. Siin pakuti mulle tööd inglise keele õpetajana ühes ärihoones. Need oleks nagu järeleaitamistunnid neile, kes koolis asjale pihta ei saa. Mina ise tean väga hästi, et mu inglise keele tase ei ole üldsegi mitte hea, veel enam praegu, kui hispaania on vallutanud kõik mu keharakud. Ja ma kujutan ette, kuidas mu inglise keele õpetaja seda lugedes naeraks. Nemad siin turtsatavad selle peale ja ütlevad – ega sa neile ütlema ei pea, mis tasemel su inglise keel on, lihtsalt õpeta neile peamised asjad selgeks ja tõlgi neile mõned totakad laused nagu – mul on kõht tühi. Mõeldes kaks aastat tagasi, me ju aitasime siin koolis oma inglise keele õpetajal hispaaniast inglisesse tõlkida... Samas ma tean, kui vähesed õpetajad suudavad klassis korda luua, õpilasi end kuulama panna ja kui paljud kannatavad õpilaste vaimse vägivalla all. Ma tean, et kui sa ütled ühe vale sõna või eksid ühe pisikese asjaga, oled sa omadega läbi ja sind ei võeta enam kunagi tõsiselt. Ja ma tean, et minul ei ole kannatust töötada teismeliste tattninadega, kes teevad tunnis kõike muud, kui õpivad. VÕIB-OLLA ma lähen ja vaatan millalgi, kuidas tunnid toimuvad ja millised õpilased on.
Teine asi, mis mind naerma ajab – mind kutsuti modelliks. Maailm on täis üllatusi, siin tahetakse mind modelliks, samas kui Eestis olen ma tavaline hall hiireke. Ja see pole keegi isehakkaja, kes niisama sõnu pillub, vaid päris suur modelliagentuur. Isegi kui tahaks, ma ei saaks nõustuda. Ma ei soovi rohkem hullunuid pilke ja röövikatseid.
Reede, 19.november
Ma ei tea, kas mina tõmban õnnetust kaela või mis värk on. Kaks päeva sain rahulikul hingata. Täna mina kirjutan rahulikult blogi, kui järsku algab igavene pragin igal pool, justkui keegi pilluks kive mööda katust. Rahet sadas, vot kus see oli alles rahe, sellised suured jurakad, nagu oleks kõikide ekvadorlaste külmkappidest jääkuubikud ära varastatud. Rahele järgnes veel meeletum padukas kui seda eelnevatel päevadel on olnud. Mina rahumeeli kirjutasin edasi, katus ju parandati ometigi ära. Lähen siis vannituppa ja mida peavad minu kaunid silmad nägema – vannitoa kõrval olev sein, mida ma nii hoole ja armastusega pahteldasin, oli täiesti untsus. Vesi voolas mööda seina alla, endale pahtli sees teed rajades. Põrand oli valget vett täis ja sein sooneline. Võiks ju öelda, et mis sitasti see uuesti. Aga proovi sa ekvadorlasele seda öelda, saadavad mind ennast katusele. Ja lähengi kui vaja. Suurestuba ka ujutas, katus pidas seal kohal hästi vastu, aga kuna vihm peksis mööda ust, siis voolas selle alt nagu jõgi tuppa. Ma mäletan, et kaks aastat tagasi novembris ka sadas päris tihti. Loodan, et ülejäänud neli kuud läheb vihmapilv meist üle. Ärge nüüd arvake, et ma nii jube õnnetu ja meeleheitel olin, ei polnud. Kui kõik jube jama on, siis see ajab mind hoopis naerma. Ja ometigi, see on ju ainult vesi. Vot siis oleksin meeleheitel kui vihma asemel mõne vulkaani laava mu maja katusele potsatanud oleks.
Halbadest uudistest veel nii palju, et Edisonil on vähk. Ta oli end nii umbe joonud, et ega ma ta seletusest väga hästi aru ei saanudki, mis vähk tal on. Darwinile seletas et kõhuvähk. On ikka ka totakas, saab teada et tal on vähk ja siis veel joob nagu loom. Enda tädi on heal tasemel arst, võiks ju enne natuke rohkem uurida, kui elule adios öelda.
Käisime kinos Harry Potterit vaatamas. Täiesti hull, seal oli punt noori, kes olid lasknud endale Sigatüüka koolivormi teha. Vabandan väga, aga nad nägid oma võlurikepikeste ja keepidega nii haledad välja. Veendusin veel, et mul on üks narkarist fänn. Suht tihti, kui Mallis käin, on see tüüp ka seal ja alati ta jälgib mind. Läheb nii umbes viie meetri kaugusele, toetab ühe jala vastu seina, imeb kõrrest mingit jooki ja lihtsalt vahib. Ta on nii hirmus, pikk ja peenike, kahvatu, pikemate krussis juustega ja tal on hullumeelse pilk. Darwin ütles, et ta on Cristiani sõber või no tuttav. Nad olid koos võõrutuskeskuses, aga näha on, et seda tüüpi seal küll millestki ei võõrutatud.
Halbadest uudistest veel nii palju, et Edisonil on vähk. Ta oli end nii umbe joonud, et ega ma ta seletusest väga hästi aru ei saanudki, mis vähk tal on. Darwinile seletas et kõhuvähk. On ikka ka totakas, saab teada et tal on vähk ja siis veel joob nagu loom. Enda tädi on heal tasemel arst, võiks ju enne natuke rohkem uurida, kui elule adios öelda.
Käisime kinos Harry Potterit vaatamas. Täiesti hull, seal oli punt noori, kes olid lasknud endale Sigatüüka koolivormi teha. Vabandan väga, aga nad nägid oma võlurikepikeste ja keepidega nii haledad välja. Veendusin veel, et mul on üks narkarist fänn. Suht tihti, kui Mallis käin, on see tüüp ka seal ja alati ta jälgib mind. Läheb nii umbes viie meetri kaugusele, toetab ühe jala vastu seina, imeb kõrrest mingit jooki ja lihtsalt vahib. Ta on nii hirmus, pikk ja peenike, kahvatu, pikemate krussis juustega ja tal on hullumeelse pilk. Darwin ütles, et ta on Cristiani sõber või no tuttav. Nad olid koos võõrutuskeskuses, aga näha on, et seda tüüpi seal küll millestki ei võõrutatud.
Kolmapäev, 17.november
Täiesti kohutav, pühapäevast saadik on kõik päevad meeletult sadanud. Sellel pinche majal on ju katus katki, te ei oska ettegi kujutada kuidas mu suurestuba ujutas. Pühapäeval ma ärkasingi mingi imeliku tilks-tilks peale üles, läksin siis vaatama mis värk on ja oh õnnetust. Mul polnud nii palju potsikuidki kuskilt võtta, kui palju igalt poolt tilkus ja nirises. Esmaspäeval avastasin väiksema uputuse köögist ja vannitoas nirises ka vesi mööda seinu alla. Ma olin õnnetu, paganama õnnetu. Jooksin lappide ja kaussidega ringi nagu meeleheitel koduperenaine. Samas olin natuke õnnelik ka, et veel seinu ära värvinud ei olnud, muidu oleks kõik jälle untsus. Ma pole isegi väljas käinud, sest ma ei taha koju tulles avastada, et mu magamistuba ka ujutab. Niisiis olen kogu aeg kodus olnud ja kausse tühjendanud. Eile käisime maja omanikuga rääkimas ja täna hommikul tuligi koos oma pojaga katust parandama. See katus on ka üli algeline, mingi vana eterniit kuidagi üksteise peale pandud. Ma küll ei näe sinna ülesse, aga loodan, et seekord tegid väheke korralikumalt.
Pühapäev, 14.november
Lugesin vahepeal ühte raamatut, Souad „Elusalt põletatud“ ja olen jälle hämmingus. Souad on noor araabia naine, kes 17nda eluaastani uskus, et üks lehm või kits on väärt rohkem kui üks naine. Souad teadis, et nende peres peaks olema 14 last, aga neist alles oli ainult 7, kõik teised oli ta ema ära lämmatanud puhtalt sellepärast, et nad olid tüdrukud. Tüdrukud olid perekonna nuhtlus ja hirm. Hirm et nad ei saa mehele ja hirm häbi ees, kui nad tagasi koju pöörduvad kui mees neid peksab. Souad kirjutab kommetest oma külas, meeste õigusest ja aukuritegudest. Sellest kuidas kõik tüdrukud jumaldasid oma vendasid, neile vannivett keetsid, neile söögi ette kandsid, nende riiete eest hoolitsesid, hoolimata sellest, et need samad vennad tapsid perekonna au nimel oma õdesid kui need olid julenud mõnda poissi vaadata. Souad on üks vähestest, keda on õnnestunud surmast päästa. Ta kirjutas selle raamatu lootuses, et see rändab ringi kogu maailmas, et see tõlgitaks nii paljudesse keeltesse kui võimalik ja et inimesed aitaksid naisi, kes iga päev lähevad magama hirmuga, et nad homset enam ei näe. Kohati väga õudne, aga väga hea raamat.
Laupäev, 13.november
Juba mitu nädalat tagasi pidid Marena pulmad olema, aga nagu ikka, muutuvad siin plaanid kiiremini kui sa sokke vahetada jõuad. Kõigepealt pidid pulmad olema oktoobri viimasel reedel, siis novembri esimesel reedel, siis teisel, siis neljapäeval..kogu aeg tuli midagi ette, kas ei olnud peigmehel aega Ambatosse tulla või polnud kedagi, kes neid paari paneb. Lõpuks otsustati, et olgu mis on, aga 13.novembril peavad pulmad toimuma. Te kindlasti mõtlete, et miks neil sellega nii jube kiire on, et meil Eestis ikka plaanitakse aasta või pool ette – koht, söök, riided, sõrmused, kutsed ja veel sada asja. Esiteks, kuna neil on laps, keda enne abiellumist tegelikult olla ei tohiks või siis äärmisel juhul, kui saadakse teada, et laps on tulekul, peab ruttu ruttu abielluma. Niisiis on nad lootusetult hiljaks jäänud. Teiseks, Marena tahab Quitosse mehe juurde elama minna, aga enne abielu on kooselu välistatud. Ja kolmandaks, neil pole midagi plaanida ega otsida, sest pulmad toimuvad parapapapaa – KODUS! Lihtsalt kodus, suurestoas. Ma küsisin Marenalt, kust ta nii ruttu pulmakleidi leiab. Ta tegi selle peale turtsatuse ja ütles, et paneb mingi ülikonna, viigipüksid või midagi sellist. Mul oli raske oma üllatunud nägu varjata. Ütles veel, et kui ta oleks peenem, nagu enne rasedust, siis otsiks kleidi, aga nii paksuna ei taha ta isegi mitte ilus välja näha. Jah, mu perekond on naljakas, väga naljakas :D
Eile ütles mami, et ma pool üksteist hommikul sinna läheks, ma igaks juhuks helistasin hommikul üle, et kas ikka on see kell. Ei, hoopis kell üksteist. Unustasin end sättima, järsku oli kell 11.20 Pool jooksujalu läksin pere juurde, ise hirmust kange, et mind uuesti röövima ei tulda. Ma olin täiesti kindel, et kõik on juba seal ja nad on paari pandud ja kõik läbi. Aga oh üllatust, mitte kedagi ei olnud, ma olin esimene. Mis ma ikka valetan, ega see mind tegelikult väga ei üllatanudki. Vaikselt hakkas rahvast juurde tulema, peigmees jõudis ka päälinnast oma perekonnaga kohale. See naine, kes neid paari pidi panema, ei võtnud telefoni vastu, nii et Jose Luis läks teda otsima. Ma helistasin igaks juhuks Lissettele, et äkki ta on ära unustanud. Oligi, see mind ka enam ei üllata, aga poole tunni pärast jõudis ka tema kohale. Kogu Santiago(peigmees) perekond ja minu pere vanad istusid suurestoas ja mulisesid omavahel, ma tundsin end seal üsna veidralt, eelistasin pigem köögis teenija seltskonda. Teenija on täitsa muhe, kui välja arvata see, et ta süüa teha ei oska. Mami ja papi muudkui käisid ja utsitasid mind tagant – Anu, mine istu ka sinna, mine räägi juttu, sa oled nii kaunis. Lõpuks kella ühe paiku tuli Jose koos paaripanijaga(mingi nimetus tal?) Suurestuppa oli üks väike laud valge linaga pandud, sinna pani see naine hiiglasliku raamatu. Marenal olid tumepruunid viigipüksid ja tumepruun velvetjakk seljas, Santiagol beežikad viigipüksid ja heleroheline triiksärk, nagu läheks tööle. Ja siis käis kõik nii kähku, ma isegi ei mäleta, mis see naine rääkis, aga no mõlemad ütlesid ikka selge jah, panid mitme paberi peale ja sinna suurde raamatusse allkirjad, tegid ühe musi ja olidki abielus. Ei mingeid sõrmuseid. (ma usun, et päriselt ikka on sõrmused ka, aga no mis ma oma perest räägin:D) Paaripanijale pidi maksma viis või kuus dollarit, oli see vast odav pulm :D poole kõrvaga kuulsin kedagi rääkimas, et lahutamine maksab 15 dollarit. Lissette arvas et abiellumine peaks palju rohkem maksma, siis äkki kestaks kauem ka. Ja mina arvan, et lahutamine peaks ka rohkem maksma, siis ehk ei lahutaks nii paljud. Nende cedula, see on nagu meie id-kaart, sisse tehti augustajaga auk, see tähendab et need ei kehti enam. Peavad nüüd uued tegema, kus on kirjas kellega nad abielus on. Siis kõik sõid hästi kaua ja rääkisid hästi kaua nagu ikka. Pärast pakkis Marena oma asjad kokku ja õhtul läksidki Quitosse ära. Mami, papi ja tädi nutsid, arvasid nad ju et Marena ei lähegi nende juurest kunagi ära, jääbki nende „väikseks“ tüdrukuks. Marena ka nuttis, aga Pavel lohutas teda ja ütles, et ta ikka perele süüa ka prooviks teha. Kõik naljatasid selle kulul, sest ta ju ei oska süüa teha :D Pärast kui nad ära olid läinud, algas pikk jutuajamine, kuidas mami ja papi peaksid oma suhteid parandama. Mami ei kannata papi Jehoova hullustus, tahab kuusepuud ja jõule, sünnipäevasid pidada ja üldse pidutseda, aga papi on rangelt oma religioonis kinni ja ei taha sellest midagi kuuldagi. Kõik muudkui õpetasid ja seletasid, mami porises omaette nagu väike tüdruk, et temale ei meeldi see religioon ja tema ei lähe papiga koos nendele koosolekutele ja tema nägi üks päev tänaval ühte meest, kes iga sammu juures pomises – jehoova, jehoova, jehoova – ja tema kardab, et papi läheb ka varsti nii hulluks. Peagi võeti Jose Luis ja Cristina ette, ega nende suhe ka just hiilgav pole, pealegi on Cristina rase. Paveli pruut ona ka rase, neil on Cristinaga üks kuu vahet. Marena ja Andrea(teine õde, kes USAs elab) tütardel on ka üks kuu vahet. Ma ei oskagi midagi öelda, väga huvitav jutuajamine, kuidas kuuekümnendates inimesi õpetatakse nendevahelisi suhteid parandama.
Eile ütles mami, et ma pool üksteist hommikul sinna läheks, ma igaks juhuks helistasin hommikul üle, et kas ikka on see kell. Ei, hoopis kell üksteist. Unustasin end sättima, järsku oli kell 11.20 Pool jooksujalu läksin pere juurde, ise hirmust kange, et mind uuesti röövima ei tulda. Ma olin täiesti kindel, et kõik on juba seal ja nad on paari pandud ja kõik läbi. Aga oh üllatust, mitte kedagi ei olnud, ma olin esimene. Mis ma ikka valetan, ega see mind tegelikult väga ei üllatanudki. Vaikselt hakkas rahvast juurde tulema, peigmees jõudis ka päälinnast oma perekonnaga kohale. See naine, kes neid paari pidi panema, ei võtnud telefoni vastu, nii et Jose Luis läks teda otsima. Ma helistasin igaks juhuks Lissettele, et äkki ta on ära unustanud. Oligi, see mind ka enam ei üllata, aga poole tunni pärast jõudis ka tema kohale. Kogu Santiago(peigmees) perekond ja minu pere vanad istusid suurestoas ja mulisesid omavahel, ma tundsin end seal üsna veidralt, eelistasin pigem köögis teenija seltskonda. Teenija on täitsa muhe, kui välja arvata see, et ta süüa teha ei oska. Mami ja papi muudkui käisid ja utsitasid mind tagant – Anu, mine istu ka sinna, mine räägi juttu, sa oled nii kaunis. Lõpuks kella ühe paiku tuli Jose koos paaripanijaga(mingi nimetus tal?) Suurestuppa oli üks väike laud valge linaga pandud, sinna pani see naine hiiglasliku raamatu. Marenal olid tumepruunid viigipüksid ja tumepruun velvetjakk seljas, Santiagol beežikad viigipüksid ja heleroheline triiksärk, nagu läheks tööle. Ja siis käis kõik nii kähku, ma isegi ei mäleta, mis see naine rääkis, aga no mõlemad ütlesid ikka selge jah, panid mitme paberi peale ja sinna suurde raamatusse allkirjad, tegid ühe musi ja olidki abielus. Ei mingeid sõrmuseid. (ma usun, et päriselt ikka on sõrmused ka, aga no mis ma oma perest räägin:D) Paaripanijale pidi maksma viis või kuus dollarit, oli see vast odav pulm :D poole kõrvaga kuulsin kedagi rääkimas, et lahutamine maksab 15 dollarit. Lissette arvas et abiellumine peaks palju rohkem maksma, siis äkki kestaks kauem ka. Ja mina arvan, et lahutamine peaks ka rohkem maksma, siis ehk ei lahutaks nii paljud. Nende cedula, see on nagu meie id-kaart, sisse tehti augustajaga auk, see tähendab et need ei kehti enam. Peavad nüüd uued tegema, kus on kirjas kellega nad abielus on. Siis kõik sõid hästi kaua ja rääkisid hästi kaua nagu ikka. Pärast pakkis Marena oma asjad kokku ja õhtul läksidki Quitosse ära. Mami, papi ja tädi nutsid, arvasid nad ju et Marena ei lähegi nende juurest kunagi ära, jääbki nende „väikseks“ tüdrukuks. Marena ka nuttis, aga Pavel lohutas teda ja ütles, et ta ikka perele süüa ka prooviks teha. Kõik naljatasid selle kulul, sest ta ju ei oska süüa teha :D Pärast kui nad ära olid läinud, algas pikk jutuajamine, kuidas mami ja papi peaksid oma suhteid parandama. Mami ei kannata papi Jehoova hullustus, tahab kuusepuud ja jõule, sünnipäevasid pidada ja üldse pidutseda, aga papi on rangelt oma religioonis kinni ja ei taha sellest midagi kuuldagi. Kõik muudkui õpetasid ja seletasid, mami porises omaette nagu väike tüdruk, et temale ei meeldi see religioon ja tema ei lähe papiga koos nendele koosolekutele ja tema nägi üks päev tänaval ühte meest, kes iga sammu juures pomises – jehoova, jehoova, jehoova – ja tema kardab, et papi läheb ka varsti nii hulluks. Peagi võeti Jose Luis ja Cristina ette, ega nende suhe ka just hiilgav pole, pealegi on Cristina rase. Paveli pruut ona ka rase, neil on Cristinaga üks kuu vahet. Marena ja Andrea(teine õde, kes USAs elab) tütardel on ka üks kuu vahet. Ma ei oskagi midagi öelda, väga huvitav jutuajamine, kuidas kuuekümnendates inimesi õpetatakse nendevahelisi suhteid parandama.
Reede, 12.november
Täna on Ambato iseseisvuspäev, mille auks toimub paraad. See on õpilasparaad, milles osalevad enamasti kõik linna koolid ja vahel ka koolid väljastpoolt linna. Igas linnas toimub tema iseseisvuspäeval samasugune õpilasparaad. Meil siin toimus see kesklinnas piki peatänavat. Kohale peab minema ikka tunnike või rohkem enne algust, et istekoht saada, mille eest maksad ühe dollari. Kui enam kohti ei ole või ühte dollarit maksta ei raatsi, peab teiste jalgade ees alfaldil istuma. Enne paraadi algust patrullivad politseid kogu tänava läbi, kontrollivad et kõigil kohad oleks ja keegi tee peal paraadile ette ei jääks. Esimesena tuleb Ambato muusika konservatoorim, pärast seda tuleb suur-suur lipp, kus peal on kõikide koolide logod ja mida hoiab igast koolist üks esindaja. Siis tulevad järjest koolid. Kõigepealt tuleb koolisilt, siis bastonerad – tüdrukud, kellel on käes miskisugusest rauast pulk, mille otsas on kahest erinevat värvi lõngast tutsakas ja siis nad teevad sellega igasugu liigutusi. Ma ütleks et tantsivad, aga see pole tantsimine, nad rohkem nagu kõnnivad sellise pool marssiva sammuga ja siis viibutavad seda pulka. Pärast bastonerasid tuleb terve trobikond trummipoisse ja nende järgi kohe sama suur trobikond tüdrukuid, kes mängivad ühte pilli, mille nimi mul meelde ei tule. See pill, millel ühe pulgaga klahvide peal mängitakse. Pärast pillimängijaid on igal koolil viimase kursuse õpilased, kes tavalises koolivormis marsivad. Kõikidel eelmistel on igal koolil enda kujundatud vormid seljas. Kõige lõpus tulevad mõned õpetajad, kes ka niisama marsivad, Kõikidel bastoneradel on samasugune kava ja kõik pillimängijad mängivad sama muusikat. Ainus erinevus ongi riietus, no ja kui on poistekool, siis neil pole bastonerasid või kui on tüdrukutekool, siis neil mängivad trumme tüdrukud. Kõikidel oli surmanägu peas, kohutav. Ma saan aru, et päike kõrvetab, on jube palav ja nad on väsinud, aga natukenegi võiks ju naeratada. Kogu selle paraadi keskel siblivad veel ringi inimesed, kes maha kukkunud trummipulke õpilastele tagasi annavad, neil otsaesist tupsutavad, neile vett annavad. Tee äärtes käivad ringi vee, kommide, nätsude, kartulikrõpsude, popkorni ja muu sellise nänni müüjad. Kuna päike paistab lagipähe, siis on ka palju päikeseprillide, päikesevarjude, nokamütside, kaabude müüjaid.
Laupäev, 6.november
Käisime kõrval linnas Latacungas Mama Negral – must ema. See on paraadi taoline üritus, kus osalevad külade bändid ja rahvatantsugrupid. Nende eesmärgiks on tantsimine, pillide mängimine ja mis kõige tähtsam - tasuta alkoholi jagamine. Ürituse lõpuks enam keegi väga tantsida või muusikat teha ei tahtnudki, enamasti olid paraadil osalejad ise ka juba purjus ja lihtsalt põikasid rahva seast läbi ja kallutasid kellegi suule oma pudeleid. Kõigil neil on oma traditsioonilised riided seljas ja pudelid käes. See alkohol mida nad jagasid, ei ole mingi poest ostetud rumm või viin, vaid päris Ecuadori traditsiooniline puhas alkohol. Paljud mehed on end naisteks maskeerinud, ära meikinud, parukad pähe ja kleidid selga pannud. Nad käivad ringi ja räuskavad, või “peksavad” inimesi peenikese nahast nööriga ja loomulikult jagavad ka alkoholi. Kui keegi tahab, et talle alkoholi antaks, peab ta aitäh karjuma. On ka klounideks makeerunuid. Siis on neljane meeste grupp, kolm neist on valgetes riietes ja nende näod on valge sinise ja punase triibuliseks värvitud, seljas on neil nii-öelda tiivad, mis igasugu kulla ja karraga ära kaunistatud. Nemad on hingepuhastajad, jooksevad kellegi ümber ja hakkavad teda umbrohututsakate, loomasarvede, surnud merisea või värviliste kepikestega “puhastama” ise sealjuures midagi mõmisedes. Rituaal lõppeb sellega, et neljas kaasas olev mees võtab lonksu alkoholist ja puristab selle kõik puhastatavale peale, tavaliselt näkku. Minu hing sai ka puhastatud, mistõttu ma hiljem nagu tõhk alkoholi järele haisesin. Veel käivad teatud maa tagant mehed, kes seljas siga kannavad. Mitte elus siga, tegelikult on see rohkem nagu seanahk või no igatahes on siga seest tühjaks tehtud ja ta siis rauast kolakatega sellele mehele selga pandud. See siga on igatimoodi puuviljade, juurviljade, alkoholipudelite, lipukeste, merisigade ja kanadega ära kaunistatud. Kokku on see üks suur jurakas ja mul oli nendest meestest, kes seda kolakat kandma pidid, jube kahju. Muidugi oli tal kuskil kolm meest veel igaks juhuks kõrval, kui abi vaja. Nad kõik olid ühtemoodi riides ja nende näod olid mustaks värvitud. Sellele üritusele oli kokku tulnud meeletult meeletult palju rahvast, enamasti noori. Arvata võib ju miks - ega tasuta alkoholi just iga päev ei jagata. Kuid see pole ainus põhjus, see on üritus, kus politseid midagi ei keela. Ehk siis rahvas räuskab ja möllab hullu moodi. Mina, kes ma olin sellel üritusel esimest korda, tahtsin muidugi pilte teha. Kahjuks mul see väga ei õnnestunud, kuna inimesed mässasid keset teed tantsijate vahel ja no kuidagi ei andnud midagi eristada ja häid pilte saada. Lõpuks ronisin toolide peale ja üritasin seal midagi filmida. Kui Eestis tänaval midagi sellist toimuks, siis oleks kogu riigi politseid kohal – see möll sarnaneb kohe kohe algavale mässule. Üsna minu kõrval oli üks punt saksa tüdrukuid. Mõned neist nautisid tasuta vägijooki ikka mõnuga, mistõttu hiljem neid toolide peal suu lahti magamas või mõne eriti libekeelse kuti süles võis näha. Ma ütlesin ühele neist, et nad ettevaatlikumad oleks, mille peale ta naeris ja ütles, et nad on ju sõpradega. Erinevalt minust ei ole nad kursis igasugu juhtumitega siin ja ei tea, et siin ei või sa usaldata isegi mitte oma “sõpru”, sest need samad sõbrad kasutavad sind hiljem kurja moodi ära. Üsna paraadi lõpus tuli ka ürituse peategelane Mama Negra. Nime järgi võiks ju arvata, et ta on mustanahaline naine, aga tegelikult on see üks mustaks värvitud mees, kellel värviliste kivikestega must parukas peas, roosad sitsisatsilised riided seljas, ühes käes nukk ja teises käes pudeli taoline asi, millest ta mingid vedelikku rahva sekka pritsis. Mama Negra istus hobusel ja tema kõrval käis viis samasuguste riidete ja mustaks värvitud nägudega meest.
Õhtul käisime kinos “Eat, pray, love” vaatamas. Meie Gracega ikka vaatsime, poisid jäid poole filmi peal magama. Ah teate, meil on siin juba jõulu käes, Malli ees on suur kuusk püsti pandud, inimesed panevad ka aegamisi kuuskesi välja ja kaunistavad aknaid. Kõik telekanalid on jõulureklaame täis. Algab varakult ja kestab kauem kui teil seal. Ohohohoo, Merry Christmas.
Õhtul käisime kinos “Eat, pray, love” vaatamas. Meie Gracega ikka vaatsime, poisid jäid poole filmi peal magama. Ah teate, meil on siin juba jõulu käes, Malli ees on suur kuusk püsti pandud, inimesed panevad ka aegamisi kuuskesi välja ja kaunistavad aknaid. Kõik telekanalid on jõulureklaame täis. Algab varakult ja kestab kauem kui teil seal. Ohohohoo, Merry Christmas.
Neljapäev. 4.november
Ma olen siia tulekust saadik Darwinile öelnud, et ta oma tööriistad ja muu koli sellest autoremonditöökojaks muudetud toast välja koliks. Loomulikult ta seda siiani teinud ei ole, pigem on sinna rohkem koli juurde tulnud. Ja ma saan aru, et seda olekski temalt liiga plaju paluda, võttes arvesse, et mind häirib iga apelsiniseeme põrandal samas kui tema ei märka isegi mitte maha kukkunud apelsini(see käib enamiku ekvadorlaste kohta). Darwin viskas suurema koli nagu kaks vana ja roostetanud külmkappi, vanad ja hallitanud diivanid, närakad autoistmed, katkised kapid...autokasti ja viis minema, ise samas saladuslikult kadudes. Jäingi üksinda tema pahna koristama ja organiseerima. Ma oleks tagasihoidlik öeldes, et ma olin nagu sitahäda keset kogu seda jama. Võiks öelda, et ainukesed asjad, mis ma ära tundsin olid kaks käulat ratast, akutrell, survepesur, autoakud, puur, haamer ja kõlarid. Muidugi ka igasugused mutrid, naelad ja kruvid, mida ma kõige muu rauast koli seest välja nokkisin ja neile süsteemi aretasin. Seal oli kõikvõimalikke värvi- ja mingi vedelikupotsikuid, mille vajalikkusest mul õrna aimugi polnud, mulle tundmatuid tööriistu, veelkord potsikuid, autojuppe ja ma ei mäletagi enam mida kõike veel. Kõik tassisin õue ühe eriti näraka vana kapi sisse. Õhtul kui mina kõigega lõpetanud ja sigaväsinud olin, tuleb Darwin ja ütleb kui tubli ma olen. Ma oleks tahtnud ta ära süüa!
Minu tuju tõstmiseks pidime laadale minema, et midagi ilusat koju osta. Auto hakkas juksima, jäi keset suurt teed seisma ja enam tööle ei läinud. Taga oli pikk rodu tuututavaid taksosid ja kurjasid pilke, aga auto käima ei läinud. Tee äärde ka lükata ei saanud, sest kõik tee ääred olid lihtsalt pargitud autosid täis. Ma siis istusin rooli ja Darwin hakkas lükkama. Tegelikult võis see ikka pagana naljakas vaatepilt olla – üks totakalt naeratav blond roolis, taga üksinda lükkamisest näost punetav mees. Kui Cabinase juurde jõudsime, nägi meid naerust kõveras Jose Luis ja jooksis ka appi. Sealt läks tee allamäge ja auto läks käima - laadale ja elu ilus.
Minu tuju tõstmiseks pidime laadale minema, et midagi ilusat koju osta. Auto hakkas juksima, jäi keset suurt teed seisma ja enam tööle ei läinud. Taga oli pikk rodu tuututavaid taksosid ja kurjasid pilke, aga auto käima ei läinud. Tee äärde ka lükata ei saanud, sest kõik tee ääred olid lihtsalt pargitud autosid täis. Ma siis istusin rooli ja Darwin hakkas lükkama. Tegelikult võis see ikka pagana naljakas vaatepilt olla – üks totakalt naeratav blond roolis, taga üksinda lükkamisest näost punetav mees. Kui Cabinase juurde jõudsime, nägi meid naerust kõveras Jose Luis ja jooksis ka appi. Sealt läks tee allamäge ja auto läks käima - laadale ja elu ilus.
Kolmapäev, 3.november
Nüüd ma saan aru, kui emps ütles, et tal on kodus mees, aga ikkagi peab tema ise kõik meeste tööd ära tegema. Mul on ka kodus üks mees, aga ikkagi pean mina ise kõike tegema. Kui ei tee mina, ei tee ka tema ja kui ma hakkan tegema, siis jäängi üksi tegema. Jah ma tean, et ta on autodega nagu orav rattas ja eks keegi peabki ju raha ka teenima, aga vahel siiski vingun. Niisiis hakkas Anu remonti tegema. Tahtsin ühte seina pahteldama hakata, kraapisin vana värvi maha, aga värvi asemel tuli hoopis pool seina küljest ära. Ilmselgelt liialdan, päris pool seina ka nüüd mitte, aga üsna suured augud jäid küll. See on vannitoa kõrval olev sein ja kui ma sinna niiskusetõket panin, siis oh juudas kus see vahutas ja kees, keetis loodedavasti kõik seened ja bakterid ja elajad välja. Tsementisin augud kinni ja hakkasin pahteldama. Ega ma kunagi varem seda ju teinud ei ole, nii et suhteliselt naljakalt kukkus välja. Darwin naeris, arvas et ta teeb paremini ja hakkas ka pahteldama. Ma nüüd ei teagi kohe, see tema pahteldamine oli igatahes hullem kui minu oma ja ma nimetaks seda pigem plätserdamiseks. Kurb oli seda plätserdust vaadata, otsustasin selle ilusaks teha. Nii ma siis jagelesin mitu-mitu tundi ja hakkama sain – tulemus oli mulle endalegi üllatav, võin vist natuke uhkegi olla :) Ma peaks tänulik oleme, et meil kodus pidevalt remont käib ja ma seda kogu aeg NÄINUD olen :D
Ja teiseks saan ma nüüd aru, miks empsile telekas ei meeldi. Mulle ka ei meeldi, sest niikui see tööle panna, jääb Darwin seda kohe vahtima. Ükskõik kas sealt tulevad uudised, multikad, märulifilm, komöödia, draama...ta on alati sellest kastikesest võlutud. Ja proovigu ma siis talle midagi seal kõrval seletada, kõik jookseb mööda külge maha, mitte ükski sõna ei jõua kõrva. Mehed!
Ja teiseks saan ma nüüd aru, miks empsile telekas ei meeldi. Mulle ka ei meeldi, sest niikui see tööle panna, jääb Darwin seda kohe vahtima. Ükskõik kas sealt tulevad uudised, multikad, märulifilm, komöödia, draama...ta on alati sellest kastikesest võlutud. Ja proovigu ma siis talle midagi seal kõrval seletada, kõik jookseb mööda külge maha, mitte ükski sõna ei jõua kõrva. Mehed!
Teisipäev, 2.november
Juba septembris rääkisin Darwinile, et ma tahan hingedepäeval surnuaeda minna. Läksimegi, kõigepealt Pilahuini surnuaeda. See on väike küla maakohas. Vana traditsiooni kohaselt söövad pärismaalased(edaspidi indigenad [indihenad], mulle on see sõna mugavam kasutada) hingedepäeval oma esivanemate haudadel ja jätavad neile toitu nagu meie setudki. Tavaliselt viiakse haudadele merisea või jänese praadi kartuli, riisi ja maisiga, joogiks keedetakse colada-moradat, mis on sarnane kissellile. Nii palju kui mina aru olen saanud ja mõistatanud, siis on seal sees manna. Kui ma Darwinilt küsisin, kas seal sees on manna, ei teadnud ta mis see on ja jauras midagi mingist spetsiaalsest jahust, mis seal sees pidavat olema. Jahu joogi sees? Ja põhilise osa moodustavad puuviljad. Kahjuks on see traditsioon kadumas, väga vähestes kohtades peetakse sellest veel kinni. Pilahuinis seda väga näha ei olnud, kuigi oli ka erandeid. Üldiselt käis surnuaias meeletu lärm ja trall. Enamasti joodi ja mitte colada-moradat, vaid veini ja muud alkoholi. Sellest tingitud ka kogu see trall. Et joogised indigenad liiga hoogu ei läheks, olid valves politseid. Haudasid oli igasuguseid, oli selliseid nagu meil Eestis ja selliseid nagu te seebikatest näinud olete – tsemendist seinad ja nende sees tihedalt hauad. Hauaplaadid olid väga huvitavad, enamasti oli nendel kujutatud Kristust või mõnda muud püha tegelast, ka oli kujutatud lehekülgi piiblist, ingleid ja lisatud väikseid kuntslillekesi. Hauaplaadid on kõik klaasi taga. Mõlemal pool hauaplaati on lillede jaoks vaasid seina küljes. Samuti oli maha ehitatud tsemendist haudasid ja need keraamiliste plaatidega ümbritsetud.
Edasi läksime Ambato linna surnuaeda. Seal nii kirev seltskond ei olnud, indigenaid eriti ei olnud, aga rahvast oli küll palju. See surnuaed oli nagu linna sisse ehitatud teine linn. Seal nii palju meie moodi haudasid ei olnud. Darwin ei olnud ka kunagi surnuaias käinud: neil õnneks pole keegi ära surnud, isegi vanavanavanemad on elus. Nii me siis koos ahetasime ja imestasime. Juba alguses oli igasugu huvitavaid haudasid..ma ei oska sobivat sõna leida, ei saa ju öelda ühe kivist seina kohta, mille sees on terve ühe perekonna hauad, lihtsalt haud!? Loodan, et olete facebookist pilte vaadanud ja mõistate. Igatahes mida rohkem surnuaia keskele me liikusime, seda suuremaks ja vägevamaks muutusid hauad. Enamikud olid nii umbes kahe poole meetri kõrgused, oli ühe-, kahe-, kolme- ja rohkemgi realisi, olenevalt kui suur on perekond. Niisiis igal perekonnal on oma sein, kus on kõigi pereliikmete hauad. Või siiski, rikkamatel on, kellel pole raha enda perekonnale midagi sellist ehitada lasta, lähevad ühe suure ja pika ühisseina/haua sisse. Või äkki peaks neid hoopis tsemendist kastideks nimetama? Kui on ühe perekonna oma, siis on tavaliselt üleval ääres perekonnanimi. Paljudel oli nii-öelda haua katusel rist või Kristus, leidus ka elusuuruses jumala ja inglite kujusid. Nagu ma ütlesin, muutusid hauad aina vägevamateks. Mõndadel olid kaunistuseks sambad äärtes, mõned olid keraamiliste plaatidega ümbritsetud, mõned olid klaasist majakese sees, mõned olid täies hiilguses marmorist ehitatud.. Lõpuks olid täiesti normaalses suuruses majad, aga mitte ka päris lihtsalt neli seina ja katus peal, vaid igasugu huvitavad ja keerukad. Neid ümbritses väike aed muru, lillede ja kujukestega. Mõne maja uksed olid lahti, nii et ma sain sisse piiluda, seal olid ikka maast laeni kõik seinad haudasid täis. See oli tõesti nagu linn, surnute linn ja seal käiks justkui perekondade vahel võistlus, kellel on suurem ja uhkem surnute maja/haud, haud-maja.
Edasi läksime Ambato linna surnuaeda. Seal nii kirev seltskond ei olnud, indigenaid eriti ei olnud, aga rahvast oli küll palju. See surnuaed oli nagu linna sisse ehitatud teine linn. Seal nii palju meie moodi haudasid ei olnud. Darwin ei olnud ka kunagi surnuaias käinud: neil õnneks pole keegi ära surnud, isegi vanavanavanemad on elus. Nii me siis koos ahetasime ja imestasime. Juba alguses oli igasugu huvitavaid haudasid..ma ei oska sobivat sõna leida, ei saa ju öelda ühe kivist seina kohta, mille sees on terve ühe perekonna hauad, lihtsalt haud!? Loodan, et olete facebookist pilte vaadanud ja mõistate. Igatahes mida rohkem surnuaia keskele me liikusime, seda suuremaks ja vägevamaks muutusid hauad. Enamikud olid nii umbes kahe poole meetri kõrgused, oli ühe-, kahe-, kolme- ja rohkemgi realisi, olenevalt kui suur on perekond. Niisiis igal perekonnal on oma sein, kus on kõigi pereliikmete hauad. Või siiski, rikkamatel on, kellel pole raha enda perekonnale midagi sellist ehitada lasta, lähevad ühe suure ja pika ühisseina/haua sisse. Või äkki peaks neid hoopis tsemendist kastideks nimetama? Kui on ühe perekonna oma, siis on tavaliselt üleval ääres perekonnanimi. Paljudel oli nii-öelda haua katusel rist või Kristus, leidus ka elusuuruses jumala ja inglite kujusid. Nagu ma ütlesin, muutusid hauad aina vägevamateks. Mõndadel olid kaunistuseks sambad äärtes, mõned olid keraamiliste plaatidega ümbritsetud, mõned olid klaasist majakese sees, mõned olid täies hiilguses marmorist ehitatud.. Lõpuks olid täiesti normaalses suuruses majad, aga mitte ka päris lihtsalt neli seina ja katus peal, vaid igasugu huvitavad ja keerukad. Neid ümbritses väike aed muru, lillede ja kujukestega. Mõne maja uksed olid lahti, nii et ma sain sisse piiluda, seal olid ikka maast laeni kõik seinad haudasid täis. See oli tõesti nagu linn, surnute linn ja seal käiks justkui perekondade vahel võistlus, kellel on suurem ja uhkem surnute maja/haud, haud-maja.
Esmaspäev, 1.november
Praegu toimub siin Ambatos feria de finados ehk laat. On kolm laata erinevates kohtades. Kõige suurem on minu kodu lähedal. Käisime Gracega kõik kolm laata läbi. Esimene kus käisime oli suhteliselt väike ja seal polnud midagi toredat, sellest hoolimata suutsime ühe kommionuga – müüs teine šhokolaadi-alkoholi komme – sõprust teha ja lasime heal maitsta, tasuta. Minu hooletuse tõttu oleks meid suure tõenäosusega paljaks varastatud. Panin 20dollarit pükste esitaskusse, aga see paganas tahtis sealt välja kippuda. Õnneks üks naine bussis ütles mulle vaikselt, et ma oma raha paremini peidaks, vargad juba vesistavad suud. Ärge nüüd mõelge, et ma hooletu olen. Ei, aga ei saa ju kogu raha ühte kohta peita, suurem osa koos muu väärtuslikuga, nagu telefon, läheb ikka parapapaa – rindade vahele peitu – jah, suur osa tüdrukutest näeb seetõttu välja nagu piima täis udaratega lehmad. Niisiis alati kui välja minna, peab kaasa võtma võimalikult vähe, aga piisavalt raha ning selle kõikvõimalikesse kohtadesse ära jagama. See on suhteliselt tüütu, igatsen turvalisust, tahaks rahakott näpus ringi jalutada. Miks ma ütlen piisavalt raha? Sest kui sa mõnele vargale silma jääd, ja mina olen siin üsnagi atraktiivne mitte ainult varastele vaid kõigile, siis oh õnnetust kui neil sult midagi varastada pole. Ehk siis sinu enda heaolu tõttu oleks tore, kui sul vähemalt 5dollarit loovutada oleks. Teiseks läksime minu kodu lähedale laadale. See on suur, kuskil poole kilomeetri pikkusel teelõigul on mõlemal pool teed tihedalt väiksed müügiputkad. Mitte ainult üks teelõik, kaks kõrvuti asuvat teelõiku. Ja need müügiputkad ei ole mingid kohale sõitnud vagunid, vaid ise puust kokku klopsitud tarad ja peale visatud kas mingi riie, kile või kartulikoti moodi asi. See laat jääb siia üheks nädalaks, kõik müüjad ööbivad seal samas, tõmbavad oma asjad koomale, panevad riide ette ja magavadki või siis parimal juhul ööbivad autos. Mida laadal müüakse? Kõiiike, mida ette kujutada oskate - kõiksuguseid riideid, jalanõusid, küünlaid, maale, toidunõusid, vaipu, koerakuute, filme, muusikat, lilli ja muid taimi, mänguasju, hügieenitarbeid, lõhnaõlisid, kõiksuguseid söögitegemistarbeid, igasugu puust ja plastmassist vidinaid, kujukesi ehk igasuguseid dekoratiivasjakesi...meeletutes kogustes! Loomulikult ei puudu söök, seda tehakse ka iga nurga peal, on igasugu huvitavat ja mulle seni tundmatud toitu. Ja kõik on ODAV! Valetasin, vaibad on kallid. Kogu laada läbikäimine võttis meil aega kolm ja pool tundi, no me ikka proovisime ka üht koma teist ja kauplesime ägedalt hinda alla. Või siiski, Grace kauples, mina eriline kaupleja ei ole, mulle ei meeldi seda teha. Kuigi ma tean, et ma peaksin, sest mind kui välismaalast nähes, pannakse hinnale mõnus jurakas otsa. Seega võin ma alati rohkem kui 90% kindel olla, et mind tahetakse minu teadmatuse tõttu lihtsalt röövida. Mhh, aga see ei lähe neil enam nii kergelt läbi, sest ma ikka juba tean ka, mis kui palju enamvähem maksab. Näiteks ühes kohas öeldi meile, et saapad maksavad 23dollarit, teises kohas maksid samad saapad 17dollarit...teises kohas oli müüa seljaga kui ma küsisin. Ma oleks nii väga tahtnud sellest laadast pilti teha, aga kus rahvast seal vargaid. Ja rahvast on seal meeletult, eriti õhtuti, siis ei saa ennast ümbergi pöörata, üsna võimatu on midagi vaadata ja veel vähem osta, käib kohutav lärm ja kõik tallavad sul varvaste peal. Veel on siin novembri kuus mingi eriti nõme komme: poisid ostavad laadalt mängupüstolid millega siis tüdrukutele väikseid plastmass kuulikesi mööda sääri paugutavad ja oii kui valus see on. Oh õnne kuidas ma vihast tulitan, kui keegi minu jalgu sihib, mille peale ühed poisid kartlikult pomisesid, et küll on ikka tige gringa. Käisime veel kolmandal laadal, see nii tore ei olnud, ülekaalus olid söögikohad ja omaarust humoristid tegid nalja. Õhtul aga toimus seal kontsert kuhu me ka end kohale venitasime.
29 October, 2010
Pühapäev, 24.oktoober
Nagu ikka pühapäeviti, käisime supermercados. Hiljem korjasime Grace peale ja käisime Quisapinchas. Nii palju igasugu asju nagu seal on, ei ole nahast kindaid. Ja kui mõnes üksikus poes on, siis on väga väikesed või koledad. Vähemalt sain lohutuseks maisi juustu-majoneesikastmes. Ma sõidaks need 20 minutid sinna kas või ainult selle maisi pärast, see on lihtsalt nii hea.
Samal ajal kui mina palavikku põdesin ja luulusid nägin, vaatas Grace mu arvutist pilte ja küsis – SEE on seal, Eestis? NEED on sinu sõbrad? SINA niidad ise muru? Miks teil nii koledad kleidid seljas on?(rahvariided) PURJUS?(Narva tripp) Mida te teete?(Anni-Juula sünnipäeval khmkhm pornoajakirjaga pildid) Miks neil ülikonnad seljas on? Te käite meres? :D
Kui esmaspäeval said antibiootikumid otsa, kõhuvalu oli kadunud ja palavik läinud, siis teisipäeval algas kõik otsast peale. Neljapäevaks olin ma magamisest nii väsinud, et läksime haiglasse. Arst kutsus mind Onu Sufkeniks, küsis palju asju, katsus igalt poolt ja lõpuks tehti mulle kaks süsti. Üks käe peale, mis on valude vastu ja teine tuhara peale, mis annab kehale proteiine. Sain jälle antibiootikume, ma küll vaidlesin vastu, et alles võtsin, aga mis ma arstiga ikka vaidlen. Kolmepäevase magamise vahepeal sain lõpuks ajalooga valmis.
Teate ju küll, et ma ei ole ajaloos kunagi eriti taibukas olnud. Algul kui Darwin Ecuadori ajaloost jutustas, oli kõik nii selge ja tore, aga ma tahtsin rohkem teada. Otsisin internetist informatsiooni juurde ja juurde ja nüüd on kõik nii segamini, et isegi Darwin enam aru ei saa. Proovin segapudru kõrvale jätta ja kirja panna selle natukese selgema osa. Eelmine kord jäi mul midagi kahe silma vahele. Nimelt kui Atahualpa hispaanlaste poolt kinni võeti, siis andsid need, teades inkade harimatust, talle piibli. Atahualpa ei teadnud mis see on, katsus, vaatas, kuulas, hammustas ja lõpuks viskas maha. Inkade jumalaks oli loodus. Hispaanlased aga kasutasid seda ära ja kuulutasid, et Atahualpa on jumala vastu pöördunud ja ta tuleb ära tappa. Nii et pisikesed inkad oleks võinud kas või kolm toatäit kulda kokku tassida, ta oleks ikka ära tapetud.
Vabariigi ajaloo võib jaotada nelja etappi: Enne hispaanlaste etapp, Hispaanlaste etapp(vallutamine, kolonoseerimine ja koloonia), Iseseisvus ja Vabariik.
Esimene rahvastik Ecuadori territooriumil leidis võimalikult aset juba 4200 aastat enne Kristust. Esimesed registrid inimasutustest praegusel Ecuadori territooriumil on umbes 12 500 aastat tagasi. Inkade sisseränne jääb 15.sajandi keskpaika. Enne inkade perioodi elas rahvastik klannides. Mõned nendest klannidest moodustasid suuri hõime ja mõned hõimud liitusid omavahel moodustades võimsaid liite nagu Quito Konföderatsioon. Ükski nendest liitudest aga ei elanud üle quechuade tõuget. Inkade läbitungiga jäid paljud hõimud samahästi kui orjadeks. Pärismaalaste aeg enne inkade sissetungi jaotub nelja perioodi, mis räägivad kuidas kujunesid kultuurid erinevates regioonides. Neid kultuure on jube palju, tähtsamad neist on Las Vegas ja El Inga.
1534.aastal vallutas hispaanlane Sebastián de Benalcázar Ecuadori ala ja lõi Quito kui esimese linna praeguses Ecuadoris. Pärismaalased ületasid neid numbriliselt, aga hispaanlastel oli parem sõjaline osavus, tänu millele nad allutasid pärismaalaste asulad. Pärismaalaste linnaasulad hävitati ja territooriumist sai alus uute segavereliste linnade loomiseks, hõivatud ala koloniseerimiseks kasutati mitmeid põliseid ühiskonna struktuure. Inkad vaesekesed ei tundnud tulirelvi, ka polnud neil hobuseid ega kaitsvat soomusrüüd. Öeldakse, et pärismaalased arvasid, et hispaanlased, kes hobustega sõitsid on nelja jalaga olevused ja nad võrdlevad kahuri häält kõuemürinaga. Kuid ei läinud palju aega kuni pärismaalased oma puudujääki mõistsid. Nagu ma juba enne kirjutasin, suri suur hulk inkasid, eriti suure laastamistöö tegid leetrid. Seetõttu toodi siia Aafrikast elanikke kui orjasid juurde. Enamik mustanahalisest rahvusest elab ühes rannikuäärses provintsis Esmeraldases. Räägitakse, et üks orjade laev hukkus esmeraldalaste ranniku alal ja suur hulk orjadest jäi sinna elama. Orjus kestis peaaegu 300 aastat.
1739.aastal ühines Ecuador Virreinato de Nueva Granadaga, mis oli iseseisev territoorium Hispaania impeeriumis. Pealinn asus tänapäeva Bogotás. Sinna kuulusid Ecuador, Colombia, Venezuela, Panama, osa Peruust, Brasiiliast ja Guayanast. Selle asutas kuningas Felipe V 1717.aastal. Paar korda see hävines, siis jälle taastati. 1819-1822 aastate vahel võitsid Virreinato territooriumid Hispaanialt oma iseseisvuse, millega see lõplikult hävis.
1809.aastal toimus criolloste(nii nimetatakse pärismaalaste ja hispaanlaste järeltulijaid) vastuhakk hispaanlaste võimule, mida tuntakse kui Ameerika Esimest Iseseisvushüüet. 10.augustil korraldasid mässajad koosoleku, aga sellest osavõtjad tapeti Peruu ja Nueva Granada(praegune Colombia) saadetud sõjavõeliste poolt. Kuigi sellel koosolekul ei räägitud iseseisvusest, vaid autoriteetide vahetamisest, kutsutakse Ecuadoris seda juhtumit Hispanoameerika Esimeseks Vabadushüüdeks. Teine mässajate korraldatud tegevus kestis natuke kauem, kuni järgnevad sõjaväelised läbikukkumised selle hävitasid. Kümme aastat ei toimunud midagi, keegi ei võtnud iseseisvuse võitmiseks midagi ette. Siis 9.oktoobril 1820.aastal criollosed ja Guayaquili sõjaväelased mässasid ja märatsesid, tõukasid tähtsad autoriteedid välja ja tekkis Provincia Libre de Guayaquil(ehk siis Guayaquil kui provints sai vabaks). Järgmine grupp mässajaid palus abi kindral Simón Bolívarilt, kes saatis siia António José de Sucre koos mõnesaja sõduriga. 24.mai 1822 toimus Pichincha lahing, mille Sucre võitis ja Quito sai vabaks. Ecuadoril kui riigil ei ole iseseisvuspäeva, igal provintsil on oma. Kõige tähtsamaks peetakse siiski Quito oma, seda tunnistavad ekvadorlased kui nende vabanemist hispaania võimu alt. Natuke pärast seda ühines Ecuador Gran Colombiaga.
Gran Colombia oli riik Lõuna-Ameerikas, mille lõi 1821.aastal Simón Bolívar. Sinna kuulusid tänapäeva Colombia, Venezuela, Ecuadori ja Panama territoorimid, samuti väiksemad maatükid Costa Ricast, Peruust, Nicaraguast, Guayanast ja Brasiiliast. Juba 1815.aastal oli Bolívaril idee luua suur ja ühtne riik, millega ta hakkama ei saanud. Tegelikult alustas selle loomist Francisco de Miranda, aga temaga juhtus midagi, võib-olla suri ära, ma ei mäleta. Igatahes viis Bolívar oma unistuse ja teise mehe pooliku töö lõpuni. Gran Colombia eksisteeris 1821-1831 aastani. Suurte poliitiliste erinevuste tõttu föderalismi ja tsentralismi vahel ning tahe olla regionaalselt vabam viisid Ecuadori ja Venezuela eraldumiseni sellest võimsast riigist. 13.mail 1830 tunnistas Ecuador end vabaks ja moodustus Ecuadori Vabariik. Vabariiki oodati valitsema tema vabastajat Antonio José de Sucret, kes Colombiast tuli. Teel Ecuadori ta aga tapeti. Teda saatis tapma venezuelalane Juan José Flores, kes lõpuks ise Ecuadori esimeseks presidendiks sai. Kui ta juba oma kolmandale valitsusperioodile jõudis, taipas rahvas et ohoo, neile ei meeldi see välismaine võim ja kukutasid ta. Presidendiks sai José Joaquín de Olmedo, kuid ega ta kaua seda rõõmu nautida ei saanudki. Kolmandaks presidendiks oli vahva Vicente Ramón Roca, kes oli võimul 1845-1859. Saabus selline sitke meha nagu Gabriel García Moreno, tema valitsemisaeg kestis 1859 kuni 1875 aastani kui ta tapeti. Ta küll ehitas raudtee, koole ja haiglaid, kuid samas rikkus pidevalt inimõigusi ja kultuurilist vabadust. Kolmandal valitsusajal ta tapeti ühe liberaali poolt kui oma palee rõdul kõnet pidas. Liberaalid tahtsid ise võimule saada. Pärast Moreno surma proovisid Ecuadori kaks poliitilist parteid oma ideed ühendada õnneliku liberaalse konservatismi suunas(öhöhööö ma ei ole kindel kas ma isegi aru saan mida kirjutan, ei ole kerge see tõlkimistöö, ei ole kerge :D) Igatahes tuli selle ühenduse tagajärjena võimule president, kes seal püsis vaevalt aasta, järgnes teine ja talle kohe kolmas, kelleks oli reformist Eloy Afaro. Järgmine president oli Luis Cordero, ma usun et ta on üks vihatuim inimene Ecuadori ajaloos. Arvas teine, et vot kus mul on alles miljoni plaan – pani lipu müüki. Ja mina veel mõtlesin, et miks Ecuadoril, Colombial ja Venezuelal nii sarnased lipud on. Ei tegelikult ma usun, et sellel pole asjaga üldse pistmist. Kahjuks ma rohkem sellest lipu müügist ei tea ja ma tõesti ei viitsi jälle cabinasesse minna, et netist infot otsida ja siis kodus mitu tundi lugeda ja mõistatada. Justnimelt mõistatada, sest nagu siin riigiski kõik nii jube saladuslik ja varjatud on, siis ega ajalugugi parem pole. Igatahes vallandas see jultumus militaride seas mässu, mis pani aluse Ecuadori liberalismile. Eelmine president Eloy Afaro oli samuti militar ja muidugi oli tal ühest valitsemisperioodist väheks jäänud, hammas oli verel ja tahtis rohkem. Nii ta upitas seda mässu rohkem üles ja saigi uuesti presidendiks. Vahepeal peaks mainima, et enne ei olnud presidendi valitsemisaeg neli aastat, igaüks valis ise kui kaua tahab olla või siis määrati talle valitsusaeg. Pärast Alfarot ei olnud presidenti, oli tsiviil-militaarne valitsus, kus iga liige valitses ühe nädala ja nii kuni 1926.aastani kui juhatus oma ameti maha pani ja presidendiks kuulutati Isidro Ayora, kes oma nelja valitsemisaasta jooksul palju igasugu riiklike asutusi lõi. Siis vahetusid presidendid kiiremini kui meil lilled peenras, midagi suurt korda saatmata kuni aastani 1934 kui võimule sai José María Velasco Ibarra ja püsis seal peaaegu 30 aastat. 1941.aastal valdas Peruu El Oro provintsi, millest sai alguse Ecuadori-Peruu sõda. Sellel ajal oli Ecuador hõivatud siseriiklike poliitiliste pingutustega, mistõttu polnud riiklik kaitse hästi korraldatud. Lõpuks oli Ecuador sunnitud alla irjutama „Rahu, Sõpruse ja Piiride lepingule“. Peruuga on olnud igasugu väiksemaid konflikte. Ülemaailmselt tuntud on Cenepa sõda, mis sai alguse 1995.aasta jaanuaris. Selle sõja käigus näppas P Elt suure osa Amazonase vihmametsast endale. Kui nad niimoodi kolm aastat märatsenud olid, siis brasiiliastel läks närv mustaks ja käskisid neil rahulepingule alla kirjutada. Nii kirjutatigi kolm aastat hiljem 17.veebruaril alla Itimaraty lepingule. Ausõna, kui ma seda ajalugu uurisin siis mul läks vahepeal mõte nii krussi sest nimesid oli kohati rohkem kui muud teksti. Suur hulk siinseid presidente on ära tapetud erinevatel põhjustel ja teine suur hulk on enne tapmist teise riiki suutnud põgeneda. Ja presidendid on siin ikka igasugu sulid olnud, riigi vara helikopterite kaupa minema vedanud.
Aastal 2000 tuli siia dollar.
Ecuador on peamine banaanide eksportija maailmas, samuti üks peamisi lillede, merivähi ja kakao eksportijaid. Poliitiliselt on see demokraatlik, osavõtlik ja unitaarne vabariik. Ecuadori pindala jaotub nelja regiooni: mäestik, rannik, vihmamets ja Galápagos. Poliitiline-administratiivne jaotus on 24 provintsi. Pealinn on Quito. Ecuadoris on 70 vulkaani, millest 14 on aktiivsed, 14 tegevusetud ja 42 passiivsed. Kõrgeim tipp on vulkaan Chimborazo 6310 meetrit merepinnalt. Ecuadoris on ühe ruutkilomeetri maalapi peal kõige rohkem jõgesid maailmas. Ja loomulikult rikkalikuim taimestik, loomastik maailmas.
Samal ajal kui mina palavikku põdesin ja luulusid nägin, vaatas Grace mu arvutist pilte ja küsis – SEE on seal, Eestis? NEED on sinu sõbrad? SINA niidad ise muru? Miks teil nii koledad kleidid seljas on?(rahvariided) PURJUS?(Narva tripp) Mida te teete?(Anni-Juula sünnipäeval khmkhm pornoajakirjaga pildid) Miks neil ülikonnad seljas on? Te käite meres? :D
Kui esmaspäeval said antibiootikumid otsa, kõhuvalu oli kadunud ja palavik läinud, siis teisipäeval algas kõik otsast peale. Neljapäevaks olin ma magamisest nii väsinud, et läksime haiglasse. Arst kutsus mind Onu Sufkeniks, küsis palju asju, katsus igalt poolt ja lõpuks tehti mulle kaks süsti. Üks käe peale, mis on valude vastu ja teine tuhara peale, mis annab kehale proteiine. Sain jälle antibiootikume, ma küll vaidlesin vastu, et alles võtsin, aga mis ma arstiga ikka vaidlen. Kolmepäevase magamise vahepeal sain lõpuks ajalooga valmis.
Teate ju küll, et ma ei ole ajaloos kunagi eriti taibukas olnud. Algul kui Darwin Ecuadori ajaloost jutustas, oli kõik nii selge ja tore, aga ma tahtsin rohkem teada. Otsisin internetist informatsiooni juurde ja juurde ja nüüd on kõik nii segamini, et isegi Darwin enam aru ei saa. Proovin segapudru kõrvale jätta ja kirja panna selle natukese selgema osa. Eelmine kord jäi mul midagi kahe silma vahele. Nimelt kui Atahualpa hispaanlaste poolt kinni võeti, siis andsid need, teades inkade harimatust, talle piibli. Atahualpa ei teadnud mis see on, katsus, vaatas, kuulas, hammustas ja lõpuks viskas maha. Inkade jumalaks oli loodus. Hispaanlased aga kasutasid seda ära ja kuulutasid, et Atahualpa on jumala vastu pöördunud ja ta tuleb ära tappa. Nii et pisikesed inkad oleks võinud kas või kolm toatäit kulda kokku tassida, ta oleks ikka ära tapetud.
Vabariigi ajaloo võib jaotada nelja etappi: Enne hispaanlaste etapp, Hispaanlaste etapp(vallutamine, kolonoseerimine ja koloonia), Iseseisvus ja Vabariik.
Esimene rahvastik Ecuadori territooriumil leidis võimalikult aset juba 4200 aastat enne Kristust. Esimesed registrid inimasutustest praegusel Ecuadori territooriumil on umbes 12 500 aastat tagasi. Inkade sisseränne jääb 15.sajandi keskpaika. Enne inkade perioodi elas rahvastik klannides. Mõned nendest klannidest moodustasid suuri hõime ja mõned hõimud liitusid omavahel moodustades võimsaid liite nagu Quito Konföderatsioon. Ükski nendest liitudest aga ei elanud üle quechuade tõuget. Inkade läbitungiga jäid paljud hõimud samahästi kui orjadeks. Pärismaalaste aeg enne inkade sissetungi jaotub nelja perioodi, mis räägivad kuidas kujunesid kultuurid erinevates regioonides. Neid kultuure on jube palju, tähtsamad neist on Las Vegas ja El Inga.
1534.aastal vallutas hispaanlane Sebastián de Benalcázar Ecuadori ala ja lõi Quito kui esimese linna praeguses Ecuadoris. Pärismaalased ületasid neid numbriliselt, aga hispaanlastel oli parem sõjaline osavus, tänu millele nad allutasid pärismaalaste asulad. Pärismaalaste linnaasulad hävitati ja territooriumist sai alus uute segavereliste linnade loomiseks, hõivatud ala koloniseerimiseks kasutati mitmeid põliseid ühiskonna struktuure. Inkad vaesekesed ei tundnud tulirelvi, ka polnud neil hobuseid ega kaitsvat soomusrüüd. Öeldakse, et pärismaalased arvasid, et hispaanlased, kes hobustega sõitsid on nelja jalaga olevused ja nad võrdlevad kahuri häält kõuemürinaga. Kuid ei läinud palju aega kuni pärismaalased oma puudujääki mõistsid. Nagu ma juba enne kirjutasin, suri suur hulk inkasid, eriti suure laastamistöö tegid leetrid. Seetõttu toodi siia Aafrikast elanikke kui orjasid juurde. Enamik mustanahalisest rahvusest elab ühes rannikuäärses provintsis Esmeraldases. Räägitakse, et üks orjade laev hukkus esmeraldalaste ranniku alal ja suur hulk orjadest jäi sinna elama. Orjus kestis peaaegu 300 aastat.
1739.aastal ühines Ecuador Virreinato de Nueva Granadaga, mis oli iseseisev territoorium Hispaania impeeriumis. Pealinn asus tänapäeva Bogotás. Sinna kuulusid Ecuador, Colombia, Venezuela, Panama, osa Peruust, Brasiiliast ja Guayanast. Selle asutas kuningas Felipe V 1717.aastal. Paar korda see hävines, siis jälle taastati. 1819-1822 aastate vahel võitsid Virreinato territooriumid Hispaanialt oma iseseisvuse, millega see lõplikult hävis.
1809.aastal toimus criolloste(nii nimetatakse pärismaalaste ja hispaanlaste järeltulijaid) vastuhakk hispaanlaste võimule, mida tuntakse kui Ameerika Esimest Iseseisvushüüet. 10.augustil korraldasid mässajad koosoleku, aga sellest osavõtjad tapeti Peruu ja Nueva Granada(praegune Colombia) saadetud sõjavõeliste poolt. Kuigi sellel koosolekul ei räägitud iseseisvusest, vaid autoriteetide vahetamisest, kutsutakse Ecuadoris seda juhtumit Hispanoameerika Esimeseks Vabadushüüdeks. Teine mässajate korraldatud tegevus kestis natuke kauem, kuni järgnevad sõjaväelised läbikukkumised selle hävitasid. Kümme aastat ei toimunud midagi, keegi ei võtnud iseseisvuse võitmiseks midagi ette. Siis 9.oktoobril 1820.aastal criollosed ja Guayaquili sõjaväelased mässasid ja märatsesid, tõukasid tähtsad autoriteedid välja ja tekkis Provincia Libre de Guayaquil(ehk siis Guayaquil kui provints sai vabaks). Järgmine grupp mässajaid palus abi kindral Simón Bolívarilt, kes saatis siia António José de Sucre koos mõnesaja sõduriga. 24.mai 1822 toimus Pichincha lahing, mille Sucre võitis ja Quito sai vabaks. Ecuadoril kui riigil ei ole iseseisvuspäeva, igal provintsil on oma. Kõige tähtsamaks peetakse siiski Quito oma, seda tunnistavad ekvadorlased kui nende vabanemist hispaania võimu alt. Natuke pärast seda ühines Ecuador Gran Colombiaga.
Gran Colombia oli riik Lõuna-Ameerikas, mille lõi 1821.aastal Simón Bolívar. Sinna kuulusid tänapäeva Colombia, Venezuela, Ecuadori ja Panama territoorimid, samuti väiksemad maatükid Costa Ricast, Peruust, Nicaraguast, Guayanast ja Brasiiliast. Juba 1815.aastal oli Bolívaril idee luua suur ja ühtne riik, millega ta hakkama ei saanud. Tegelikult alustas selle loomist Francisco de Miranda, aga temaga juhtus midagi, võib-olla suri ära, ma ei mäleta. Igatahes viis Bolívar oma unistuse ja teise mehe pooliku töö lõpuni. Gran Colombia eksisteeris 1821-1831 aastani. Suurte poliitiliste erinevuste tõttu föderalismi ja tsentralismi vahel ning tahe olla regionaalselt vabam viisid Ecuadori ja Venezuela eraldumiseni sellest võimsast riigist. 13.mail 1830 tunnistas Ecuador end vabaks ja moodustus Ecuadori Vabariik. Vabariiki oodati valitsema tema vabastajat Antonio José de Sucret, kes Colombiast tuli. Teel Ecuadori ta aga tapeti. Teda saatis tapma venezuelalane Juan José Flores, kes lõpuks ise Ecuadori esimeseks presidendiks sai. Kui ta juba oma kolmandale valitsusperioodile jõudis, taipas rahvas et ohoo, neile ei meeldi see välismaine võim ja kukutasid ta. Presidendiks sai José Joaquín de Olmedo, kuid ega ta kaua seda rõõmu nautida ei saanudki. Kolmandaks presidendiks oli vahva Vicente Ramón Roca, kes oli võimul 1845-1859. Saabus selline sitke meha nagu Gabriel García Moreno, tema valitsemisaeg kestis 1859 kuni 1875 aastani kui ta tapeti. Ta küll ehitas raudtee, koole ja haiglaid, kuid samas rikkus pidevalt inimõigusi ja kultuurilist vabadust. Kolmandal valitsusajal ta tapeti ühe liberaali poolt kui oma palee rõdul kõnet pidas. Liberaalid tahtsid ise võimule saada. Pärast Moreno surma proovisid Ecuadori kaks poliitilist parteid oma ideed ühendada õnneliku liberaalse konservatismi suunas(öhöhööö ma ei ole kindel kas ma isegi aru saan mida kirjutan, ei ole kerge see tõlkimistöö, ei ole kerge :D) Igatahes tuli selle ühenduse tagajärjena võimule president, kes seal püsis vaevalt aasta, järgnes teine ja talle kohe kolmas, kelleks oli reformist Eloy Afaro. Järgmine president oli Luis Cordero, ma usun et ta on üks vihatuim inimene Ecuadori ajaloos. Arvas teine, et vot kus mul on alles miljoni plaan – pani lipu müüki. Ja mina veel mõtlesin, et miks Ecuadoril, Colombial ja Venezuelal nii sarnased lipud on. Ei tegelikult ma usun, et sellel pole asjaga üldse pistmist. Kahjuks ma rohkem sellest lipu müügist ei tea ja ma tõesti ei viitsi jälle cabinasesse minna, et netist infot otsida ja siis kodus mitu tundi lugeda ja mõistatada. Justnimelt mõistatada, sest nagu siin riigiski kõik nii jube saladuslik ja varjatud on, siis ega ajalugugi parem pole. Igatahes vallandas see jultumus militaride seas mässu, mis pani aluse Ecuadori liberalismile. Eelmine president Eloy Afaro oli samuti militar ja muidugi oli tal ühest valitsemisperioodist väheks jäänud, hammas oli verel ja tahtis rohkem. Nii ta upitas seda mässu rohkem üles ja saigi uuesti presidendiks. Vahepeal peaks mainima, et enne ei olnud presidendi valitsemisaeg neli aastat, igaüks valis ise kui kaua tahab olla või siis määrati talle valitsusaeg. Pärast Alfarot ei olnud presidenti, oli tsiviil-militaarne valitsus, kus iga liige valitses ühe nädala ja nii kuni 1926.aastani kui juhatus oma ameti maha pani ja presidendiks kuulutati Isidro Ayora, kes oma nelja valitsemisaasta jooksul palju igasugu riiklike asutusi lõi. Siis vahetusid presidendid kiiremini kui meil lilled peenras, midagi suurt korda saatmata kuni aastani 1934 kui võimule sai José María Velasco Ibarra ja püsis seal peaaegu 30 aastat. 1941.aastal valdas Peruu El Oro provintsi, millest sai alguse Ecuadori-Peruu sõda. Sellel ajal oli Ecuador hõivatud siseriiklike poliitiliste pingutustega, mistõttu polnud riiklik kaitse hästi korraldatud. Lõpuks oli Ecuador sunnitud alla irjutama „Rahu, Sõpruse ja Piiride lepingule“. Peruuga on olnud igasugu väiksemaid konflikte. Ülemaailmselt tuntud on Cenepa sõda, mis sai alguse 1995.aasta jaanuaris. Selle sõja käigus näppas P Elt suure osa Amazonase vihmametsast endale. Kui nad niimoodi kolm aastat märatsenud olid, siis brasiiliastel läks närv mustaks ja käskisid neil rahulepingule alla kirjutada. Nii kirjutatigi kolm aastat hiljem 17.veebruaril alla Itimaraty lepingule. Ausõna, kui ma seda ajalugu uurisin siis mul läks vahepeal mõte nii krussi sest nimesid oli kohati rohkem kui muud teksti. Suur hulk siinseid presidente on ära tapetud erinevatel põhjustel ja teine suur hulk on enne tapmist teise riiki suutnud põgeneda. Ja presidendid on siin ikka igasugu sulid olnud, riigi vara helikopterite kaupa minema vedanud.
Aastal 2000 tuli siia dollar.
Ecuador on peamine banaanide eksportija maailmas, samuti üks peamisi lillede, merivähi ja kakao eksportijaid. Poliitiliselt on see demokraatlik, osavõtlik ja unitaarne vabariik. Ecuadori pindala jaotub nelja regiooni: mäestik, rannik, vihmamets ja Galápagos. Poliitiline-administratiivne jaotus on 24 provintsi. Pealinn on Quito. Ecuadoris on 70 vulkaani, millest 14 on aktiivsed, 14 tegevusetud ja 42 passiivsed. Kõrgeim tipp on vulkaan Chimborazo 6310 meetrit merepinnalt. Ecuadoris on ühe ruutkilomeetri maalapi peal kõige rohkem jõgesid maailmas. Ja loomulikult rikkalikuim taimestik, loomastik maailmas.
Subscribe to:
Comments (Atom)